temale. Ta peatus ja tuli rattalt maha. Suunas laubalambi pulsikellale. Juba alla saja. Pole paha.
Ta avas lõuarihma, võttis kiivri peast ja sügas pealage. Pagan kui mõnus! Ta kustutas laubalambi, kinnitas kiivri juhtraua külge ja lükkas ratast käekõrval taskulambi tulukese poole. Tundis, kuidas kiiver kõlgub ja teda vastu rannet peksab.
Ta peatus taskulambi ees, mis suunati talle näkku. Tugev valgusvihk tegi silmadele haiget. Ja pimestatult mõtles ta, et kuuleb ikka veel oma rasket hingeldamist, aga naljakas, et pulss on nii aeglane. Ta aimas liigutust, et suure võbeleva valgusringi tagant kerkis midagi, kuulis õhus vaikset vilinat ja samal hetkel kargas talle pähe imelik mõte. Et poleks maksnud seda teha. Poleks maksnud kiivrit peast võtta. Et suurema osa surmaga lõppenud jalgrattaõnnetuste puhul …
Mõte oleks nagu kokutanud, aeg tihenenud, pildiühendus pilguks katkenud.
Erlend Vennesla vahtis üllatunult enda ette ja tundis, kuidas higipiisk valgub laupa pidi alla. Ta rääkis, aga sõnad olid otsekui mõttetu lalin, nagu oleks suu ja aju vahelises ühenduses mingi viga. Uuesti kuulis ta vaikset vilinat. Siis oli heli kadunud. Igasugune heli, nii et ta ei kuulnud ka oma hingetõmbeid. Ja ta avastas, et on põlvili maas ja et jalgratas vajub aegamööda kraavi pikali. Tema ees tantsiskles kollane tuluke, aga see kadus, kui higipiisk ninaseljale jõudis, silma voolas ja talt nägemise võttis. Ja ta taipas, et see polegi higi.
Kolmas hoop tundus nagu jääpurikas, mis talle läbi pea ja kaela kehasse rammiti. Kõik jäätus.
Ma ei taha surra, mõtles ta ja püüdis käe pea kaitseks üles tõsta, aga kui ta ei suutnud ühtki ihuliiget liigutada, mõistis ta, et on halvatud.
Neljandat hoopi ta ei registreerinud, aga niiske mulla lõhna põhjal järeldas ta, et on pikali maas. Ta pilgutas mitu korda silmi ja üks hakkas seletama. Otse näo ees poris nägi ta suuri määrdunud saapaid. Kontsad kerkisid ja seejärel tõusid saapad maast lahti. Maandusid. Ja siis uuesti, kontsad kerkisid ja saapad tõusid õhku. Nagu oleks lööja hoogu võtnud. Võtnud hoogu, et kõvemini lüüa. Ja viimane mõte, mis tal peast läbi jooksis, oli see, et ta ei tohi unustada, mis on lapselapse nimi, ta ei tohi lapse nime meelest lasta.
2. PEATÜKK
Konstaabel Anton Mittet võttis väikesest punasest Nespresso D290 espressomasinast pooleldi täis plasttopsi, kummardus ja pani selle põrandale. Polnud ühtki mööblitükki, millele seda asetada. Seejärel keeras ta pikerguse karbi tagurpidi, nii et sai pihku uue kohvikapsli, kontrollis automaatselt, et õhuke fooliumkaas oleks terve, et see oleks kindlasti kasutamata, ning lükkas selle espressomasinasse. Pani tühja plasttopsi kraani alla ja vajutas helendavale nupule.
Ta vaatas kella, kui masin hingeldama ja oigama hakkas. Varsti kesköö. Valvekorra lõpp. Teda oodati kodus, aga talle näis, et ta peab kõigepealt uustulnuka tööülesannetesse pühendama, sest too oli kõigest politseikooli tudeng. Silje oli vist ta nimi. Anton Mittet vahtis kraani. Kas ta meeskolleegile oleks kohvi viinud? Ta ei teadnud, ja õigupoolest vahet polnud, ta oli loobunud oma säärastele küsimustele vastamast. Valitses nii sügav vaikus, et ta kuulis, kuidas viimased peaaegu läbipaistvad tilgad plasttopsi langevad. Rohkem värvi ega maitset polnud kapslist võtta, aga tähtis oli viimanegi kätte saada, sest öövalve on tüdrukule pikk. Ilma seltsita, ilma sündmusteta, ja teha pole muud kui Riigihaigla paljaid värvimata seinu vahtida. Nii et Anton mõtles, et joob enne äraminekut tüdrukuga tassikese. Ta võttis mõlemad kohvitopsid kaasa ja läks tagasi. Tema sammud kajasid seintelt vastu. Ta möödus kinnistest, lukus ustest. Teadis, et nende taga ei ole midagi ega kedagi, üksnes veelgi paljaid seinu. Riigihaigla olid norralased ometi kord ehitanud tuleviku jaoks, teades, et inimesi on aina rohkem, nad on aina vanemad, haigemad ja nõudlikumad. Olid mõelnud perspektiivitundega nagu sakslased oma kiirteede ja rootslased oma lennujaamade puhul. Aga kas olid nad tundnud, need vähesed autoomanikud, kes kolmekümnendatel aastatel kolossaalsetel betoonteedel majesteetlikus üksinduses Saksa agraarmaastikku läbisid, või Rootsi reisijad, kes millalgi kuuekümnendatel läbi Arlanda üleelusuuruste ootesaalide tõttasid, et seal kummitab? Et kuigi kõik on veel tuttuus ja rüvetamata ning keegi ei ole autoavariis või lennuõnnetuses hinge heitnud, seal ikkagi kummitab. Et autolaternate ette võiks kohemaid sattuda perekond, kes seisab tee ääres ning jõllitab ilmetul näol valgusesse, verine ja kaame perekond, isa läbi torgatud, emal pea tagurpidi, lapsel pooled ihuliikmed puudu. Et Arlanda saabuvate lendude ootesaali pagasilindi kilekardina tagant võiksid äkitselt ilmuda söestunud laibad, mis kärssavad ikka veel ja on sulanud lindikummi sisse, suitsevad lõuad tummas karjes pärani. Ükski arst ei osanud talle seletada, milleks seda haiglatiiba vaja pidi minema, ainus kindel asi oli see, et nende uste taga pidid inimesed hakkama surema. See oli juba õhus, nähtamatud rahutute hingedega kehad olid juba hospitaliseeritud.
Anton keeras ümber nurga ja tema ees sööstis kaugusse uus koridor, mis oli kasinalt valgustatud, niisama lage ja nii sümmeetriliselt neljakandiline, et pakkus naljakat silmamoondust: mundris tüdruk, kes istus koridori teises otsas toolil, nägi välja nagu seinale riputatud väike pilt.
„Näe, ma tõin sulle ka kohvi,” ütles ta tüdruku ette jõudes. Kahekümneaastane? Veidi rohkem. Võib-olla kahekümnekahene.
„Aitäh, aga mul on endal kaasas,” vastas tüdruk ja võttis tooli kõrvalt väikesest seljakotist termose. Tema intonatsioonis oli vaevumärgatav meloodia, nähtavasti jäänuk mõnest Põhja-Norra murdest.
„See on parem,” ütles Anton, käsi ikka veel välja sirutatud.
Tüdruk kõhkles. Võttis vastu.
„Ja see on tasuta,” ütles Anton, pani käe diskreetselt selja taha ja hõõrus põletatud sõrmeotsi vastu külma jopiriiet. „Tegelikult on masin täitsa meie päralt. See on seal eemal koridori …”
„Ma nägin tulles,” vastas tüdruk. „Aga instruktsiooni järgi ei tohi me patsiendi ukse tagant hetkekski lahkuda, nii et võtsin kodunt kaasa.”
Anton Mittet lonksas oma plasttopsist sõõmu. „Hästi mõeldud, aga siia saab ainult ühte koridori pidi. Me oleme neljandal korrusel ja meie ja kohviautomaadi vahel pole ühtki ust, mis viiks mõne teise trepi või ukse juurde. Meist on võimatu mööduda ka siis, kui läheme kohvi võtma.”
„See kõlab rahustavalt, aga arvan, et järgin instruktsioone.” Tüdruk naeratas talle korraks. Ja siis, otsekui vastukaaluks varjatud noomitusele, võttis ta plasttopsist lonksu.
Antonis kihvatas korraks ja ta oleks äärepealt öelnud midagi iseseisva mõtlemise kohta, mis tuleb kogemustega, aga ei jõudnud seda veel sõnastada, kui märkas midagi eemal koridoris. Neile lähenes mööda koridori otsekui hõljudes valge kuju. Anton kuulis, kuidas Silje tõusis. Kuju omandas selgemad piirjooned. Muutus lohvakates õeriietes täidlaseks blondiiniks. Anton teadis, et naine on öövalves. Ja et ta on järgmisel õhtul vaba.
„Tere õhtust,” ütles õde kelmika naeratuse saatel, tõstis üles kaks süstalt, suundus ukse poole ja pani käe lingile.
„Oodake pisut,” ütles Silje ja astus lähemale. „Ma pean teie ametitõendit vaatama. Kas teil on tänane parool?”
Õde vaatas jahmunult Antonile otsa.
„Kui minu kolleeg just ei taha teie eest kosta,” lisas Silje.
Anton noogutas. „Mine sisse, Mona.”
Õde avas ukse ja Anton vaatas talle järele. Hämaras palatis märkas ta voodit ümbritsevaid aparaate ja jalutsis teki alt välja vaatavaid varbaid. Patsient oli nii pikk, et talle oli tulnud pikem voodi hankida. Uks sulgus.
„Hästi,” ütles Anton
