Jamaica värvides rohe-kolla-must rastamüts.
Beate Lønn pani käe väriseva konstaabli õlale. „Mine koju, Simon. Ära kellelegi räägi, et ma seda ütlesin, aga soovitan sul kõva klähv hinge alla panna, ja siis kohe voodisse.”
Konstaabel noogutas ja kolm sekundit hiljem oli kühmus selg pimedusse kadunud.
„Kas see on väga kole?” küsis Anton.
„Kohvet sul es ole vai?” küsis rastamüts ja keeras termose lahti. Üksi nende paari sõna põhjal oli Antonile selge, et Oslost mees ei ole. Maalt, seda küll, aga nagu enamikul Ida-Norra linnainimestest, ei olnud ka Antonil murretest aimu ega nende vastu huvi.
„Ei ole,” vastas Anton.
„Sündmuskohale on alati hää mõte oma kohve üten võtta,” ütles rastamüts. „Kunagi es tiia, kui kauas tuleb jääda.”
„Noo-noo, Bjørn, ta on ennegi tapmisjuhtumiga tegelenud,” ütles Beate Lønn. „Drammenis, kas polnud?”
„Just nii,” vastas Anton ja õõtsutas end kandadel. Peaaegu tapmisjuhtumiga tegelenud oleks olnud õigem öelda. Ja kahjuks arvas ta teadvat, mis põhjusel ta oli Beate Lønnile meelde jäänud. Ta tõmbas sügavalt hinge. „Kes tapetu leidis?”
„Tema seal,” ütles Beate Lønn ja noogutas konstaabli auto poole, mis selsamal hetkel käivitus ja hääled sisse võttis.
„Ma mõtlen, kes laiba leidis ja sellest teatas?”
„Naene kõlistas, kui mees rattaga sõitmast tagasi es tulnu,” vastas rastamüts. „Pidi jääma kõikse rohkem tunniks aaks ja naene pelgäs tema süäme perast. Tal oli GPS saatjaga manu, nõnna et leiti tiidsalt ülesse.”
Anton noogutas pikkamisi ja kujutas seda selgesti ette. Kaks politseinikku, kes helistavad uksekella, üks naine, teine mees. Politseinikud köhatavad, vaatavad naisele otsa tõsisel pilgul, mis peab väljendama sedasama, mida nad peagi kordavad üle sõnadega, ränkade sõnadega. Naise nägu, mis sõdib vastu ega taha kuulda, kuid pöördub seejärel otsekui pahupidi, keerab sisemuse välja, teeb kõik avalikuks.
Silme ette kerkis Laura, tema oma naine.
Neile lähenes aegamööda sireenide ja vilkuriteta kiirabi.
Antonil hakkas koitma. Silmapilkne reageerimine inimese kadumisele. Saatjaga GPS. Hulk kohale ilmunud rahvast. Ületunnitöö. Kolleeg, kes oli leiust nii vapustatud, et ta tuli koju saata.
„See on politseinik,” lausus ta endamisi.
„Ma pakun, et temperatuur on siin olnud poolteist kraadi madalam kui linnas,” ütles Beate Lønn ja valis mobiilil numbrit.
„Õigust räägid,” vastas rastamüts ja rüüpas termosekruusist. „Nahk es ole veel värvi muutnu. Nii et kuski kella kateksa ja kümne vahel?”
„Politseinik,” kordas Anton. „Sellepärast kõik kohal ongi, eks?”
„Katrine?” ütles Beate. „Kas saaksid mulle ühe asja järele vaadata? See puudutab Sandra Tveteni juhtumit. Just.”
„Jeekim!” pahvatas rastamüts. „Ma ju palusin neil oodata, kuni laibakotid saabuvad.”
Anton keeras ringi ja nägi, kuidas kaks meest mässavad, et tihnikust välja pääseda, kandes kahe vahel kriminalistide kanderaami. Teki alt paistsid välja jalgrattakingad.
„Ta tundis teda,” ütles Anton. „Sellepärast ta nii väriseski, eks?”
„Ta ütles, et nad töötasivad üten Økernis, ennegu Vennesla kriposse läts,” vastas rastamüts.
„Kas sul seal kuupäeva paistab?” ütles Lønn telefoni.
Keegi karjatas.
„No keda kurradit …” kohmas rastamüts.
Anton keeras ringi. Üks kanderaami tassijatest oli teepervel libisenud. Tema taskulambi vihk juhtus ekslema üle kanderaami. Üle mahavajunud teki. Üle … üle … mis see oli? Anton jõllitas. Oli see pea? Kas see asi keha otsas oli kunagi tõesti olnud pea? Neil aastatel, kui Anton veel mõrvarühmas töötas, enne suurt prohmakat, oli ta küll ja küll laipu näinud, aga säärast ei iial. Liivakellakujuline asjandus meenutas Antonile pühapäevahommikut pere seltsis, Laura keedetud poolpehmeid mune, millel kooretükid veel küljes, kollane rebu välja voolanud ja tardunud tahkel, kuid ikka veel pehmel munavalgel. Kas see oli tõesti … pea?
Anton seisis, pilgutas pimeduses silmi ja nägi, kuidas kiirabiauto tagatuled kaugenevad. Ja talle turgatas pähe, et see on kordus, et ta on seda juba näinud. Valges kombinesoonis inimesed, termos, teki alt paistvad jalad, seda kõike oli ta just nüüdsama Riigihaiglas näinud. Nagu oleks see mingi ennustus. Pea …
„Aitäh, Katrine,” ütles Beate.
„Milles asi?” küsis rastamüts.
„Ma töötasin Erlendiga koos täpselt siinsamas,” vastas Beate.
„Siinsamas?” kordas rastamüts.
„Täpselt siinsamas. Tema juhatas taktikalist uurimist. Kindlasti oma kümme aastat tagasi. Sandra Tveten. Vägistati ja tapeti. Päris lapseohtu.”
Anton neelatas. Laps. Kordus.
„Ma mäletan seda juhtumit,” ütles rastamüts. „Saatus on imelik, surra omaenda sündmuskohal, mõelda vaid. Kas see Sandra asi ei olnud samuti sügisel?”
Beate ei vastanud, vaid noogutas järelemõtlikult.
Anton muudkui pilgutas ja pilgutas. See ei saanud olla tõsi, ta oli näinud samasugust laipa.
„Jeekim!” vandus rastamüts tasa. „Sa ei taha öelda, et …?”
Beate Lønn võttis temalt termosekruusi. Rüüpas. Ulatas kruusi tagasi. Noogutas.
„Kurat küll,” vandus rastamüts sosinal.
3. PEATÜKK
„Déjà vu,” ütles Ståle Aune ja silmitses tihedat lumesadu Sporveisgatal, kus detsembrihommiku hämarus lühikese päeva ees järk-järgult taanduma lõi. Seejärel pöördus ta tagasi mehe poole, kes kirjutuslaua ees toolil istus. „Déjà vu on tunne, et kogetakse varemnähtut. Me ei tea, mis see on.”
„Me” all ei mõelnud ta üksi terapeute, vaid psühholooge üldiselt.
„Arvatakse, et väsinud inimese peas aeglustub info liikumine teadvustavasse ajuossa, nii et kui see kohale jõuab, on see teatud aja alateadvuses viibinud. Mistõttu me tajume seda kui äratundmist. Väsimus seletaks, miks déjà vu’d töönädala lõpus rohkem esineb. Aga see on ka samahästi kui kõik, mida teadus omalt poolt pakkuda suudab. Et reede on déjà vu päev.”
Ståle Aune oli ehk lootnud näha naeratust. Mitte et naeratamisel oleks olnud mingit tähtsust tema tööalaste jõupingutuste juures panna inimesi ise ennast tervendama, vaid kuna ruum seda nõudis.
„Ma ei mõtle sellist déjà vu’d,” sõnas patsient. Klient. Kunde. Isik, kes maksab kahekümne minuti pärast
