jäänud tühiku on täitnud uued uimastimüüjad.
Truls Berntsen. Kogu lapsepõlve jooksul Manglerudis oli ta Mikaelile järgnenud nagu imikala haile. Mikael oma mõistuse, juhiomaduste, kõneosavuse ja välimusega. Truls „Beavis” Berntsen oma kartmatuse, tugevate rusikate ja lapseliku ustavusega. Mikael leidis sõpru kõikjalt, kuhu ka ei vaadanud. Truls ei meeldinud kellelegi ja kõik püüdsid teda vältida. Ometi olid just nemad kaks alati koos, Berntsen ja Bellman. Nad hõigati klassis ja hiljem politseikoolis välja teineteise järel, enne Bellman ja kohe tirinal tema sabas Berntsen. Mikael oli hakanud käima Ullaga ja Truls oli endiselt pildil, paar sammu tagapool. Ajapikku hakkas Truls maha jääma, sest ei eraelus ega tööl ei ilmutanud ta Mikaelile omast ettevõtlikkust. Enamasti oli Trulsi kerge suunata ja tema tegusid kerge ette arvata. Kui Mikael käskis, siis ta hüppas. Aga vahel läks tema pilk süngeks ja siis sai temast inimene, keda Mikael ei tundnud. Nagu tookord, kui Truls politseinuiaga vahialust poisikest tümitas. Või seda kripo venda, kes osutus homoks ja püüdis Mikaelile ligi tikkuda. Kolleegid olid selle tunnistajaks, nii et Mikael pidi midagi ette võtma, et ei jääks muljet, nagu jätaks ta asja niisama. Nii et ta viis Trulsi mehe poole koju ja meelitas tolle garaaži, kus Truls teda politseinuiaga töötlema asus. Algul vaoshoitult, seejärel aga üha raevukamalt, samal ajal kui tema pilk tõmbus järjest tumedamaks, kuni paistis, nagu oleks ta šokis, mustad silmad pärani lahti, nii et Mikael pidi vahele astuma, et ta meest päris ära ei tapaks. Loomulikult oli Truls lojaalne. Aga ta oli ka ettearvamatu nagu peru hobune ja see tegi Mikael Bellmani murelikuks. Kui Mikael teatas Trulsile, et personaliosakond on otsustanud tema töölepingu peatada, kuni selgub tema arvel oleva raha päritolu, korrutas Truls üksnes, et see on tema oma asi, kehitas õlgu, nagu ei tähendaks see midagi, ja läks ära. Just nagu oleks Truls „Beavis” Berntsenil, kuhu minna, nagu oleks tal väljaspool tööd elu. Ja Mikael oli märganud tema tumenenud pilku. Nagu oleks läitnud süütenööri ja näinud, kuidas leek jookseb musta kaevandusavani, kuid kõmakat ei järgne. Kas asi on selles, et süütenöör on liiga pikk, või on see kustunud, ei ole teada, nii jääb üle ainult oodata, üleni pingul, sest miski ütleb, et mida kauem aega läheb, seda hullem kärgatus käib.
Auto keeras raekoja taha. Mikael astus välja ja suundus trepist üles sissepääsu poole. Väideti, et see on tegelik paraaduks, nagu arhitektid Arneberg ja Poulsson selle kunagi 1920. aastatel olid kavandanud, et joonised läksid kogemata käiku valepidi. Ja kui viga neljakümnendate aastate lõpul avastati, oli ehitus nii kaugel, et asi mätsiti kinni ja tehti, nagu poleks midagi lahti, lootuses, et need, kes Oslofjordi pidi Norra pealinna purjetavad, ei saa aru, et nende pilgule avaneb köögiuks.
Itaalia kingade nahktallad plaksusid pehmelt kivipõrandal, kui Mikael Bellman marssis valvelauda, kus leti taga seisev naine ta särava naeratusega vastu võttis:
„Tervist, härra politseiprefekt. Teid oodatakse. Kümnes korrus, koridori lõpus, vasakut kätt.” Teel üles uuris Bellman ennast liftipeeglist. Ja mõtles, et just seda ta on – teel üles. Hoolimata sellest tapmisloost. Ta kohendas siidlipsu, mille Ulla talle Barcelonast oli ostnud. Topelt Windsori sõlm. Ta oli õpetanud Trulsi lipsusõlme siduma, kui nad keskkoolis käisid. Aga ainult lihtsat, ühekordset. Koridori lõpus oli uks paokil. Mikael lükkas selle lahti.
Kabinet oli lage. Kirjutuslaud kraamitud, riiulid tühjad ja tapeedil mahavõetud piltidest heledad laigud. Naine istus ühel aknalaual. Tema nägu oli tavapäraselt nägus, seesugune, mille kohta naised ütlevad enamasti „päris kena”, kuid seal ei olnud armsust ega veetlust, blondid nukujuuksed olid aga keeratud koomilistesse spiraallokkidesse. Ta oli pikk ja atleetlik, laiade õlgade ja puusadega, mis olid käesoleval juhul pressitud pingul nahkseelikusse. Jalg oli üle põlve. Tema näo mehelikkus, mida rõhutasid silmatorkav kullinina ning sinised ja külmad hundisilmad, milles kiiskas enesekindlalt väljakutsuv ja kelmikas pilk, olid pannud Bellmani paari kiiret oletust tegema, kui ta naist esimest korda nägi. Et Isabelle Skøyen on algatusvõimeline ja riskialdis cougar.
„Pane uks lukku,” ütles naine.
Mikael ei olnud eksinud.
Ta sulges enda järel ukse ja keeras võtit. Läks ühe akna alla. Raekoda kõrgus Oslo nelja-viiekorruseliste majade tagasihoidliku hoonestuse kohal. Teisel pool raekoja platsi troonis seitsmesajaaastane Akershusi kindlus oma kõrgetel vallidel, kus vanad sõjas kannatanud suurtükid olid suunatud fjordile, mis paistis kananahal, lõdisedes jääkülmades tuuleiilides. Lumesadu oli lakanud ja sinkjashalli taeva all kümbles linn sinakasvalges valguses. Nagu laip, mõtles Bellman. Isabelle hääl kajas paljastelt seintelt vastu: „Noh, kallis. Kuidas sulle vaatepilt meeldib?”
„Vapustav. Kui ma õigesti mäletan, oli eelmise sotsiaalnõuniku kabinet väiksem ja kusagil allpool.”
„Mitte too vaade,” ütles naine. „See.”
Mikael keeras näo naise poole. Oslo vastne sotsiaalteenuste ja narkotalituse linnanõunik oli jalad harki ajanud. Aluspüksid olid tema kõrval aknalaual. Isabelle oli korduvalt öelnud, et pole iial mõistnud raseeritud tussi võlu, aga Mikael mõtles sellesse padrikusse vahtides, et peaks ometi leiduma mingi kompromiss, ja kordas pominal vaate iseloomustust. Lihtsalt vapustav.
Kontsad laksatasid parketile ja naine astus Mikaeli juurde. Pühkis tema pintsakureväärilt nähtamatu tolmukübeme. Ka ilma tikkkontsadeta oli ta Mikaelist terve sentimeetri pikem, aga nüüd lausa kõrgus tema kohal. Mikaeli see ei heidutanud. Vastupidi, naise füüsiline suurus ja domineeriv isiksus oli talle paras proovikivi. Mehena nõudis see temalt hoopis enam kui väike ja sale Ulla oma leebe leplikkusega. „Minu meelest on päris õiglane, et sina mu kabineti sisse õnnistad. Ilma sinu … koostöövalmiduseta ei oleks ma seda tööd saanud.”
„Ja vastupidi,” ütles Mikael Bellman. Ta tõmbas ninaga naise lõhnaõli lõhna. See oli tuttav. See oli … sama kui Ullal? Tom Fordi lõhnaõli, mis selle nimi oligi? Black Orchid. Mida ta pidi Ullale ostma Pariisist või Londonist, sest Norrast oli seda võimatu hankida. Kokkusattumus tundus ebausutav.
Ta nägi naise silmis naeru, kui too tema jahmatust märkas. Ta põimis käed Mikaeli kukla taga kokku ja kallutas pea naerdes taha. „Anna andeks, ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.”
Kurat võtaks, muidugi, pärast uue maja soolaleivapidu oli Ulla kurtnud, et tema lõhnaõlipudel on kadunud, et mõni Mikaeli prominentne külaline on selle sisse vehkinud. Mikael oli üsna veendunud, et see oli üks kohalik Manglerudist, nimelt Truls Berntsen. Mikaelile polnud teadmata, et Truls on juba noorusaastatest peale Ullasse lootusetult armunud. Mõistagi ei olnud ta seda iial maininud ei naisele ega Trulsile. Ka mitte lõhnaõlipudeli asja. Sest parem, kui Truls vehkis sisse Ulla lõhnaõli ja mitte aluspüksid.
„Kas sa ei ole mõelnud, et see võibki olla sinu häda,” ütles Mikael. „Et sa ei suuda vastu panna.”
Naine kudrutas naerda. Sulges silmad. Tema pikad ja tugevad sõrmed lasid üksteisest Mikaeli kukla taga lahti, liikusid tema pihale ning pugesid püksirihma alla. Ta vaatas meest, pilgus kerge pettumus.
„Mis lahti, sokuke?”
„Arstid ütlevad, et ta ei sure,” ütles Mikael. „Ja viimane uudis on see, et ta avaldab märke, nagu hakkaks koomast välja tulema.”
„Kuidas? Kas ta liigutab?”
„Ei, aga EEG näitab muutusi ja nad on alustanud neurofüsioloogilisi uuringuid.”
„Mis siis?” Naise huuled olid Mikaeli omade vastas. „Kas sa kardad teda?”
„Ma ei karda mitte teda, vaid seda, mida ta võib rääkida. Meist.”
„Miks ta peaks midagi nii rumalat tegema? Ta on üksi, tal ei ole sellest midagi võita.”
„Ütleme
