et teda kuulati mitu tundi üle ja nüüd on ta ülekuulamisruumi all keldris, et ta on siin vangis, et ta poleks kunagi pidanud Roomast tagasi Aafrikasse tulema, et see oli viga.
Ta tonksab meelekohaga vastu trelle, ainult korra, ja jätab pea nende najale. Ventilaator keerutab räpast uriinihaisulist õhku. Hääled pimeduses tema ümber paluvad, kisavad needusi, laulavad ja räägivad tosinas erinevas keeles.
Pärast seda, kui valvur võttis ära tema kingad ja riided, pinnis ülekuulaja teda veel napilt tunni jagu. Tema istus aluspükste väel, nad käisid veel üks kord läbi samad küsimused. Miks ta Aafrikasse tagasi tuli? Ta tahtis lennata. Kas ta on Milton Obote vastu? Ei. Kui üldse, siis on ta Amini režiimi vastu. Mida ta Kreekas õppis, milliseid teabe hankimise tehnikaid, milliseid luure-, sabotaaži-, atentaadimeetodeid? Kui ülekuulamine läbi sai, tõid nad ta siia keldrisse, see peaks olema midagi politseijaoskonna sarnast. Ruum on täis keevitatud metallvarbadest puure. Puurid on laest madalamad ja seisavad kahes reas, nii et nende vahele moodustub pikk koridor. Ta istub liikumatult, kukal vastu trelle. Ta arvas, et nad lasevad ta pärast ülekuulamist vabaks, et ta võib naasta Rooma või vähemalt Sambiasse, Lusakasse. Ta hakkab hääletult nutma. Ta tunneb, et miski ronib üle naha, ta tunneb, et kõik libiseb käest. Ta arvas, et taevas valvab teda. Tal on raske mõelda. Ta ei saa hingata. Ta tõstab pilgu ja istub kaua ja nuuksub ja lihtsalt vaatab aknaid, ähmast valgust, ja proovib iiveldust tagasi hoida. Võib-olla nad tapavad ta. Nad ütlevad, et ta andis oma allkirja paberile, mis tagab, et keegi ei hakka teda otsima, et ta on kadunud, et teda pole olemas. Ta palub Jumalat, endamisi sosinal loetud palve. Ta ei saa aru, mida nad tahavad, et ta räägiks. Ta istub vaikselt, sees sosinate torm, kuni võpatades mõistab, mis põhjustab kripeldavat tunnet nahal, ja karjatab vastu tahtmist. Tema karje on kile linnusarnane hääl, talle ei meeldi see, tema kehast pääseb välja midagi võõrast.
Ta hüppab nii kiiresti püsti, et lööb pea vastu puuri madalat lage ära. Puur kubiseb täidest. Täid, need on tal juba kaenla all, pükstes, varvaste vahel. Täid. Ta pühib reisi, kratsib pead, kubet, hüüab valvurit, haarab trellidest, raputab, lõugab.
Heledaks tõmbunud polaroidpilt. Akadeemia jõusaal. Noored istuvad keset hantleid ja tõstekange. Lagi on kaldus, sest jõusaal asub spordiväljaku tribüünide all. Ülevalt akendest, pildi paremast nurgast väljas langeb viirgudena päikesevalgus.
Mustvalge foto. Noor aafrika mees seisab kahekohalise propellerlennuki juures, suur kiiver kaenla all. Lennuki taga kummuvad tornina pilved, selged nagu õlimaalil. Hallid toonid, silmapiirilt paistab raadiomast, lennuki mootorikate on avatud, mootori hõbedased kolvid värelevad valguses. Suur propeller on valge rist piloodi selja taga.
Kuuekümne üheksanda aasta sügis. Piper tõusis aeglaselt ülespoole, päike takerdus aknaklaasi kriimudesse ja muutus pimesi võbelevateks valgeteks juuksekarvadeks, tema kõrval istus lennuinstruktor ja tõmbas hooba ettevaatlikult enda poole, ise samal ajal lennukeskusega rääkides, hääl P kõrvus ragises, kauge hääl, ta keeras pead, püüdis orienteeruda, kiiver ja tema ees olevate analoognäidikute virvarr tekitasid klaustrofoobilise tunde. Ta tundis, kuidas käed kiirendusest raskeks muutuvad. Idast paistis meri. Nagu oleks keegi kaugel mere põhjas peegli peeneks tolmuks pillanud ja kokku pühkinud. Ta arvas, et viibib kõikide asjade südames.
„Kadett, ma annan juhtimise kohe sinule üle.”
Lennuk värises ja tundus pidurdavat.
„Vii ennast kurssi.”
„Jah, sir.” Ta pilgutas higi silmist minema, hingas nii tugevalt sisse, et hapnikumask leemendava näo külge kleepus.
Voolujoonel kiiresti liikuv vedelik või kokkusurumatu gaas tekitab madalama rõhu kui sama vedelik või gaas, mis samal voolujoonel liigub aeglaselt; aerodünaamika loengute võrrandid joonistasid tühja õhku kaari ja kõveraid, kui ta hiljem vaatas linde, kes õhtuhämaruses tiibadega vehkides üles linna kohale tõusid, või kui nägi maandumisradade ja kasarmute kohale kerkivaid pilvi. Taevas oli praegu tema sees, tema südames, seda pumbati kehas ringi nagu gaasi. Pärast lendamist käis ta duši all. Kui ta vormi selga tõmbas, tuli riietusruumi üks teine Uganda kadett, ta hingeldas, lennukombinesoon seljas. Kadett istus P kõrvale puupingile ja ütles.
„Me rääkisime täna õhulahingust.”
Riietusruumis lõhnas seebi ja higi järele, see meenutas P-le internaatkooli võimlat, poiste, seksuaalsuse, hierarhiate, allasurutud vägivalla kirbe hais. Ta pani mansetinööbid kinni ja astus peegli ette.
„Me tegime manöövreid, mida kasutatakse lahingus.”
P keeras krae alla, ei vastanud. Poiss paistis peeglist.
„Mõtle, kui tuleb sõda.”
Poiss tõmbas peoga üle higist läikiva näo, vedas kombinesooni luku lahti, heli oli terav ja selge, nagu käristaks keegi kangast.
„Mõtle, kui Ugandas algab sõda? Siis peame inimesi pommitama. Me peame teisi piloote tapma. Ma pole sellele enne mõelnud.”
P silus pluusi sirgeks. Poiss tema selja taga haaras krampis kätega puupingist istumise all, nagu hakkaks kuskilt servalt libisema, taeva poole lendu. P-le ei meeldinud sellest rääkida. Mõttetu arutlus. Ugandas ei saa sõda tulla.
„Meie teeme ainult vigurlende. Teeme rahva pea kohal keeriseid ja sõlmi.”
Pühapäeviti olid nad vabad. Ta käis oma kreeklastest kursusekaaslastega õigeusu kirikus, sest ei leidnud akadeemia ümbruses piisavalt lähedalt ühtegi katoliku kirikut. Ta põlvitas puupingil, põimis sõrmed kokku ja sulges silmad. Ta hakkas sõitma õppereaktiivlennukiga T-37E. Aastaajad vaheldusid, vihm piitsutas rannikut. Nad lendasid koidu ajal, formatsioonis, tiib tiiva kõrval. 1970. aasta alguses ülendati Husseini sugulane Uganda armee ja lennuväe ülemjuhatajaks ning Hussein tegi ühel õhtul Ateena kesklinnas neile välja. Nad tuikusid Kreeka talve külmas uduvihmas mööda kõnniteid ringi, hüüdsid naistele suahiili keeles järele, naersid ja vaatasid vaikseid valgeid linnusulgi, haruldast Kreeka lund, mis tol ööl äkki tänavalaternate valguses langes. John saatis talle foto oma vastsündinud pojast, P kinnitas selle voodi kohale seinale. Öösiti tundis ta, kuidas silmapiir jalge all kiigub. Plataanipuude ja viljapuude raagus oksad olid pärastlõuna fotograafiliselt pruunis valguses harali, kui ta kasarmust bussile jalutas, buss viis kadetid lennuväljale ja mõnikord mõtles ta puudele, mille otsa ta lapsena ronis, ja mängudele. Ta oli tahtnud olla lind.
Pommitamine, treening sihtmärgi pihta, kiirendusjõud ümbritses pead nagu must tunnel, vaateväli kaljumaastiku, pisikeste metsasalude kohal kihutas vastu. Õhulahingu treening, radarisüsteemid ulatusid üle taeva, ta viskus piloodiistme turvarihmades ühelt küljelt teisele ja proovis enda taga kursusekaaslase lennukit näha, sundis lennuki järsku pöördesse, et soojustundlik rakett ära petta ja juhtida see teise soojusallikasse, päikesesse.
1970. aasta kevadel külastas teda nõbu, kes elas koos oma itaallasest mehega Roomas. P näitas neile Ateenat, nad jõid tänavakohvikutes kohvi, tuul puhus P valge suvevormi laperdava pilvena puhevile, ta rääkis nendega inglise keeles, sest itaallane ei osanud ei lango ega suahiili keelt, see tekitas P-s tunde, et ta on neile kauge ja võõras. Võib-olla oli midagi muud ka. See, kes temast pidi saama. Ta mõtles oma lapsepõlvele. Ta tahtis sellest vabaneda, sellele andestada. Ta lehvitas nõole ja tolle mehele, kui nad sadamas laevale läksid.
Lendamine suures kõrguses. Ta pigistas lennukist viimase välja ja jõudis sellesse taevakihti, kus kabiini langev valgus saavutab kesköösinise tooni, ta tundis, kuidas metall väriseb, rohkem tundis kui kuulis, kuidas lennuki kaks reaktiivmootorit rappuvad, ta juhtis lennuki horisontaalasendisse ja raske metallkere otsekui rippus seal kõrgel hetke vaikselt, enne kui ta lennukit pööras ja jälle alla sügavusse langes.
