Ta istus jahedas aprilliöös hotelli kaheksanda korruse avatud aknal. Ta oli lennuväe ja jalaväe vahelisel kergejõustikugalal äsja võitnud kõrgushüppevõistluse. Voodil vedeles väikese kuldse figuuriga võidukarikas. Hotellitoa laual seisis avatud šampanjapudel. Vahemere tuul tõi kaasa soola ja liiva. Tema elu helesinine süda. Sel õhtul hüüdsid nad õnnitledes tema nime. Lihased olid pärast kullahüpet väsinud, pea psüühilisest pingest tühi, mõtted voolasid vaikselt, natuke kurvalt. Tundus, nagu oleks ta just sel õhtul mõistnud, et kõik kaob. Kuigi nii ka ei olnud. Ta toetas käe lõua alla. Tema kõrval aknal istus kreeka neiu ja vaatas teda uuriva pilguga, neiu nimi oli K ja küllap tekitas P temas küsimusi, see Uganda lennukadett, kes äsja oli olümpiastaadioni lärmaval, lõugaval rajal kaalutuna õhus rippunud. Neiu jõi šampanjaklaasi tühjaks ja suudles teda, joobnum ja uljam kui tavaliselt, kui nad hotellis või kuskil pargis kokku said. P mõtles, et võidujärgne tühjus on ka nagu tuul, nagu tuul, kas kõik oli olnud vaid tuul? Too õhtu oli nii vaikne, imelik, nagu pärast mingit katastroofi. Ta tundis puudust jalutuskäikudest puude all koos Johniga. Vähem kui aasta pärast on ta valmis piloot. Ta kadus suudlusesse, neiusse, kelles oli tol ööl midagi kaduvat, tol ööl, mis tuli – midagi uut ja habrast neiu olekus. Nagu oleks ta liikunud millegi serva mööda. Väljas helendas sinakasroheliselt Ateena, linn mere põhjas. Teisel pool tänavat laokile jäetud krundil rippus prožektorivalguses suur silt. Kogu Kreeka on ehitusobjekt – üks sõjaväelise hunta hüüdlauseist ja diktatuuri omapäradest, millele ta mõnikord mõtles: et sõjavägi ehitas Ateenasse ja Egeuse mere saartele sadu turistidele mõeldud hotelle. Ta naeratas ja võttis K käest pudeli. Neiu sõrmed peatusid tema omadel. Ta rääkis neiuga kreeka keeles ja tundis, et on palju inimesi ühes kehas. Poiss, kes ühel õhtul väljas üle rohu jookseb. Noor mees, kes koolihoovis kakleb. Taevaste imetlusväärne relv. Ta turtsatas naerma ja kui neiu küsis, millele ta mõtleb, siis vastas, et igatseb kodumaad, kuid ei teadnud, kas see on tõsi. Ta ütles, et tahtis kunagi preestriks saada, ja see oli tõsi, aga neiu naerab selle peale ega usu teda, sest noormees on läbi ja lõhki sõjaväelane, läbi ja lõhki piloot, neiu ei suuda ette kujutada, et ta oleks keegi teine, nii neiu ütles. P hingas öösse suitsuviiru. Ta rääkis oma lapsepõlvest, kodumaast, ütles, et elas oma suure venna juures, kes teda peksis, kuid ta ei saanud rääkida kõigest, mida too mees tegi, ta ei osanud seda sõnadesse seada. See oli üks selline öö, mil elu on liiga sügav, liiga pikk, liiga suur, öö, mis oli nagu unenägu või mälestus juba siis, kui see alles seal nende silme ees püsis. Ta pilgutas silmi, hõõrus neid. Nad hüüdsid tookord tema nime, kui ta enne viimast katset, kulla nimel, seisis ja keskendus – arvatavasti hakkas publiku hulgast hüüdma üks tema kursusekaaslane, aga hüüe levis edasi ja kasvas ja äkki karjus kogu olümpiastaadion üha uuesti ja uuesti kooris tema nime, samal ajal kui tema hoogu võttis ja jooksis, ära tõukas ja õhku tõusis.
Altostratus, kõrgkihtpilved. Viirulised, sinine pilvekiht. Päike paistab nagu läbi matistatud klaasi.
Ta läks üle maandumisraja, kiiver kaenla all, näolt tilkus juba higi. Ta oli nende moodsate hävitajate jaoks liiga pikk ja kui ta oleks olnud kreeklane, siis oleks ta välja langenud, aga ta läbis katsed Ugandas ja seetõttu märkasid kreeklased seda alles nüüd, väljaõppe viimases etapis: keegi oli tema paberid läbi vaadanud ja ehmatusega mõistnud, et kui ta peaks katapulteeruma, siis lööks ta põlvekedrad vastu armatuurlauda puruks. Ta tõmbas lennuki tiiva alt käega üle neetide. Ta koputas alumiiniumi matile pinnale ja kuulatas. Ta ei teadnud, mida loodab kuulda, aga tegi seda ikka. Ta kontrollis, et reaktiivmootorite õhuvõtuavades ei oleks lehti ega liiva. Ta pühkis, paitas lennuki läikivat pinda. Ta ronis kabiini, kinnitas rihmad ja laskis klaasist katuse alla, ruleerides samal ajal stardirajale. Ta vajutas gaasi, lennuk värises tagasihoitud jõust, ta rääkis raadio teel lennujuhtimiskeskusega. Liikumatu taeva klaas. Ta tõstis kiirust, võttis pidurid maha, pea suruti vastu tuge, maastik vajus tahapoole. Kõik langes alla. Sa näed, kuidas maapind vajub. Sa näed, kuidas maailm vajub. Taevas kandis teda.
Cumulus. Teravate piirjoontega rünkpilved, mis ulatuvad kõrgusse, moodustavad künkaid, kupleid, valgeid helkivaid torne. Tume horisontaalne põhi.
Formatsioonis lendamine. Pooleldi kabiini klaasi päikesepeegelduse tagant nägi ta lendamas teiste T-37 lennukeid, diagonaalses rivis, üle mägede. Ta tõmbas juhtkangi enda poole, tõusis ülespoole tormist, kus helkisid, helkisid hõbedased helbed.
Ta ärkas keset sügavat hingetõmmet omaenese voodis. John kirjutas, et on P üle uhke. Otse koidu eel. Ta libistas end narilt alla, ettevaatlikult, et teisi mitte äratada, seisis akna all ja vaatas tumedat talvetaevast. Oli tuhande üheksasaja seitsmekümnenda aasta lõpp. Ta oli sügaval reaktiivlennukiga lendamise päikesetunnelis. Kreeklased pakkusid talle võimalust hakata hoopis helikopteri- või transpordilennuki piloodiks, aga tema lõi kannad kokku, ajas selja sirgu ja vastas kõva häälega – ta peaaegu hüüdis kirjutuslaua taga istuvale administraatorile: ma olen hävituslendur, sir. Ta ei kartnud surma reaktiivlennuki kitsas kabiinis, ta kartis, et talle ei anta võimalust olla taeva surmav relv, päikese poeg, oma riigi uhke kangelane. Ta seisis, laup vastu aknaklaasi, hingas sellele udu. Oli natuke jahe. Ta mõtles oma isale, kelle nägu ta ei mäletanud – ta oli vaid kolm või neli aastat vana, kui surmateade saabus. F, üks tema paljudest vendadest, tõmbas ta ühel päeval kõrvale ja ütles: „Meie isa on surnud.” Ta ei saanud tookord aru. Ta mäletab, et kõht oli tühi ja ta sõi õhtusöögi ajal palju, sest kellelgi teisel ei olnud isu. Paar päeva hiljem oli ta ema majast minema kolinud koos vennaga, kes tema lapsepõlve põrguks muutis. Ta hingas, pani käe valge hämu sisse. Kui ta käe ära võttis, siis meenutas jälg laialiaetud sulgi, sabasulgi.
Cessna T-37 oli Ameerika lennuväe jaoks konstrueeritud kerge kaheistmeline õppelennuk. Lennukil oli kaks Continental-Teledyne J69-T-9 turboreaktiivmootorit, mis olid lepingu alusel ehitatud Prantsuse ettevõttes Turbomeca Marboré. Lennuki tühimass oli 2,27 tonni, maksimaalne kiirus 628 kilomeetrit tunnis. Istmed paiknesid kõrvuti, mis võimaldas õpilasel ja instruktoril lähemalt suhelda kui sellises lennukis, kus istmed on paigutatud üksteise selja taha. Lennukõrguse ülempiir umbes 25 000 jalga.
Altocumulus. Kõrgrünkpilved. Varjutavad hallikasvalged kuhilad, pilveviirgude vahel ere päikesevalgus.
T-37 mootorid olid isegi päris hävitajatega võrreldes erakordselt häälekad: kui õhk lennuki saledatesse turboreaktiivmootoritesse imeti, kostis sealt kõrge, vali, kriiskav heli, ja et mitte kurdiks jääda, kandis maapealne meeskond, kes startivate või maanduvate T-37 õppelennukite läheduses töötas, kõrvaklappe.
Kurnatud uni. Ta kihutas läbi taevaste, mida läbistasid trajektoorid, paraboolid, kõverad.
Neil oli üks lennuharjutus, kus kokpiti klaasist kate tõmmati seestpoolt üle musta kangaga ja lennata tuli radari ja kõrgusnäidiku järgi. Kihutati läbi tihke pimeduse.
„Miks sa tagasi tulid?”
Väikene ülekuulamisruum on nüüd niiske ja rõske, nagu oleks öö kooruva värviga lagedatesse seintesse kinni jäänud. P hõõrub oma paljaid käsivarsi.
„Miks sa Aafrikasse tagasi tulid?”
P nopib juustest paar täid, surub käed põlvede vahele, et need sooja saaksid ja enam ei väriseks. Tema keha on õõnes kuivast savist skulptuur. Ta närib küüsi. Ta ei ole see paljas, sügelev, köhiv, nuttev keha. Ihu haiseb tehnilise piirituse järele. Eile andis valvur talle niiske vatitupsu ja käskis end piiritusega üle hõõruda, et täidest lahti saada. Tema aluspüksid on märjad. Valvur kastis ka need tehnilise piirituse sisse. Ülekuulaja vaatab teda ja turtsatab naerda. P-d tabab mõte, et see kõik on siin tansaanlaste teater, et võib-olla oli teater ka kiri, kus talle Lusaka lähedal tööd pakuti. Ta mõtleb, et Sambia või Tansaania salateenistus avastas tema tööotsimiskuulutuse ja vastas sellele, et teda siia saada.
„Kelle heaks sa töötad?”
„Ma pidin mürgilennukit
