tema kaitsmata külge, nii et ta lehekõdusse lebama jäi.
Ajasin end kohmakalt jalule. Mees keeras ennast vilunult kõhuli ja tõusis mu kõrvale. Vaatasin metsikul pilgul ringi, otsides põgenemisteed, kuid me olime kandunud ühe Šoti mägismaale nii tüüpilise, püstloodis üles viskuva kaljurünka jalamile. Kapten oli mu kätte saanud kohas, kus kaljupind sissepoole kaardudes madala niši moodustas. Ta seisis niši sissepääsu ees, käed laiali vastu kiviseina surutud, kenajoonelisel tõmmul näol võitlemas viha ja uudishimu.
„Kellega sa koos olid?” küsis ta. „Millise Frankiga? Minu kompaniis sellenimelist meest ei ole. Või on see keegi siitkandist?” Ta muigas pilkavalt. „Sõnnikuhaisu ma su nahal ei tundnud, nii et mingi talumatsiga sa ei olnud. Üldse näib, sa oled kohalike talumeeste jaoks liiga kallis.”
Surusin käed rusikasse ja ajasin lõua püsti. See naljahammas võib puhuda mida tahes, minusse see ei puutu.
„Mul pole kõige vähematki aimu, millest te räägite, ja ma olen teile väga tänulik, et te mul nüüd otsekohe minna lubate!” teatasin ma oma kõige krõbedamal rindeõe toonil. Tõrksatele sanitaridele ja noortele internidele mõjus see alati väga hästi, kuid kapten Randall näis olukorrast vaid lõbu tundvat. Hakkasin otsustavalt vastu kõigile hirmu- ja segadustunnetele, mis laperdasid mu kõhukoopas nagu haneparv.
Ta raputas aeglaselt pead ja uuris mind veel kord üksikasjaliselt.
„Mitte just otsekohe, mimpsu. Kangesti tahaks teada,” lausus ta koduselt, „miks on öösärgis libul jalas kingad? Ja pealegi päris ilusad kingad,” lisas ta, heites pilgu mu pruunidele paelteta jalavarjudele.
„Öösärgis kellel?” karjatasin ma.
Ta ei teinud kuulmagi. Mehe pilk puuris uuesti mu nägu; korraga astus ta lähemale ja võttis sõrmedega mul lõuast. Haarasin tal randmest ja rebisin.
„Laske lahti!” Ta sõrmed olid otsekui terasest. Hoolimata kõigist mu katseist ennast vabastada pööras ta mu nägu küljelt küljele, et kuhtuv pärastlõunapäike seda paremini valgustada saaks.
„Nahk nagu leedil, jumala eest,” pomises ta endamisi. Ta kummardus lähemale ja nuhutas. „Ja juustest tuleb prantsuse lõhna.” Ta laskis mu lõua lahti ja ma hõõrusin seda nördinult, otsekui püüdes ära pühkida puudutust, mida mu nahk ikka veel tundis.
„Kõike muud võib saada su omaniku raha eest,” ümises ta, „aga sa isegi kõneled nagu leedi.”
„Suur tänu!” kähvasin ma. „Kaduge minema. Mu abikaasa ootab mind, kui ma kümne minuti pärast tagasi ei ole, tuleb ta mind otsima.”
„Oo, teie abikaasa?” Tema pilkavalt aupaklik hoiak mõnevõrra taandus, kuid ei kadunud täielikult. „Ja mis on teie abikaasa nimi, kui tohib? Kus ta on? Ja miks ta lubab oma naisel inimtühjas metsas üksinda alussärgi väel ringi hulkuda?”
Olin kõik see aeg maha surunud seda osa oma ajust, mis püüdis kogu pärastlõunale meeleheitlikult mingit seletust leida. Nüüd suutis see ajusopp mulle signaliseerida niipalju, et ükskõik kui absurdseks ma tema oletusi ka ei pea, igal juhul tooks sellele mehele Franki nime ütlemine – mis kattus tema enda omaga – kaasa vaid uusi hädasid. Niisiis ma ei vastanud ja üritasin end temast mööda pressida. Ta tõkestas mu tee oma musklis käsivarrega ja püüdis teise käega mind kinni haarata.
Korraga kostis ülevalt ootamatu sahin, miski tuhises mu silme eest läbi ja seejärel oli kuulda tuhmi tümpsu. Kapten Randall lebas mu jalge ees ja tema peal voogas miski, mis nägi välja nagu suur pundar ruudulisi riideräbalaid. Puntrast kerkis üles pruun, kivimürakat meenutav rusikas ja langes märkimisväärse jõuga alla, tabades raksatuse saatel otsustavalt mingit luust mügarikku. Kapteni pruunides läikimalöödud säärsaabastes jalad lõpetasid nagu lõigatult siplemise.
Mulle vahtis otsa kaks teravat musta silma. Sooniline käsi, mis oli ajutiselt katkestanud kapten Randalli soovimatud tähelepanuavaldused, hoidis mu käsivarrest kinni nagu tangidega.
„Ja kes sina veel oled?” küsisin ma jahmunult. Mu päästja, kui teda just nii nimetada, oli minust mõni toll lühem ja kõhetu kehaehitusega, kuid narmendava pleedi vahelt välja ulatuvatel käsivartel turritasid lihased nagu sõlmed ning üldse jättis ta mulje, et on valmistatud mingist eriti elastsest materjalist, midagi voodivedru taolist. Ei mingit ilu – rõugearmiline nahk, madalad kulmud ja kitsas lõug.
„Siiapoole,” ütles ta ja tõmbas mind käest. Sündmuste kiirest arengust juhmistunult järgnesin talle kuulekalt.
Mu uus kaaslane tõttas kiirelt läbi lepavõsa, pööras ühe suure kivi taga järsult ära ja korraga olimegi teerajal. Rada oli kaetud astelherne ja kanarbikuga ning nii käänuline, et kunagi ei näinud kaugemale ette kui kuus jalga, kuid kahtlematult siiski rada, mis viis järsust nõlvast üles mäeharjale.
Alles siis, kui me mäe vastasküljel ettevaatlikult alla laskusime, oli mul küllalt hingeõhku ja oidu küsimaks, kuhu me läheme. Kui kaaslane ei vastanud, küsisin juba valjemalt: „Kurat võtaks, kuhu me läheme?”
Minu suureks üllatuseks võttis ta moondunud ilmel mul ümbert kinni ja tõukas mu teerajalt kõrvale. Kui avasin suu, et protesteerida, sulges ta selle käelabaga, tõmbas mu maha ja vajus ise peale.
Aitab juba! vasardas mul peas ning ma hakkasin meeleheitlikult rabelema, püüdes end vabastada, kuni kuulsin lõpuks seda, mida tema oli kuulnud, ja jäin liikumatult lebama. Lähemalt ja kaugemalt kostis hõikeid, müdinat ja plärtsatusi. Hõiked olid päris kindlasti ingliskeelsed. Püüdsin iga hinna eest oma suud vabastada. Vajutasin hambad talle kätte ja jõudsin veel kiirelt registreerida tõsiasja, et mees on nende sõrmedega marineeritud heeringat söönud, kui mind tabas hoop kuklasse ja maad võttis pimedus.
Ööhämarusest kerkis ootamatult esile kivimaja. Aknaluugid olid kinni, nii et nende vahelt paistis vaid peen valgusriba. Mul ei olnud aimu, kui kaua olin meelemärkuseta olnud, ega osanud seetõttu arvata, kui kaugel see oli Craigh na Duni mäest ja Invernessi linnast. Me olime ratsa, mina istusin oma vangistaja ees sadulas, käed sadulakaare külge seotud, ent kuna teed ei olnud, siis läks edasiliikumine aeglaselt.
Oletasin, et ma polnud teadvuseta väga kaua. Ma ei tundnud endal olevat peapõrutuse sümptomeid ega muid hoobist põhjustatud kõrvalnähte, kui välja arvata üks valus koht kuklas. Minu napisõnaline vangistaja oli kõigile mu küsimustele, pärimistele ja salvavatele märkustele vastanud universaalse šoti häälitsusega, mis foneetiliselt kirjapanduna võiks välja näha umbes „mmm-hmm”. Kui mul oleks olnud vähimatki kahtlust tema rahvuslikus kuuluvuses, oleks see hääl kahtluse täielikult hajutanud.
Kuni ratsu kivide ja astelhernepuhmaste vahelt läbi ukerdas, olid mu silmad aina kahaneva välisvalgusega järk-järgult ära harjunud, mistõttu poolpimedast õuest – vähemalt esmapilgul – erevalgesse tuppa sattumine oli paras vapustus. Kui pimestus järele andis, nägin, et maja ainsamat tuba valgustasid vaid kamin, mõned küünlajalad ja ohtlikult vanamoodsa välimusega õlilamp.
„Misasi see sul on, Murtagh?”
Nirginäoga mees haaras mul käest ja tõmbas mu kamina ette. Pilgutasin silmi.
„Kui kõne järgi arvata, isand Dougal, siis mingi inglismanni mõrd.” Toas oli mitu meest, kõik nad vahtisid mind – mõni uudishimulikult, mõni varjamatu himurusega. Mu kleit oli pärastlõunaste sündmuste käigus mitmelt poolt katki rebenenud ja ma tegin kiiruga väikese inventuuri. Ühest rebendist nägin ma vaevata oma rinnakumerust ja päris kindlasti nägid kõik need mehed samuti. Otsustasin, et kui ma nüüd üritan riideservi kokku
