pole midagi parata. Peame proovima liigese ise paika saada. Sina, Murtagh, ja Rupert, teie hoidke kinni ja mina proovin.”
Vaatasin kaasaelamisega, kuidas ta noormehe randmest ja küünarnukist kinni võttis ja käsivart üles tõmbama asus. Nurk oli vale, see pidi kohutavat valu tekitama. Higi voolas nooruki näolt, kuid ta ainult oigas vaikselt. Äkki rebis ta end järsult ettepoole ja oleks põrandale kukkunud, kui teda poleks kinni hoitud.
Üks mees avas nahkplasku ja surus selle ta huulile. Kange puskarihais ulatus isegi minuni. Poiss köhis ja läkastas, kuid neelas kohusetruult, tilgutades kuldkollast vedelikku oma särgi jäänustele.
„Hea küll, kas proovime uuesti?” küsis kiilaspea. „Võib-olla peaks Rupert proovima,” pakkus ta paksu mustahabemelise mürglimehe poole pöördudes.
Kui juba kutsuti, lõdvestas Rupert oma käelihaseid nagu vasaraheitja ja võttis noormehel randmest, olles ilmselgelt otsustanud liigese toore jõuga paika tõmmata. Võis arvata, et kohe murdub poisi käeluu nagu luuavars.
„Jätke kohe järele!” Kõik mu põgenemismõtted taandusid professionaalse pahameele ees ja meeste jahmunud pilke märkamata trügisin ma poisi juurde.
„Mis mõttes?” küsis kiilaspea, olles mu sekkumisest silmanähtavalt häiritud.
„Selles mõttes, et niimoodi te murrate tal käeluu,” nähvasin vastu. „Tulge palun eest.” Ma nügisin Ruperti eemale ja võtsin patsiendil randmest kinni. Viimane oli sama üllatunud kui kõik teised, kuid ei hakanud vastu. Tundsin, et ta nahk on kuum, kuid mitte palavikuline.
„Küünarvars tuleb kõigepealt õige nurga alla saada, enne kui see liigesesse tagasi hüppab,” urisesin ma, tirides rannet üles ja küünarnukki sissepoole. Noormees oli haaratav, kuid tema käsivars oli tinaraske.
„Nüüd tuleb kõige halvem hetk,” hoiatasin teda. Võtsin küünarnuki pihku, valmis seda üles rebima ja seejärel liigesesse laskma.
Tema huuled kõverdusid millekski naeratusetaoliseks. „See ei saa palju valusam olla, kui ta juba on. Laske käia.” Nüüd leemendas mu enda nägu juba samuti higist. Õlaliigese paikatõmbamine on ka parimate tingimuste korral raske. Kuid suurekasvulise mehe puhul, kes nihestas end juba mitme tunni eest ja kelle lihased ning sidemed olid üles paistetanud ja tirisid õlaluud liigesekoha poole, pidin ma appi võtma kogu oma jõu. Koldetuli oli ohtlikult lähedal; lootsin, et me üheskoos sinna sisse ei lenda, kui õlg järsu nõksuga paika hüppab.
Äkki tegi õlg pehme raksuga plumps! ja liiges oli paigas. Patsient tundus hämmingus olevat. Uskumatult katsus ta õlga käega.
„Valu on kadunud!” Tema näole venis lai kergendatud naeruirve, meeste hulgas puhkes jutuvada ja kostis käteplaksutamist.
„Tuleb veel tagasi.” Olin pingutusest higine, kuid tulemuse üle uhke ja endaga rahul. „Ta on veel mitu päeva valulik. Sa ei tohi õlga kaks või kolm päeva liigutada. Kui siis uuesti hakkad, tee seda alguses väga ettevaatlikult. Jäta kohe järele, kui ta sul valutama hakkab, ja tee iga päev sooja kompressi.”
Poole nõuande pealt hakkasin tasapisi taipama, et sellal kui patsient lugupidavalt kuulas, põrnitsesid ülejäänud mind nägudega, mis varieerusid imestavatest sügavalt umbusklikeni.
„Seda et… ma olen õde,” selgitasin veidi ennastõigustaval toonil.
Dougali silmad, nagu ka Ruperti omad, langesid mu rindadele ja peatusid neil otsekui mingi hirmuseguse huviga.6 Nad vahetasid pilgu, siis vaatas Dougal uuesti mulle otsa.
„Olgu sellega, kuidas on,” ütles ta kulme kergitades, „aga amme kohta oled sa üpris osav ravitseja. Kas sa poisi haava nii kinni oskad panna, et ta hobuse seljas saaks istuda?”
„Jah, ma võin haava kinni siduda,” vastasin karedalt, „juhul kui teil on, millega seda teha. Aga mida te selle ammega öelda tahate? Ja miks te üldse arvate, et ma teid aidata tahan?”
Dougal ei teinud must enam välja ja kõneles siiani end nurgas varjanud naisega midagi võõras keeles, milles ma uduselt gaeli keele ära tundsin. Meesteparve keskel viibides ei olnud ma seda naist üldse märganud. Tema riietus tundus mulle veider, see koosnes pikast narmendavast seelikust ja pikkade varrukatega pluusist, mida osaliselt kattis mingi pihik või vest. Kõik see oli kuidagi kasimatu, kaasa arvatud naise nägu. Kuid ringi vaadates ma märkasin, et peale elektri puudus majas ka veevärk, nii et võib-olla oli see kasimatus mõnes mõttes vabandatav.
Naine tegi kiirelt kniksu, sibas ümber Ruperti ja Murtaghi ning hakkas sobrama kolde kõrval seisvas maalitud puitkirstus, tõmmates sealt lõpuks välja hunniku riideräbalaid.
„Sellest ei piisa,” ütlesin ma ettevaatlikult räbalaid näppides. „Haav tuleb kõigepealt desinfitseerida ja siis puhta kangaga kinni siduda, kui steriilset sidet pole võtta.”
Kulmud kerkisid ümberringi. „Desinfitseerida?” kordas lühike mees hoolikalt.
„Jah, desinfitseerida,” ütlesin rõhuga, pidades teda tema haritud inimese kõnepruugist hoolimata veidi lihtsameelseks. „Kogu mustus on vaja haavast eemaldada ja haava tuleb töödelda mõne ühendiga, mis hävitaks pisikuid ja soodustaks paranemist.”
„Nagu näiteks?”
„Nagu näiteks jood,” ütlesin ma. Meeste näod ei ilmutanud vähimatki mõistmist ja ma proovisin uuesti. „Rivanool? Karbolilahus?” Ei midagi. „Või lihtsalt alkohol?” Üldine kergendustunne. Lõpuks ometi olin leidnud sõna, mida nad mõistsid. Murtagh laksas oma nahkplasku mulle pihku. Ohkasin kärsitult. Teadsin, et mägilased on primitiivsed, aga see siin oli lausa uskumatu.
„Kuulge,” ütlesin ma nii kannatlikult, kui suutsin. „Miks te teda lihtsalt linna ei vii? See ei saa olla kaugel ja ma olen kindel, et seal leidub arst, kes saaks ta üle vaadata.”
Naine jäi mulle otsa jõllitama. „Mis linna?”
Suurekasvuline Dougal ignoreeris taas vestlust ja piilus kardina vahelt valvsalt pimedusse. Ta lasi kardinal tagasi vajuda ja astus vaikselt uksele. Mehed vakatasid, kui ta öösse kadus.
Pilgu pärast oli ta tagasi, saatjaks kiilaspäine mees ja mustavate mändide külm, terav lõhn. Vastuseks meeste küsivatele pilkudele raputas ta pead.
„Ei, lähedal pole miskit. Lähme kohe, kuni on vaikne.”
Mind märgates peatus ta hetkeks, et järele mõelda. Siis korraga ta noogutas mulle; otsus oli langenud.
„Ta tuleb meiega kaasa,” ütles ta. Ta tuhlas lauale tõstetud riidekuhjas ja leidis sealt mingi räbala, mis võis kunagi kaelaside olla.
Vuntsidega mehele minu kaasatulek – huvitav, kuhu – nähtavasti ei meeldinud.
„Miks me teda siia ei või jätta?”
Dougal heitis talle läbematu pilgu, kuid jättis selgituste jagamise Murtaghile. „Ükstakõik, kus punakuued praegu on, hiljemalt koiduaal on nad siin, mis muuseas polegi väga kaugel. Kui see naisterahvas on inglaste salakuulaja, siis me riskime sellega, et ta räägib neile, kuhu poole me läksime. Aga kui ta ei ole nendega soojades suhetes…” – Murtagh heitis mulle kahtlustava pilgu – „… siis me ju ei jäta üht naist niimoodi alussärgis maha.” Ta katsus mu kleidiriiet näpu vahel ja ta nägu selgines pisut. „Ja lunaraha mõttes võib ta täitsa väärtuslik olla. See vähene, mis tal
Siin on tegu tõlkimatu sõnademänguga. Vanemas inglise keeles tähendas
