meil oli tee peal mõlemat, nii õnne kui õnnetust. Ma lähen oma venda otsima. Äkki kutsud emand Fitzi, et ta poistele süüa annaks? Neil on süüa ja sängi vaja.”
Ta viipas Murtaghi ja Ruperti endaga kaasa ja nad kadusid koos võlvkäiku. Ülejäänud tulid sadulast maha ja seisid oma kümme minutit aurates märjal õuel, enne kui emand Fitz, kes iganes ta ka polnud, ennast ilmutada suvatses. Meie ümber kogunes parv uudishimulikke põngerjaid, kes hakkasid arutlema minu päritolu ja funktsiooni üle. Julgemad olid parasjagu niipalju kuraasi kogunud, et mu kleiti näppima asuda, kui välja ilmus suur ja matsakas, tumepruunides kodukootud linastes rõivastes mamsel, kes nad minema peletas.
„Willy, kullakene!” hüüdis ta. „Kui tore sind näha! Ja Neddie!” Ta andis lühikest kasvu kiilaspeale matsuga tervitusmusi, mis mehe peaaegu pikali sirutas. „Ai küll teil nüüd on kõht tühi, eks. Köögis on süüa küll, minge ja võtke ise.” Siis pöördus ta minu ja Jamie poole ning põrkas tagasi, nagu oleks uss teda nõelanud. Ta silmitses mind ammulisui ja keeras siis pilgu Jamiele, oodates, et too selle veidra nähtuse ära seletaks.
„Claire,” tutvustas Jamie, tehes minu suunas kerge kummarduse, „ja emand FitzGibbons,” lisas ta, noogutades naise suunas. „Murtagh leidis ta eile ja Dougal ütles, et me peame ta kaasa võtma,” tegi noormees selgeks, et teda ei maksa milleski süüdistada.
Emand FitzGibbons pani suu kinni ja vaatas mu pealaest jalatallani tähelepanelikul ning hindaval pilgul üle. Ilmselt otsustas ta kokkuvõttes, et olen oma veidrast ja skandaalsest välimusest hoolimata võrdlemisi ohutu, sest ta naeratas – lahkelt, hoolimata mitmest puuduvast hambast – ja võttis mul käe alt kinni.
„Ah et Claire. Tere tulemast. Tule lähme, ma otsin sulle midagi… nagu…” Ta silmitses mu kleiti ja sobimatuid kingi ning vangutas pead.
Ta hakkas mind parajasti kindlal käel ära viima, kui mulle meenus mu haige.
„Oi, palun oodake! Ma unustasin Jamie!”
„Miks?” imestas emand FitzGibbons. „Jamie saab ise hakkama. Ta teab, kus süüa saab ja keegi otsib talle sängi.”
„Aga ta on haavatud. Ta sai eile kuuli ja öösel täägihaava. Ma sidusin haava ratsutamise jaoks kinni, aga mul polnud aega seda korralikult puhastada ega ka korralikult siduda. Selle peab nüüd ära tegema, et infektsiooni ei tekiks.”
„Infektsiooni?”
„Jah, see tähendab, et põletik tuleb sisse, noh, mäda ja paistetus ja palavik.”
„Ahsoo, jah, ma saan aru küll. Aga kas sa tahad öelda, et sa tead, mida selle vastu teha? Oled mingi ravitseja? Nagu Beaton?”
„Midagi sinnakanti,” vastasin ma. Ma ei teadnud, kes või mis on Beaton ja mul polnud mingit tahtmist asuda siin külmas uduvihmas, mis taevast nõrguma oli hakanud, analüüsima oma meditsiinilist kvalifikatsiooni. Emand FitzGibbon paistis olevat samal arvamusel. Ta kutsus Jamie, kes oli juba vastassuunda minemas, võttis temalgi käe alt kinni ja tiris meid lossi sisse.
Pärast pikemat teekonda läbi pikkade ja külmade koridoride, mida vaevu valgustasid kitsad aknad, jõudsime üsna suurde tuppa, kus asus voodi, mõned toolid ning mis kõige tähtsam – küdev kamin.
Unustasin hetkeks patsiendi, et soojendada oma käsi. Emand Fitz-Gibbon, kes oli külma vastu nähtavasti immuunne, pani Jamie tule ette toolile istuma ja eemaldas ettevaatlikult tema narmendava särgi viimased jäänused, asendades selle voodilt võetud sooja suletekiga. Jamie muljutud ja paistes õlga nähes ta luksatas ning hakkas mu kohmakat sidet lahti urgitsema.
„Ma arvan, et see tuleb lahti leotada,” ütlesin tule äärest, „ja siis haav… palavikuvastase lahusega ära puhastada.”
Emand FitzGibbonist oleks saanud suurepärane õde. „Mida sul vaja on?” küsis ta lihtsalt.
Mõtlesin pingsalt. Jumal küll, millega võideldi infektsiooni vastu enne antibiootikumide avastamist? Ja mis neist vähestest vahenditest võiks olla saadaval ühes Šoti linnuses päikesetõusu ajal?
„Küüslauk!” teatasin võidukalt. „Küüslauk, ja kui teil on, siis ka nõiapuu. Ja siis on mul veel vaja mõned puhtad riidetükid ja katlatäis vett, mida keema ajada.”
„Jajaa. Ma arvan, et sellega saab akkama. Võib-olla ka veidi vermerohtu. Aga mis sa arvad vesikanepi- või kummeliteest? Poiss näitab välja, nagu oleks öö õige pikk olnd.”
Tegelikult oli poiss kurnatusest maha kukkumas, liiga väsinud sellekski, et pahandada, kui me kõnelesime temast nagu mingist eluta asjast.
Emand FitzGibbon oli peagi tagasi, põll täis küüslauguküüsi, riidekotte kuivatatud rohtudega ja vana voodilina küljest käristatud riideribasid. Tugeval käsivarrel rippus väike must raudkatel ja kergusega, nagu oleks tegemist udusulgedega, hoidis ta käes suurt korvpudelit veega.
„Nii, kullake, mis ma nüüd tegema pean?” küsis ta rõõmsalt. Panin ta vett keetma ja küüslauku viilutama, ise aga uurisin taimekottide sisu. Seal oligi nõiapuud, mida olin palunud, vesikanepit ja vermerohtu tee keetmiseks ning veel midagi, mille ma kõhklevalt liigitasin kirsipuukooreks.
„Valuvaigisti,” pomisesin rahulolevalt, meenutades härra Crooki selgitusi leitud puukoorte ja ravimtaimede kasutusviiside kohta. Väga hea, seda läheb meil tarvis.
Viskasin keevasse vette mõned viilutatud küüslauguküüned, lisasin nõiapuud ja panin lõpuks keedisesse ka riideribad. Vesikanep, vermerohi ja kirsikoor tõmbasid tule ette asetatud madalas kausis kuuma vee sees. Toimetamine oli mind pisut rahustanud. Kuigi ma päris kindlalt ei teadnud, kus ma olen või miks ma seal olen, teadsin ma vähemalt, mida teha järgneva veerand tunni jooksul.
„Suur tänu… ah, proua FitzGibbons,” lisasin lugupidavalt, „saan nüüd ise hakkama, kui teil on tegemist.” Kogukas proua naeris, nii et rinnad värisesid.
„Oh, preilna! Miks mul siis tegemist pole! Ma saadan sulle siia pisut leent. Anna aga teada, nii kui miskit tarvis on.” Ta õõtsus imekspandava kiirusega uksele ja kadus oma asju ajama.
Tõmbasin sidemed ära nii ettevaatlikult kui võimalik. Kunstsiidist padjake oli siiski ihu küljes kinni ja eemaldus kuivanud vere vaikse ragina saatel. Haavaservadele immitsesid värsked verepisarad ja ma palusin haiget tegemise pärast vabandust, ehkki Jamie ei liigutanud ega teinud häält.
Ta naeratas, võib-olla isegi veidi flirtivalt. „Ära muretse, preilna.
Mulle on palju hullemini haiget tehtud ja need inimesed polnud kaugeltki nii ilusad.” Ta kummardus mulle lähemale, et saaksin ta haava küüslaugutõmmisega pesta, ja tekk libises ta õlalt maha.
Mõistsin hetkega, et tema märkus ei olnud ainult kompliment, vaid ühtlasi tõsiasja nentimine – talle oli tõesti palju hullemini haiget tehtud. Kogu selja ülaosa oli risti-rästi täis ähmaseid valgeid jooni. Teda oli julmalt ja korduvalt piitsutatud. Mõnes kohas, kus piitsajäljed lõikusid, oli näha peeni hallika haavakoe triipe; seal, kus mitu tabamust samasse kohta olid naha maha kiskunud, paistsid ebakorrapärased laigud.
Olin rindeõena loomulikult näinud väga palju mitmesuguseid haavu ja vigastusi, kuid nende vermete juures oli midagi ehmatavalt toorest. Vaatepilt lõi mul vist hinge kinni, sest poiss pööras pead ja märkas mu ainitist pilku. Ta kehitas oma tervet õlga.
„Punakuued. Peksid mind nädalase vahega kaks korda. Ma mõtlen, nad oleks seda teind
