peeglist, kuidas ta särgi seljast võttis ja käe riidepuu järele sirutas. Korraga ta peatus.
„Claire, kas sinu hoole all oli palju šotlasi?” küsis ta järsku. „Välihospidalis või Pembroke’is?”
„Muidugi,” vastasin veidi üllatunult. „Kui hospidal Amiens’is seisis, oli meil üksjagu Seaforthe ja Camerone, ja hiljem, pärast Caeni, oli jälle palju Gordoneid. Suuremalt jaolt toredad poisid. Enamiku asjade suhtes maru rahulikud, aga viimased argpüksid, kui süstimiseks läks.” Muigasin, meenutades üht eriti pelglikku.
„Meil oli üks – tegelikult üsna krõbe vanapoiss, III Seaforthi rügemendi torupillimängija –, kes ei talunud absoluutselt nõela, eriti kui torgati tuharasse. Ta oli tundide kaupa kohutavalt tujust ära, enne kui kedagi endale süstlaga ligi lasi, ja ka siis püüdis meid ära rääkida, et me käsivarde süstiksime, ehkki süst pidi olema intramuskulaarne.” Mälestus kapral Chisholmist ajas mind naerma. „Ütles mulle: „Kui mina olen näuli maas ja perse paljas, siis peab tibi olema miu all, mitte selja taga, kübaranõel näpu vahel.””
Frank naeratas, ehkki veidi sunnitult, nagu seda mu vähemdelikaatsete sõjalugude puhul sageli ette tuli. „Ära karda,” ütlesin ta ilmet nähes, „ma ei räägi seda lugu vanemõppejõudude puhkeruumis teed juues.”
Tema naeratus muutus vabamaks, ta astus mu selja taha tualettlaua juurde ja suudles mind pealaele.
„Ära muretse,” ütles ta. „Vanemõppejõudude puhkeruumis hakatakse sind armastama, ükskõik mis lugusid sa ka ei räägiks. Mmmmm. Su juuksed lõhnavad imeliselt.”
„Sulle siis meeldib?” Vastuseks libisesid ta käed üle mu õlgade ettepoole ja hellitasid õhukese öösärgi alla peitunud rindu. Nägin peeglist tema nägu. Franki põsk puhkas mu pealael.
„Mulle meeldib su juures kõik,” ütles ta kähedalt. „Tead, sa oled küünlavalgel imeilus. Sinu silmad on nagu kristallklaasis šerri ja su nahk helendab nagu elevandiluu. Küünlavalgusnõid, see sa oled. Võib-olla peaksin lambid päriselt välja lülitama.”
„Siis on voodis raske lugeda,” laususin ja mu süda hakkas kiiremalt lööma.
„Ma arvan, et voodis on parematki teha,” pomises ta.
„Arvad tõesti?” Ma tõusin, pöörasin ringi ja panin käed talle kaela ümber. „Ja mida siis?”
Veidi hiljem, kui me suletud luukide taga teineteise kaisus lebasime, tõstsin pea ta õlalt ja küsisin: „Miks sa ennist seda teada tahtsid? Et kas ma olen mõne šotlasega kokku puutunud – ma mõtlen, sa ju peaks teadma, et olen, sest nendest hospidalidest käis kõiksugu mehi läbi.”
Ta niheles ja lasi käel õrnalt üle mu selja libiseda.
„Ee-mmm. See tähendab, tegelikult mitte midagi. No lihtsalt, kui ma väljas seda tüüpi nägin, torkas mulle pähe…” – ta kõhkles ja võttis mind kõvemini kaissu – „…ee, noh, et äkki ta on keegi, keda sa oled võib-olla põetanud… viimati kuulis kuskilt, et sa oled siin, ja tuli vaatama… midagi umbes sellist.”
„Sel juhul,” märkisin asjalikult, „oleks ehk olnud kõige arukam sisse astuda ja minu järele küsida?”
„Nojah,” kostis Frank hästi-hästi hooletul toonil, „võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud minuga kohtuda.”
Ma ajasin end ühele õlale ja jäin talle otsa põrnitsema. Me olime ühe küünla põlema jätnud ja ma nägin teda piisavalt hästi. Frank oli pilgu ära pööranud ja silmitses nii ükskõiksel, nii ükskõiksel pilgul „kena prints Charlesi” koloreeritud litograafiat, mis proua Bairdi arvates sobis kaunistama meie toa seina.
Haarasin tal lõuast ja keerasin näo enda poole. Ta ajas silmad teeseldud üllatusest suureks.
„Kas sa tahad öelda,” küsisin ma, „et see mees seal tänaval võis olla mingi…” Jäin sobivat sõna otsima.
„Salaarmastaja?” pakkus ta abivalmilt.
„Mingi romantilist huvi tundev tüüp?” lõpetasin ma.
„Ei-ei, mitte seda,” lausus ta natuke tehtult. Frank võttis mu käed oma näolt ja püüdis mind suudelda, kuid nüüd oli minu kord pea ära pöörata. Tal tuli leppida sellega, et vajutas mu tagasi enda kõrvale lamama.
„Ma ainult…” alustas ta, „saad aru, Claire, see oli ju ikkagi kuus aastat. Ja me nägime teineteist ainult kolm korda, viimasel korral kõigest ühe päeva. Selles poleks midagi ebatavalist olnud, kui… ma tahan öelda, see on ju teada, millise kohutava pinge all arstid ja õed igasugustes hädaolukordades on ja… noh, ma… ma ainult… noh et ma saaksin aru, kui midagi, ee, sellist spontaanset…”
Ma katkestasin tema kokutamise sellega, et rapsasin ennast lahti ja hüppasin voodist välja.
„Kas sa arvad, et ma olen sind petnud?” nõudsin vastust. „Arvad? Sest kui sa nii arvad, siis võid siit toast otsejoones kaduda! Ja kogu majast! Kuidas sa julged midagi sellist üldse vihjata?” Olin täiesti marus ja istuli tõusnud Frank sirutas käe, püüdes mind maha rahustada.
„Ära puuduta mind!” nähvasin. „Ütle mulle otse – kas sa tõesti arvad – nüüd, kui sa oled näinud üht meest mu aknasse vaatamas –, et mul on mõne oma patsiendiga leegitsev romaan olnud?”
Frank tõusis voodist üles ja põimis oma käed mu ümber. Seisin jäigalt nagu soolasammas, kuid ta ei jätnud, silitades mu pead ja paitades mu õlgu viisil, millest ta teadis, et see mulle meeldib.
„Ei, ma ei arva midagi sellist,” ütles ta kindlalt. Ta tõmbas mind lähemale ja ma leebusin pisut, ehkki mitte nii palju, et tema ümbert kinni võtta.
Pärast pikka vaikust sosistas ta mu juustesse: „Ei, ma tean, et sa ei teeks iial midagi sellist. Ma tahtsin ainult öelda, et kui midagi sellist kunagi ka juhtunud oleks… Claire, siis see ei muudaks minu jaoks midagi. Ma armastan sind nii väga. Ükskõik mida sa ka teinud oled, see ei kustuta minu armastust sinu vastu.”
Ta võttis mu näo oma käte vahele – ta oli minust ainult neli tolli pikem ja võis probleemideta mulle otse silma vaadata – ja küsis pehmelt: „Annad andeks?” Tema Glenfiddichiga kergelt vürtsitatud hingeõhk paitas soojalt mu nägu ja tema täidlased ning kutsuvad huuled olid nii kiusavalt lähedal.
Järjekordne piksesähvatus kuulutas tormi algust ja katusekividele hakkas trummeldama paduvihm.
Panin käed aeglaselt talle piha ümber.
„Ei halastust saa keegi sundida”, tsiteerisin. „Kui leebe vihm ta langeb alla taevast maa peale…”5
Frank hakkas naerma ja vaatas üles. Lakke tekkinud laigud ei jätnud erilist lootust, et saaksime öö kuivalt mööda saata.
„Kui selline on sinu halastus,” sõnas ta, „siis ma ei tahaks näha, milline on su raev.” Otsekui tema sõnadele vastates kõmises kõue kahurituli ja me mõlemad naersime. Pinge oli kadunud.
Alles hiljem, kuulates ta sügavat hingamist enda kõrval, hakkasin ma mõtlema. Nagu öelnud olin, puudus igasugune põhjus mind truudusetuses kahtlustada. Mind. Kuid kuus aastat, nagu Frank öelnud oli, on pikk aeg.
2
William Shakespeare „Veneetsia kaupmees”, tlk Georg Meri, Kogutud teosed IV kd, Tallinn, 1960.
