osa saada. Laia seljatoega tugitool akna all tundus sobivat, ent kui ma hakkasin seda laua poole keerama, avastasin, et tool on hõivatud. Toolis magas kerratõmbunult väike mustade läikivate juustega poiss.
„Roger!” Mind aitama tulnud vikaar oli sama üllatunud kui mina. Unest üles aetud poiss kargas püsti, suured samblakarva silmad pärani. „Mida sina siin teed, igavene jõmmkärakas?” pragas vikaar tehtud karmusega. „Jäid oma koomikseid lugedes jälle magama?” Ta tõmbas kokku peotäie värvilisi lehti ja ulatas need Rogerile. „Lippa nüüd, poja, mul on siin Randallidega asjaajamist. Või oota, ma unustasin sind tutvustada – proua Randall, see on minu poeg Roger.”
Olin pisut üllatunud. Kui minu silmis üldse keegi võinuks olla veendunud poissmehe võrdkuju, siis just auväärt isand Wakefield. Kuid ma võtsin mulle viisakalt sirutatud peo vastu ja surusin sõbralikult, olles üle saanud kiusatusest pihk sinna jäänud kleepivast ollusest seelikusse puhtaks pühkida.
Vikaar Wakefield saatis oma köögi poole tõttavat poega armastava pilguga.
„Tegelikult mu täditütre poeg,” tunnistas ta. „Isa lasti La Manche’i kohal alla ja ema sai pommitamiste ajal surma, nii et ma võtsin ta enda juurde.”
„Kui kena teist,” pomisesin, mõeldes onu Lampsi peale. Ka tema hukkus pommitamiste ajal, saades surma mürsust, mis tabas Briti Muuseumi loengusaali parajasti siis, kui ta seal loengut pidas. Teda tundes uskusin ma ikka, et onu Lampsi viimane tunne oli rõõm, et pomm ei kukkunud kõrvalasuvasse Pärsia muististe osakonda.
„Tühiasi, tühiasi,” tõrjus vikaar kohmetult käega. „Tore, kui majas on ka natukene noorust. Aga istuge nüüd.”
Frank hakkas rääkima juba enne, kui ma oma käekoti kõrvale sain pandud. „Täiesti rabav vedamine, Claire,” jahvatas ta hiirekõrvul paberipakki lapates. „Vikaar on leidnud terve virna sõjaväekäske, kus mainitakse Jonathan Randalli.”
„Kusjuures kapten Randalli tuntus näib rajanevat suuresti tema enda tegudel,” märkis vikaar, võttes Franki käest mõned paberid. „Ta oli umbes neli aastat Fort Williami kindluse komandant, aga paistab, et päris suure osa sellest ajast tegeles ta piiriäärsete Šoti alade kiusamisega valitsuse nimel. See hunnik siin…” – ta eemaldas ettevaatlikult osa paberilehti ja asetas need lauale – „… on paljude perekondade ja mõisnike kaebekirjad kapteni vastu tõstetud süüdistustega, kus leidub kõike alates garnisonisõdurite ligitikkumisest nende teenijatüdrukutele kuni hobusevargusteni, lisaks veel hulk täpsustamata süüdistusi „solvamises”.”
See tegi mulle nalja ja ma küsisin Frankilt: „Nii et sinu suguvõsas leidub kuulus hobusevaras?”
Frank kehitas häirimatult õlgu. „Ta oli see, kes ta oli, ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma tahan lihtsalt teada. Kaebused ei ole oma aja kohta teab mis imelikud; inglased ülepea ja sõjaväelased iseäranis olid mägismaal väga ebapopulaarsed. Imelik on aga see, et nendel kaebustel, isegi tõsistel, ei näi olevat mingisugust mõju olnud.”
Vikaar, kes kaua vaikida ei suutnud, kinnitas: „Täpselt nii. Muidugi ei järginud ohvitserid tänapäevaseid standardeid. Nad võisid väiksemates asjades üsna omatahtsi tegutseda. Aga see on ikkagi veider. Asi pole selles, et kaebusi oleks uuritud ja siis tagasi lükatud, vaid neid lihtsalt ei mainitagi enam. Teate, mida ma kahtlustan, Randall? Teie esivanemal pidi olema keegi soosija. Keegi, kes suutis teda kaitsta otseste ülemuste järelevalve eest.”
Frank kratsis dokumentide poole kõõritades pead. „Teil võib õigus olla. See pidi siis üsna suure võimuga isik olema. Kõrgel armee ladvikus või aadli ridades.”
„Jaa, või siis…” vikaari teoreetilise arutluse katkestas majapidajanna proua Grahami sisseastumine.
„Härrased, tõin teile pisut värskendust,” teatas ta ja asetas teekandiku otse laua keskele, kust vikaar oma kallid depešid välgukiirusel ära koristas. Proua Graham vaatas mu läbitungival pilgul üle ja registreeris mu kergelt tõmblevad jäsemed ning õrna läike silmis.
„Ma tõin ainult kaks tassi, sest ma mõtlesin, et võib-olla tahaks proua Randall minu juurde kööki tulla. Mul on veidi…” – ma ei jäänudki tema kutse lõppu ootama, vaid hüppasin varmalt jalule. Vedruga ukse kaudu toast kööki minnes võisin seljatagant kuulda, kuidas teooriatesadu jätkus.
Tee oli roheline, kuum ja aromaatne, selles hõljusid üksikud lehetükid.
„Mmm,” ütlesin tassi tagasi alustassile asetades. „Ma pole nii ammu Oolongi saanud.”
Proua Graham noogutas ja minu kiitus pani ta särama. Ta oli kahtlemata vaeva näinud – munakoorekujuliste teetasside alla olid pandud käsitsi heegeldatud linikud ning laual ilutsesid küpsised ja paksuks kuumutatud kohvikoor.
„Janojaa, sõja ajal ei olnud seda muidugist saada. Ja see on ennustamiseks kõige parem. Ma olin Earl Greyga püstihädas. Lehed lagunevad nii kiiresti koost, et raske on üldse midagi välja lugeda.”
„Te ennustate teepaksu pealt?” küsisin kerge üllatusega. Lühikeste terashallide püsilokkide ja kolmekordse pärlikeega proua Graham ei vastanud absoluutselt üldlevinud ettekujutusele ennustajast mustlaseidest. Oli lausa näha, kuidas teelonks mööda pikka kuivetut kaela allapoole vajub ja läikivate helmeste taha kaob.
„Miks mitte, kullake, ennustan ikka. Nii nagu vanaema mulle õpetas ja talle tema vanaema. Jooge oma tass tühjaks ja vaatame, mis teil seal on.”
Nüüd jäi ta pikaks ajaks vait, sättis tassi paremini vastu valgust ja veeretas seda kaldus käte vahel, et muuta vaatenurka.
Siis asetas ta tassi hästi ettevaatlikult tagasi, otsekui võiks see talle näkku plahvatada. Kortsud tema suunurkades olid sügavamaks muutunud ja kulmud olid hämmeldunult kipras.
„Hmm,” ütles ta viimaks. „See on üks veidramaid, mida ma näinud olen.”
„Kas tõesti?” See asi tegi mulle nalja, aga muutis juba ka uudishimulikuks. „Kas ma kohtan pikka tõmmut võõrast või ootab mind ees pikk merereis?”
„Võib sedagi juhtuda,” kostis proua Graham. Ta tajus mu iroonilist alatooni ja vastas kergelt muiates samaga. „Aga võib ka mitte. See ongi teie tassi juures kummaline, kullake. Kõik on vastuoluline. Seal on kõver leht, mis tähendab reisi, kuid selle peal risti on murtud leht, mis tähendab paigalejäämist. Ja võõraid on seal ausalt öelda päris mitu. Kusjuures üks neist on teie abikaasa, kui ma õigesti aru saan.”
Mu lõbusus hakkas hajuma. Pärast kuut aastat lahus ja seejärel kuut kuud koos oli mu abikaasa tõepoolest peaaegu et võõras. Ehkki ma ei suutnud mõista, kuidas üks teeleht seda teada võib.
Proua Grahami kulm oli endiselt kipras. „Las ma vaatan su kätt, lapseke,” ütles ta.
Tema pihk, mis mu peo endasse võttis, oli kondine, kuid üllatavalt soe. Mu käe kohale kummardunud hallist peast õhkus lavendlivee hõngu. Ta uuris mu kätt üsna kaua, ajades näpuga seda või teist joont, otsekui oleks see kaart, mille tühermaade teed ja rajad on uhteliiva alla mattunud.
„Noh, kuidas on?” püüdsin säilitada kerget tooni. „Või on mu saatus liiga hirmus, et välja öelda?”
Proua Graham tõstis oma uuriva pilgu ja vaatas mulle mõtlikult otsa, kuid kätt lahti ei lasknud. Siis raputas ta pead ja krimpsutas huuli.
„Oh ei, kullake. Sinu peopesas ei ole kirjas mitte su saatus, vaid kõigest selle seeme.” Tema linnupea kaldus
