mis toimub, kui Farid juba tal kõri läbi lõikas ning ruttu sammu tagasi astus, et veri talle endale peale ei pritsiks. Siis oli ta ümber pöördunud ja läinud tagasi koridori. Kõik oli toimunud vähem kui poole minutiga. Kusagil tema sisemuses olid sekundid tiksunud. Nad olid just koridorist lahkumas, kui üks meestest hüüdis midagi vaikselt. Hetkeks juht tardus, nagu ei teaks, mida teha.
Ühes toas oli veel üks naine. Viies naine.
Teda ei oleks tohtinud seal olla. Ta oli võõras. Võib-olla lihtsalt külas.
Aga ka tema oli välismaalane. Mees, kes ta leidis, oli sellest aru saanud.
Juht astus tuppa. Farid tema selja taga nägi voodis kössitavat naist. Naise hirm ajas teda iiveldama. Teises voodis lebas surnud naine. Valge lina oli verega koos.
Siis võttis juht noa taskust välja ja lõikas ka viienda naise kõri läbi.
Seejärel lahkusid nad majast, sama märkamatult, kui olid sisenenud. Kusagil pimeduses ootas neid auto. Koidiku saabudes olid El Oued ja viis surnud naist neist juba kaugele mahajäänud.
See juhtus mais 1993.
Kiri jõudis Ystadi 19. augustil.
Kuna see kandis Alžeeria postitemplit ja oli ilmselt tema emalt, oli tütar selle avamisega viivitanud. Ta tahtis seda lugeda rahus ja vaikuses. Ümbriku paksuse järgi tundis ta, et kiri on mitu lehekülge pikk. Ema polnud juba kolm kuud endast märku andnud. Kindlasti oli tal nüüd palju jutustada. Ta oli jätnud kirja elutoa lauale õhtut ootama. Temas oli tekkinud mingi eelaimdus. Miks oli ema seekord nime ja aadressi masinal kirjutanud? Aga kiri annab sellele kindlasti vastuse. Alles siis, kui kell lähenes juba südaööle, oli ta avanud rõduukse ja võtnud istet lamamistoolil, mis kõigi ta lillepottide vahele vaevu ära mahtus. Oli soe ja ilus augustiõhtu. Võib-olla selle suve viimane. Õhus oli juba tunda sügist, nähtamatult ootel. Ta avas ümbriku ja hakkas lugema.
Alles siis, kui ta oli kirja läbi lugenud ja käest pannud, puhkes ta nutma.
Juba lugedes oli ta kindel, et selle kirja oli kirjutanud naine. Peale ilusa käekirja veenis teda veel miski. Midagi tema sõnade valikus – oli tunda, et tundmatu naine püüdis võimalikult ettevaatlikult ja säästvalt edasi anda kogu seda jubedust, mis oli juhtunud.
Aga siin polnud midagi säästa. See juhtus. Ja kõik.
Kirja kirjutanud naise nimi oli Françoise Bertrand ja ta oli politseinik. Kirjast võis välja lugeda, et ta kuulus Alžeeria keskkriminaalpolitsei mõrvakomisjoni. Seetõttu oli ta kokku puutunud sündmustega, mis leidsid aset ühel maikuu ööl El Ouedis, Alžiirist edela pool.
Üldjoontes oli lugu lihtne ja täiesti kohutav. Neli prantsuse kodakondsusega nunna olid tundmatute meeste poolt mõrvatud. Mehed kuulusid kahtlemata fundamentalistide hulka, kes olid endale pähe võtnud kõik välismaa kodanikud oma maalt minema kihutada. Nende eesmärgiks oli riiki nõrgestada, kuni see hävitab end ise. Tekkinud tühimikku lootsid nad rajada fundamentalistide riigi. Neljal nunnal olid kõrid läbi lõigatud, kurjategijad olid jäljetult kadunud, kõikjal oli vaid paks hüübinud veri.
Kuid seal oli olnud ka keegi viies naine, rootsi turist, kes oli korduvalt pikendanud Alžeerias viibimise luba ning oli juhuslikult nunnade külaline just sel ööl, kui tundmatud mehed nugadega tulid. Naise käekotis olnud passist võis lugeda, et ta nimi oli Anna Ander, et ta oli 66 aastat vana ja viibis seal legaalselt turismiviisaga. Kotis oli ka määramata tähtajaga lennukipilet kojusõiduks. Kuna asi nelja nunnaga oli piisavalt hull ja Anna Ander näis reisivat üksinda, olid mõrvauurijad poliitilise surve tõttu otsustanud viienda naise maha vaikida. Tol saatuslikul ööl teda seal lihtsalt polnud. Tema voodi oli olnud tühi. Selle asemel lasti tal hukkuda autoõnnetuses ja maeti tundmatu isikuna tähistamata hauda. Kõik tema isiklikud asjad koristati ära, kõik jäljed temast kustutati. Siit saigi alguse Françoise Bertrandi roll selles loos. Ühel varahommikul kutsuti mind ülemuse juurde, kirjutas ta oma pikas kirjas, ja anti korraldus viivitamatult El Ouedi sõita. Naine oli selleks ajaks juba maha maetud. Françoise Bertrandil kästi viimsedki jäljed kaotada, naise pass ja muud esemed hävitada.
Anna Ander nagu polekski kunagi Alžeeriasse sõitnud. Alžeerial polnud temaga kõige vähematki pistmist, teda ei esinenud üheski registris. Siis oli Françoise Bertrand leidnud tema käekoti, mis oli hooletutel mõrvauurijatel kahe silma vahele jäänud. Kott oli riidekapi taga. Kes teab, võib-olla oli see olnud kõrgel kapi otsas ja siis alla kukkunud. Kotis olid aga kirjad, mis Anna Ander oli kirjutanud, õigemini ainult alustanud, ning need olid adresseeritud tema tütrele, kes elas kaugel Rootsis ühes Ystadi nimelises linnas. Françoise Bertrand palus vabandust, et oli neid privaatseid pabereid lugenud. Ta oli palunud ühe Alžeerias elava joodikust rootsi kunstniku abi, kes oli talle need tõlkinud, teadmata, millega tegu. Françoise oli kirjade tõlke üles kirjutanud ja nii mõndagi mõistnud. Juba siis olid teda vaevanud süümepiinad selle pärast, mis oli juhtunud selle viienda naisega. Mitte ainult seepärast, et naine nii jõhkralt mõrvati Alžeerias, maal, mida Françoise nii väga armastas, kuid mis oli seesmiselt sedavõrd lõhestunud ja räsitud. Ta püüdis selgitada, mis tema maal toimub ja jutustas pisut ka endast. Tema isa oli sündinud Prantsusmaal, kuid kolinud lapsena koos vanematega Alžeeriasse. Ta oli seal üles kasvanud, abiellunud alžeerlannaga ning Françoise, nende vanim laps, oli kaua tundnud, et on ühe jalaga Prantsusmaal ja teisega Alžeerias. Ent enam ta ei kõhelnud. Tema kodumaa oli Alžeeria. Ja seda enam kurvastasid teda nüüd seda maad lõhestavad vastuolud. See oli üheks põhjuseks, miks ta ei tahtnud olla kaasosaline selles häbiväärses loos, kus üks naine maha vaikiti, autoõnnetuses hukkunuks lavastati ja tehti, nagu poleks Anna Ander iialgi Alžeerias käinud. Françoise Bertrand kirjutas, et ta ei saanud selle pärast enam und. Lõpuks oli ta otsustanud surnud naise tütrele kirjutada ja tõe päevavalgele tuua. Lojaalsuse politsei suhtes oli ta endas alla surunud. Ta palus, et tema nime ei mainitaks. See, mida ma kirjutasin, on tõde, lõpetas ta oma pika kirja. Võib-olla ma poleks pidanud sellest kirjutama. Aga mis mul üle jäi? Ma leidsin koti kirjadega, mis üks naine oli kirjutanud oma tütrele. Tahtsin vaid selgitada, kuidas need kirjad minu kätte sattusid ja need teile edasi toimetada.
Oma kirjale oli Françoise Bertrand lisanud ka lõpetamata kirjad.
Ja Anna Anderi passi.
Kuid tema tütar ei lugenud neid läbi. Ta pani need rõdu põrandale ja nuttis kaua. Alles koidikul tõusis ta toolist ja läks kööki. Hulk aega istus ta liikumatult köögilaua taga. Ta pea oli täiesti tühi. Ent siis hakkas ta mõtlema. Ühtäkki tundus kõik väga lihtne. Ta mõistis, et oli kõik eelnevad aastad just seda oodanud. Ta polnud seda varem mõistnud. Ei seda, et ta ootas ega seda, mida ta ootas. Nüüd ta teadis. Tal oli ülesanne ja enam ei olnud vaja selle täideviimisega viivitada. Aeg oli küps. Tema ema ei olnud enam. Uks oli löödud pärani lahti.
Ta tõusis ning tõi voodi alt kastist suure märkmiku ja karbi paberilipikutega. Ta laotas lipikud enda ette lauale. Ta teadis, et neid on täpselt 43. Ainult ühel oli must rist. Ta hakkas lipikuid ükshaaval lahti voltima.
Rist oli 27-ndal lipikul. Ta lõi märkmiku lahti ja ajas sõrmega järge kuni 27-nda veeruni. Ta silmitses nime, mille ta ise oli sinna kirjutanud ning aegamisi ilmus ta silme ette üks nägu.
Siis lõi ta märkmiku jälle kinni ja pani paberilipikud karpi.
Tema ema oli surnud.
Tal polnud enam mingeid kahtlusi. Ega tagasiteed.
Ta annab endale aasta aega. Leinamiseks, ettevalmistuste tegemiseks. Aga mitte rohkem.
Ta läks veel kord rõdule. Suitsetas ühe sigareti ja vaatas linna, mis oli nüüd ärganud.
