Viies naine. Henning Mankell

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Viies naine - Henning Mankell страница 6

Viies naine - Henning Mankell

Скачать книгу

terve ja energiline välja. Päike oli ta juukseid pleegitanud. Võis ju olla, et kõik need spagetid olid ta kehakaalu kasvatanud, aga tal polnud mõtteski kaalule astuda. Ta tundis end väljapuhanuna. See oli kõige tähtsam. Tal oli hea meel, et see reis tõepoolest teoks sai.

      Teadmine, et ta peab juba mõne tunni pärast jälle politseinikuks hakkama, ei tekitanud temas mingit vastumeelsust. Varem oli tal sageli olnud raske pärast puhkust tööle asuda. Viimastel aastatel oli ta pidanud ennast lausa sundima. Tal oli ka olnud perioode, mil ta oli tõsiselt kaalunud politseist lahkuda ja mujale tööle minna, näiteks mõne ettevõtte turvaülemaks. Aga ta oli politseinik. Ta oli sellest nüüd lõplikult aru saanud. Ta on ja jääb politseinikuks.

      Duši all mõtles ta mõne kuu tagustele sündmustele, soojale suvele ja Rootsi maailmameistritiitlile naiste jalgpallis. Ta polnud ikka veel üle saanud suve läbi peetud jahist sarimõrtsukale, kes osutus lõpuks kõigest 14-aastaseks nõrgamõistuslikuks poisiks. Roomas veedetud nädala jooksul olid kõik suve vapustavad sündmused olnud kui peast pühitud. Nüüd olid need jälle platsis. Üks nädal Roomas ei muuda midagi. Maailm, kuhu ta pidi tagasi pöörduma, oli ikka sama.

      Ta istus köögilaua taga, kuni kell sai seitse. Vihm trummeldas lakkamatult. Itaalia soojus tundus juba kauge mälestusena. Skånesse oli jõudnud sügis.

      Pool kaheksa lahkus ta oma korterist ja sõitis autoga politseimaja ette. Samal hetkel jõudis kohale ka tema kolleeg Martinsson ja parkis kõrvale. Nad kätlesid vihmasajus ja kiirustasid politseimaja peaukse suunas.

      „Tere tulemast tagasi! Kuidas reis läks?” küsis Martinsson.

      „Isa jäi väga rahule,” vastas Wallander.

      „Ja sa ise?”

      „Seal oli ilus. Ja soe.”

      Nad läksid sisse. Ebba, kes oli istunud Ystadi politsei valvelauas juba üle kolmekümne aasta, tervitas teda avala naeratusega.

      „Kas septembris on ka veel võimalik nii pruuniks saada?” imestas ta.

      „Jah,” vastas Wallander. „Kui päikese käes olla.”

      Nad läksid mööda koridori. Wallander mõtles, et oleks pidanud Ebbale midagi ostma. Ta oli oma mõtlematuse pärast pahane.

      „Siin on kõik vaikne,” ütles Martinsson. „Ei midagi tõsist. Sama hästi kui polegi midagi.”

      „Ehk tuleb rahulik sügis,” vastas Wallander erilise veendumuseta.

      Martinsson läks kohvi järele. Wallander avas oma kabineti ukse. Kõik oli nii, nagu temast oli jäänud. Laud oli tühi. Ta riputas jope varna ja tegi akna praokile. Saabuva posti korvi oli keegi pannud mõned Politseiameti märgukirjad. Ta võttis kõige pealmise, ent lasi selle läbi lugemata lauale langeda.

      Ta mõtles komplitseeritud autosalakaubaveole Rootsi ja endiste idabloki riikide vahel, mille uurimisega ta oli tegelenud nüüdseks juba peaaegu aasta. Kuna tema äraolekul polnud midagi erilist juhtunud, pidi ta nüüd selle asja käsile võtma.

      Kas ma peangi jääma sellega tegelema, kuni ma umbes viieteistkümne aasta pärast pensionile saan, mõtles ta.

      Veerand üheksa tõusis ta laua tagant ja läks koosolekuruumi. Pool üheksa kogunesid Ystadi kriminaalpolitseinikud nädala tööülesandeid arutama. Ta tegi koosolekuruumile tiiru peale ja tervitas kõiki. Kõik imetlesid ta päevitust. Seejärel istus ta oma tavalisele kohale. Ta pani tähele, et meeleolu oli sügisesele esmaspäeva hommikule vastav – hall ja väsinud, veidi uimane. Tal käis peast läbi mõte, kui palju esmaspäevahommikuid ta selles ruumis veel peab veetma. Kuna nende uus ülemus Lisa Holgersson viibis Stockholmis, juhtis koosolekut Hansson. Martinssonil oli õigus. Wallanderi ära oldud nädala jooksul polnud eriti midagi juhtunud.

      „Mind ootab siis jälle autode salakaubavedu, mis muud,” ei püüdnudki Wallander tülpimust varjata.

      „Kui sa just ei taha sissemurdmisega tegeleda,” ütles Hansson ergutavalt. „Lillepood.”

      Wallander vaatas talle üllatunult otsa.

      „Keegi murdis lillepoodi sisse? Mida ta varastas? Tulpe või?”

      „Teadaolevalt mitte midagi,” ütles Svedberg ja sügas oma paljast pealage.

      Samal hetkel avanes uks ja Ann-Britt Höglund kiirustas sisse. Kuna tema mees oli tööstusspetsialist ja viibis pidevalt kusagil kaugel maal, millest keegi kuulnudki polnud, oli Ann-Britt kahe lapsega üksi. Tema hommikud olid kaootilised ja ta jäi tihti koosolekule hiljaks. Ann-Britt Höglund oli Ystadi politseis töötanud veidi üle aasta. Ta oli nende noorim kriminaalpolitseinik. Alguses olid mõned vanemad politseinikud, nende hulgas ka Svedberg ja Hansson avalikult välja näidanud, et nad ei taha endale naiskolleegi. Kuid Wallander, kes oli tema annet politseitöö peale algusest peale märganud, oli ta oma kaitse alla võtnud. Keegi ei kommenteerinud enam Ann-Briti hiljaksjäämisi. Vähemasti mitte tema juuresolekul. Ann-Britt võttis pika laua ääres istet ja noogutas rõõmsalt Wallanderi suunas, otsekui oleks ta tema tagasituleku üle üllatunud.

      „Me räägime lillepoest,” ütles Hansson, kui Ann-Britt oli juba istet võtnud. „Mõtlesime, et Kurt võiks end sellega kurssi viia.”

      „Sissemurdmine toimus neljapäeva öösel,” ütles Ann-Britt. „Müüja avastas selle reede hommikul tööle tulles. Vargad olid maja tagaküljest akna kaudu sisse läinud.”

      „Mida nad varastasid?” küsis Wallander.

      „Mitte midagi.”

      Wallander krimpsutas nägu.

      „Mida see peaks tähendama. Mitte midagi?”

      Ann-Britt Höglund kehitas õlgu.

      „Mitte midagi tähendab mitte midagi.”

      „Põrandal olid vereplekid,” ütles Svedberg. „Ja poeomanik on ära sõitnud.”

      „Veider lugu,” ütles Wallander. „Ei tea, kas tasub selle peale aega raisata?”

      „See on veider lugu,” ütles Ann-Britt Höglund. „Kas sellele tasub aega raisata, seda ma ei tea.”

      Wallander mõtles kähku, et siis ta ei peagi kohe lootusetuna tunduvasse autosmuugeldamise materjali sukelduma. Ta annab endale ühe päeva harjumiseks, et ta ei viibi enam Roomas.

      „Miks ka mitte,” ütles ta.

      „Mina tegelen sellega,” ütles Ann-Britt Höglund. „Lillepood on kesklinnas.”

      Koosolek lõppes. Vihma sadas endiselt. Wallander läks oma jope järele. Nad sõitsid tema autoga kesklinna.

      „Kuidas reis läks?” küsis Ann-Britt, kui nad haigla juures punase tule all peatusid.

      „Ma nägin Sixtuse kabelit,” vastas Wallander ainiti vihmasadu vaadates. „Ja mu isa oli terve pika nädala heas tujus.”

      „Siis oli vist mõnus reis,” ütles Ann-Britt.

      Valgusfooris läks roheliseks ja nad sõitsid edasi. Ann-Britt juhatas teed, sest Wallander ei teadnud lillepoe täpset asukohta.

      „Ja meie uus ülemus?”

      „Ta

Скачать книгу