on üksik koht.”
„Mis teie arvates võis juhtuda?”
Sven Tyréni vastus tuli väga ruttu ja kõhklemata.
„Ma arvan, et ta on surnud. Ma arvan, et keegi lõi ta maha.”
Wallander ei öelnud midagi. Ta ootas järge. Aga mees vaikis.
„Miks te nii arvate?”
„Asi on imelik,” ütles Sven Tyrén. „Ta tellis õli. Ta oli muidu alati kodus, kui teadis, et ma tulen. Ta ei jätaks kunagi kohvimasinat sisse. Ta poleks välja minnes ust lukustamata jätnud. Isegi kui ta teeks vaid väikese jalutuskäigu oma maadel.”
„Kas teile jäi mulje, nagu oleks sinna sisse murtud?”
„Kõik oli tavaline. Välja arvatud see kohvimasin.”
„Te olete siis varem ka tema majas käinud?”
„Iga kord, kui õli viisin. Ta pakkus alati kohvi. Ja luges mõne oma luuletuse ette. Ta oli üsna üksik inimene, ju ta ootas mu tulekut.”
Wallander jäi mõttesse.
„Ütlesite, et teie arvates on ta surnud. Ja et keegi on ta maha löönud. Miks peaks keegi ta maha lööma? Kas tal oli vaenlasi?”
„Minu teada mitte.”
„Aga ta oli rikas?”
„Jah.”
„Kust te seda teate?”
„Seda teavad kõik.”
Wallander ei hakanud sellel pikemalt peatuma.
„Me uurime seda asja,” ütles ta. „Kindlasti leidub tema äraolekule mingi loomulik seletus. Enamasti on nii.”
Wallander kirjutas aadressi üles. Tema imestuseks oli talu nimi „Eraldatus”.
Wallander saatis Sven Tyréni valvelauani.
„Ma olen kindel, et midagi on juhtunud,” ütles Sven Tyrén lahkudes. „See pole õige asi, et teda pole kodus, kui ma õliga tulen.”
„Ma annan teada,” ütles Wallander.
Samal hetkel tuli valvelauda Hansson.
„Kes kurat on kütuseautoga sissesõidu blokeerinud?” küsis ta vihaselt.
„Mina,” ütles Sven Tyrén rahulikult. „Ja ma sõidan nüüd ära.”
„Kes see oli?” küsis Hansson, kui Tyrén oli läinud.
„Ta teatas ühest kadumisest,” vastas Wallander. „Oled kuulnud kirjanikust nimega Holger Eriksson?”
„Kirjanikust?”
„Või autokaupmehest.”
„Kummast siis?”
„Tundub, et ta oli mõlemat. Ja kütuseauto juhi sõnul on ta kadunud.”
Nad läksid kohvi järele.
„Tõsiselt?” küsis Hansson.
„Autojuht paistis igatahes mures olevat.”
„Ta tundus kuidagi tuttav,” ütles Hansson.
Wallander tundis Hanssoni mälu vastu suurt austust. Kui tal vahel mõni nimi meelde ei tulnud, läks ta alati Hanssoni jutule.
„Ta nimi on Sven Tyrén,” ütles Wallander. „Ta ütles, et on mõne asja eest kinni istunud.”
Hansson soris mälus.
„Ta oli vist mingite peksmislugudega seotud,” ütles ta veidi aja pärast. „Hulk aastaid tagasi.”
Wallander kuulas mõttessevajunult.
„Ma arvan, et sõidan Erikssoni maja vaatama,” ütles ta siis. „Ja panen ta teadmata kadunute nimekirja.”
Wallander läks oma kabinetti, võttis jope ja pistis „Eraldatuse” aadressi jopetaskusse. Õieti oleks ta pidanud hakkama blanketti täitma, et inimese kadumine registreerida. Aga ta jättis selle pärastiseks. Kell oli pool kolm, kui ta politseimajast lahkus. Tugev vihmasadu oli vaibunud ja läinud üle peenikeseks uduvihmaks. Ta lõdises autoni minnes. Wallander sõitis põhja suunas ja leidis raskusteta õige talu üles. Nagu nimigi ütles, asus see eraldatuna, kõrgel künka otsas. Pruunid põllud laiusid alla mere suunas, mida siit siiski näha polnud. Ühe puu otsas kraaksus parv vareseid. Wallander kergitas postkasti kaant. See oli tühi. Ta arvas, et küllap Sven Tyrén oli posti tuppa viinud. Wallander läks munakividega kaetud siseõuele. Kõik oli väga heas korras. Ta seisatas ja kuulatas vaikust. Talu koosnes kolmest pikast hoonest. Kunagi olid hooned moodustanud nelinurga. Üks hoone oli kas lammutatud või maha põlenud. Wallander imetles rookatust. Sven Tyrénil oli olnud õigus. Ainult rikas mees võis endale sellist katust lubada. Wallander läks ukse juurde ja helistas kella. Siis koputas. Ta avas ukse ja astus sisse. Kuulatas. Post lebas väikesel järil vihmavarjuhoidja kõrval. Seinal rippus mitu binoklit. Üks ümbris rippus tühjalt. Wallander käis kiirustamata maja läbi. Kõrbenud kohvi lõhna oli ikka veel tunda. Laetalade ja kahe tasandiga avaras elutoas seisatas Wallander kirjutuslaua juures ja silmitses paberilehte pruunil lauaplaadil. Kuna oli hämar, võttis ta paberi näppu ja läks akna alla.
See oli luuletus linnust. Tamme-kirjurähnist.
Kõige alla oli kirjutatud daatum. 21. september 1994. Kell 22.12.
Just sel õhtul oli Wallander isaga söönud Piazza del Popolo lähedal restoranis.
Seal vaikses ja hämaras majas seistes tundus see kauge ja ebareaalsena nagu unenägu.
Wallander asetas paberi kirjutuslauale. Kell kümme kolmapäeva õhtul kirjutas ta luuletuse, jäädvustades isegi kellaaja. Järgmisel päeval pidi Sven Tyrén kütteõli tooma. Siis on mees kadunud. Ja uks lukustamata.
Igaks juhuks läks Wallander õue ja otsis üles õlipaagi. Mõõdik näitas, et paak oli peaaegu tühi.
Ta läks majja tagasi. Istus vanale pulkkorjuga toolile ja vaatas enda ümber.
Miski ütles talle, et Sven Tyrénil oli õigus.
Holger Eriksson oli tõepoolest kadunud. Ta polnud lihtsalt niisama ära läinud.
Veidi aja pärast Wallander tõusis ja otsis läbi mitu seinakappi, kuni leidis varuvõtmed. Ta lukustas välisukse ja lahkus. Vihm oli taas tugevnenud. Veidi enne kella viit oli ta Ystadis tagasi. Ta täitis blanketi, millega kuulutati Holger Eriksson kadunuks. Järgmise päeva varahommikul hakkavad nad teda tõsiselt otsima.
Wallander sõitis koju. Teel tegi ta peatuse ja ostis pitsa. Siis istus teleka ees ja sõi. Linda polnud ikka veel helistanud. Kui kell sai üksteist, läks ta voodisse ja uinus peaaegu kohe.
Kell neli kolmapäeva hommikul kargas ta une pealt üles, sest tundis vajadust oksendada. Tualetini ta ei jõudnudki. Samas tundis ta, et ka ta kõht on lahti. Tal oli kõhutõbi. Ta ei teadnud, kas süüdistada pitsat või oli ta pisiku Itaaliast kaasa toonud. Kella seitsmeks
