seda ülemale.”
„Ütlengi.”
„Ehkki tema pole sinuga kindlasti nõus. Me peame nüüd jälle kangesti lähipolitseinikud olema.”
Wallander teadis, et Svedbergil oli õigus. Kõigi tema politseis töötatud aastate jooksul oli politsei pidanud läbi tegema kõikvõimalikke muutusi. Eriti alati komplitseeritud suhete osas ebamäärase ja ähvardava „üldsusega”. See üldsus rippus nii politsei juhtorganite kui iga üksiku politseiniku pea kohal kui Damoklese mõõk, mida võis kokku võtta üheainsa sõnaga: usaldamatus. Viimatine püüe üldsusele vastu tulla seisnes selles, et kogu Rootsi politsei pidi nüüd muutuma lähipolitseiks. Kuidas see täpselt välja pidi nägema, ei teadnud keegi. Politseiameti peadirektor oli igal võimalikul puhul toonitanud, kui tähtis on, et politsei oleks nähtav. Aga kuna keegi polnud iial midagi nähtamatutest politseinikest kuulnud, ei saadud ka aru, kuidas seda uut liturgiat järgida. Jalgsipatrullid olid juba olemas. Tänavatel sõitsid ringi ka väikesed kiired jalgratastel politseiüksused. Ilmselt pidas politseiülem silmas psühholoogilist nähtavust. Ja nii pühitigi taaskord tolmu lähipolitsei projektilt. Lähipolitsei oli sõbralik, nagu lahke tädike. Aga kuidas seda seostada asjaoluga, et tegelikkuses muutus kuritegevus Rootsis üha jultunumaks ja vägivaldsemaks, ei osanud keegi selgitada. Kuid muidugi tähendas see politsei ametlikku seisukohavõttu, kui üks kodulooselts tahab endale nimeks võtta „Kirve Sõbrad”.
Wallander lahkus Svedbergi juurest ja tõi endale tassi kohvi. Seejärel sulgus ta oma kabinetti ja asus uuesti laual kuhjuva uurimismaterjali kallale. Algul oli tal raske keskenduda. Mõtted eelmisel õhtul peetud vestlusest Baibaga ei andnud talle asu. Aga ta sundis end tööasjadele mõtlema. Mõne tunni pärast oli ta kogu materjali uuesti läbi vaadanud ja jõudnud punkti, kus ta oli olnud enne Itaaliasse sõitu. Ta helistas ühele Göteborgi politseinikule, kellega ta koostööd tegi. Nad arutasid ühiselt mõningaid sõlmpunkte. Pärast seda kõnet oli kell juba kaksteist. Wallander tundis, et tal on kõht tühi. Vihma kallas endiselt. Ta sõitis oma autoga kesklinna ja einestas ühes lõunasöögirestoranis. Kell üks oli ta politseimajas tagasi. Ta oli just oma tooli istunud, kui telefon helises. Helistajaks oli Ebba valvelauast.
„Sulle on külaline,” ütles ta.
„Kes?”
„Üks mees nimega Tyrén. Ta tahab sinuga rääkida.”
„Millest?”
„Keegi on vist kadunud.”
„Kas keegi teine ei saa sellega tegelda?”
„Ta tahab nimelt sinuga rääkida.”
Wallander vaatas avatud kaustu oma laual. Seal polnud midagi nii kiireloomulist, et ta poleks saanud vastu võtta avaldust kellegi kadumise kohta.
„Saada ta siia,” ütles ta ja pani toru ära.
Ta avas ukse ja hakkas kirjutuslaualt kaustu ära korjama. Kui ta pilgu tõstis, seisis mees juba ukseavas. Wallander polnud teda kunagi varem näinud. Mehe tööriiete järgi otsustades oli ta kütusefirmast OK. Ka kui ta kabinetti astus, tundis Wallander bensiinihaisu.
Wallander kätles teda ja pakkus istet. Mees oli viiekümne ringis, hõredate hallide juuste ja ajamata habemega. Ta ütles oma nime olevat Sven Tyrén.
„Tahtsite minuga rääkida,” ütles Wallander.
„Mulle on jäänud mulje, et olete tubli politseinik,” ütles Sven Tyrén. Tema skoone murre tõendas, et ta oli pärit Skåne lääne osast, Wallanderi enda kodukandist.
„Enamik politseinikke on tublid,” vastas Wallander.
Sven Tyréni vastus üllatas teda.
„Teate ju isegi, et see pole tõsi,” ütles Sven Tyrén. „Ma olen elu jooksul mõned korrad kinni istunud. Ja ma olen näinud vägagi vastikuid politseinikke.”
Ta ütles seda nii rõhutatult, et Wallander sattus segadusse. Ta otsustas seda teemat mitte edasi arendada.
„Ma usun, et te ei tulnud siia sellest rääkima,” muutus ta asjalikuks. „Kas keegi on kadunud?”
Sven Tyrén näppis oma OK nokamütsi.
„Igatahes on see imelik,” ütles ta.
Wallander oli sahtlist kirjutusploki välja otsinud ja tühja lehekülje ette keeranud.
„Alustame otsast peale,” ütles ta. „Mis on imelik? Kes on kadunud?”
„Holger Eriksson.”
„Kes see on?”
„Üks minu kunde.”
„Teil on vist oma bensiinijaam.”
Sven Tyrén raputas tõrjuvalt pead.
„Ma vean kütteõli,” ütles ta. „Minu piirkond jääb Ystadist põhja poole. Holger Eriksson elab Högestadi ja Lödinge vahel. Ta helistas kontorisse ja teatas, et paak hakkab tühjaks saama. Leppisime kokku, et tulen neljapäeva hommikul. Kui sinna läksin, polnud kedagi kodus.”
Wallander tegi märkmeid.
„Jutt on eelmisest neljapäevast?”
„Kahekümne teisest.”
„Ja millal ta helistas?”
„Esmaspäeval.”
Wallander mõtles järele.
„Aja suhtes ei võinud arusaamatusi olla?”
„Ma olen Holger Erikssonile üle kümne aasta õli viinud. Varem pole kordagi arusaamatusi olnud.”
„Mis edasi sai? Kui avastasite, et Holger Erikssoni pole kodus?”
„Tema õlipaak oli lukus, nii et ma sõitsin ära. Jätsin talle postkasti kirja.”
„Ja edasi?”
„Ei midagi.”
Wallander pani pliiatsi käest.
„Kütteõli laiali vedades õpid inimeste harjumusi tundma,” jätkas Sven Tyrén. „See Holger Erikssoni asi ei andnud mulle rahu. Ta ei saanud olla ära sõitnud. Nii et ma sõitsin eile veel kord sinna. Pärast tööd. Oma autoga. Kiri oli ikka postkastis. Kõige muu posti all, mis oli neljapäevast saadik tulnud. Läksin helistasin uksekella. Kedagi polnud kodus. Auto seisis garaažis.”
„Kas ta elab üksinda?”
„Holger Eriksson pole abielus. Ta sai rikkaks autode müümisega. Peale selle kirjutab ta luuletusi. Ta kinkis mulle ükskord ühe raamatu.”
Wallanderile meenus, et ta oli kord raamatukogus näinud nime Holger Eriksson, kodukandi kirjanike riiulis. Ta oli otsinud midagi Svedbergile 40-ndaks sünnipäevaks.
„Üks asi oli veel imelik,” jätkas Sven Tyrén. „Uks polnud lukus. Ma mõtlesin, et äkki ta on haige. Läksin majja sisse. Aga kedagi polnud. Kohvimasin oli köögis sisse lülitatud. Tundsin lõhna. Kohv oli põhja kõrbenud. Siis ma mõtlesingi, et tulen siia. Midagi on mäda.”
Wallander
