soojale suvele järgneb vihmane sügis. Siiani paistis see prognoos igati paika pidavat.
Eelmisel õhtul, kui Wallander oli pärast esimest reisijärgset tööpäeva koju jõudnud, endale kiiruga õhtusöögi valmistanud ning erilise vaimustuseta alla kugistanud, oli ta korduvalt püüdnud helistada oma tütrele Lindale Stockholmi. Rõduukse oli ta lahti teinud, sest lõputu vihmasadu oli viivuks lakanud. Teda häiris, et Linda endast ise märku ei andnud ega küsinud, kuidas nende reis läks. Ta püüdis endale sisendada, ehkki mitte eriti veenvalt, et Lindal on lihtsalt liiga palju tegemist. Linda oli sel sügisel ühendanud õpingud erateatrikoolis ettekandjatööga ühes Kungsholmeni lõunasöögirestoranis.
Üheteistkümne paiku helistas Wallander ka Baibale Riiga. Siis sadas juba jälle ja tõstis tuult. Rooma soojust suutis ta veel suurivaevu meenutada.
Kui ta Roomas peale sooja nautimise ja isale seltskonna pakkumise üldse midagi tegi, siis mõtles Baiba peale. Suvel, vaid mõne kuu eest, kui Wallander oli selle 14-aastase mõrtsuka juhtumist omadega täiesti läbi, olid nad koos Taanis käinud. Seal oli ta ühel viimastest päevadest Baibalt küsinud, kas ta tuleks talle naiseks. Baiba oli vastanud põiklevalt, kuid siiski mitte äraütlevalt. Ta ei püüdnudki oma kõhkluse põhjuseid varjata. Nad olid jalutanud piki lõputut randa Skageni ääres, kus kaks merd kokku saavad ja kus Wallander oli aastate eest käinud ka oma eksabikaasa Monaga ning hiljemgi, kui ta oli olnud sügavas depressioonis ning tõsiselt kaalunud politseist lahkumist. Õhtud olid lausa troopiliselt soojad. Ebatavaliselt tühjad rannad andsid tunnistust sellest, kuidas jalgpalli MM inimesi televiisorite ette kinnistab. Nad hulkusid ringi, korjasid kivikesi ja teokarpe ning Baiba ütles, et ta kahtleb tõsiselt, kas ta veel kunagi elus suudab politseinikuga koos elada. Tema endine mees, läti politseimajor Karlis mõrvati 1992. Tollel segasel ja ebareaalsena tunduval ajal Wallander Baibat Riias kohtaski. Roomas olles oli Wallander endalt küsinud, kas ta sisimas tegelikult tahabki uuesti abielluda. Kas abiellumine oli üldse vajalik? Milleks siduda end keeruliste ja formaalsete sidemetega, millel polnud tänapäeval enam mingit õiget tähendust? Ta oli olnud Linda emaga pikki aastaid abielus. Kui siis naine viis aastat tagasi talle äkitselt teatas, et tahab lahutust, oli see tema jaoks olnud täiesti arusaamatu. Alles nüüd hakkas ta tasapisi mõistma ja isegi aktsepteerima põhjuseid, miks naine oli tahtnud alustada uut elu ilma temata. Nüüdseks oli ta aru saanud, miks kõik läks, nagu läks. Ta nägi oma osa kogu loos, ta isegi tunnistas endale, et oma pideva eemalviibimise ja naisele oluliste asjade eiramise tõttu kandis tema raskemat süükoormat. Kui siin sai üldse süüst rääkida. Inimeste elud kulgesid mõnda aega kõrvuti. Siis võisid teed lahku minna, nii vaikselt ja märkamatult, et sellest saadi aru alles siis, kui see oli juba juhtunud. Siis oldi juba teineteise nägemisulatusest väljas.
Ta oli Roomas veedetud päevade jooksul sellele palju mõelnud. Ja jõudnud lõpuks otsusele, et ta tahab siiski Baibaga abielluda. Ta tahtis, et Baiba koliks Ystadi. Ta oli otsustanud loobuda ka oma korterist Mariagatanil ja maja osta. Kusagil linna servas. Rohtu kasvanud aiaga. Odava maja, aga sellises seisukorras, et ta saaks hädavajaliku remondiga ise hakkama. Ta oli kaalunud koera muretsemist. Koera oli ta endale ammu igatsenud.
Kõigest sellest rääkis ta Baibale sel vihmasel esmaspäeva õhtul, kui Ystadi kohal jälle ladinal sadas. See oli nagu selle jutuajamise jätk, mida ta Roomas omas mõttes oli pidanud. Ka siis oli ta temaga rääkinud, ehkki Baibat tegelikult seal ju polnud. Paaril korral oli ta endamisi valjusti rääkima hakanud, mis ei jäänud muidugi märkamata tema isale, kes kuumuses ta kõrval kõmpis. Isa oli pilkavalt, ent siiski üsna heatahtlikult küsinud, kes neist kahest hakkab vanaks jääma ja peast segi minema.
Baiba võttis kohe toru. Ta häälest oli kuulda, et ta rõõmustas. Wallander rääkis oma reisist ja kordas mõne aja möödudes uuesti suvel esitatud küsimust. Silmapilguks rändas vaikus edasi-tagasi Ystadi ja Riia vahet. Siis ütles Baiba, et ka tema on mõelnud. Ta kõhklus pole kuhugi kadunud, ent pole ka vähenenud ega suurenenud.
„Tule siia,” ütles Wallander. „Sellist asja ei saa telefonis arutada.”
„Jah,” vastas Baiba. „Ma tulen.”
Nad ei määranud kindlat aega. Selles pidid nad hiljem kokku leppima. Baibal oli tema töö Riia Ülikoolis. Ta pidi puhkust pikalt ette planeerima. Ent kui Wallander lõpuks toru hargile pani, tundis ta selgesti, et on astumas uude ajajärku oma elus. Baiba tuleb. Ta abiellub uuesti.
Sel ööl ei saanud ta kaua und. Mitu korda tõusis ta voodist, istus köögiakna alla ja vaatas vihma. Ta mõtles, et hakkab sellest seal üksildasena tuule käes kõikuvast tänavalaternast puudust tundma.
Teisipäeva hommikul ärkas ta varakult, ehkki oli vähe maganud. Kell polnud veel seitsegi, kui ta juba auto politseimaja ette parkis ning läbi vihma ja tormi sisse tõttas. Oma kabinetti jõudes otsustas ta viivitamatult autovargusi puudutava mahuka materjali kallale asuda. Mida kauem ta seda edasi lükkab, seda vähem ta sellega tegelda tahab. Ta riputas jope külaliste tooli seljatoele kuivama. Seejärel tõstis ta riiulilt lauale peaaegu poole meetri kõrguse virna uurimismaterjali. Ta jõudis just hakata kaustu sorteerima, kui uksele koputati. Wallanderi hüüde peale astus sisse Martinsson.
„Sinu äraolekul olin mina alati hommikuti esimene,” ütles Martinsson. „Nüüd olen jälle mees number kaks.”
„Ma juba tundsin oma autodest puudust,” ütles Wallander kaustahunnikule osutades.
Martinsson hoidis käes üht paberit.
„Unustasin eile selle sulle anda,” ütles ta. „Lisa Holgersson tahtis, et sa seda näeksid.”
„Mis see on?”
„Loe ise. Nagu sa tead, mõtlevad inimesed, et politseil peab kõige kohta oma arvamus olema.”
„Nõuavad meie ametlikku seisukohta?”
„Umbes nii.”
Wallander vaatas üllatunult Martinssoni, sest temalt kuulis põiklevaid vastuseid harva. Mõne aasta eest oli Martinsson olnud tegev rahvaparteis ja küllap unistanud poliitiku karjäärist. Niipalju kui Wallander teadis, oli see unistus tasapisi hääbunud, nagu kogu parteigi. Ta otsustas, et ei kommenteeri rahvapartei käekäiku eelmise nädala valimistel.
Martinsson lahkus. Wallander istus oma toolile ja luges paberi läbi. Siis luges teist korda ja vihastas. Ta ei mäletanudki, millal ta viimati niimoodi ärritus. Ta läks koridori ja astus Svedbergi kabinetti, mille uks oli tavapäraselt praokil.
„Seda oled näinud?” küsis Wallander Martinssonilt saadud paberit lehvitades.
Svedberg raputas pead.
„Mis see on?”
„Vastloodud organisatsioon, mis tahab teada, kas politseil on midagi nende nime vastu.”
„Ja see oleks?”
„Nad tahavad võtta nimeks „Kirve Sõbrad”.”
Svedberg vaatas hämmingus Wallanderile otsa.
„„Kirve Sõbrad”?”
„„Kirve Sõbrad”. Möödunud suve silmas pidades tahavad nad nüüd teada, kas seda nime ei hakata vääriti tõlgendama. Sellel organisatsioonil pole nimelt plaanis inimesi skalpeerima minna.”
„Mida nad siis teha tahavad?”
„Kui ma õigesti aru saan, siis on see mingi kodulooselts, mis tahab rajada vanade tööriistade muuseumi.”
„Pole ju halb mõte? Miks sa nii vihane oled?”
