ta andis oma parima. Mida inimesest rohkem ikka tahta?”
„Ei midagi,” ütles Wallander. „Rohkem ei saagi tahta.”
Nad peatusid Västra Vallgatanil, Pottmakargrändi nurgal. Lillepoe nimi oli „Cymbia”. Poesilt kõikus tuule käes. Nad jäid autosse istuma. Ann-Britt Höglund andis talle mõned kileümbrises paberid. Wallander sirvis neid, ise samal ajal Ann-Britti kuulates.
„Poeomaniku nimi on Gösta Runfeldt. Ta on reisil. Müüja tuli poodi reede hommikul veidi enne üheksat. Ta avastas, et üks aken maja tagaküljes oli katki löödud. Klaasikilde oli nii õues kui sees. Poepõrandal olid vereplekid. Varastatud ei olnud midagi. Ka raha ei hoitud öösel poes. Müüja helistas politseisse kolm minutit pärast üheksat. Kümne paiku tulin siia. Kõik oli nii, nagu ta ütles. Aken katki löödud. Vereplekid põrandal. Varastatud polnud midagi. Kogu see asi on pisut imelik.”
Wallander mõtles järele.
„Mitte ainsatki lille?” küsis ta.
„Nii müüja väidab.”
„Kas tõesti on võimalik mäletada lillede täpset arvu igas vaasis?”
Ta ulatas paberid tagasi.
„Me võime ju temalt üle küsida,” ütles Ann-Britt Höglund. „Pood on lahti.”
Kui Wallander poeukse avas, helises vanaaegne kelluke. Lõhnad poes meenutasid talle Rooma aedu. Ühtegi klienti ei olnud. Tagaruumist tuli umbes viiekümnendates eluaastates naine, kes noogutas neid nähes tervituseks.
„See on minu kolleeg,” ütles Ann-Britt Höglund.
Wallander tervitas.
„Ma olen teist ajalehest lugenud,” ütles naine.
„Loodetavasti mitte midagi negatiivset,” ütles Wallander.
„Oh ei,” ütles naine. „Ainult head.”
Wallander oli paberitest välja lugenud, et naise nimi oli Vanja Andersson ja ta oli 53 aastat vana.
Ta liikus kiirustamata poes ringi. Vanast sissejuurdunud harjumusest vaatas ta hoolega järele, kuhu astus. Niiske lillelõhn elustas endiselt mälupilte. Ta läks leti taha ja seisatas tagaukse juures, mille ülemine osa oli klaasist. Klaasikitt oli värske. Siit oligi varas või siis vargad sisse tulnud. Wallander uuris plastikplaatidest põrandat.
„Veri oli ilmselt siin,” ütles ta.
„Ei,” vastas Ann-Britt Höglund. „Vereplekid olid keset poodi.”
Wallander kergitas imestunult kulme. Ta järgnes lillede vahelt Ann-Britile, kes jäi keset põrandat seisma.
„Siin,” ütles ta. „Täpselt siin.”
„Ja katkise akna juures mitte tilkagi?”
„Ei. Saad nüüd aru, miks see kõik mulle imelik tundub? Miks oli veri siin, mitte akna juures? Ja kas see oli üldse selle veri, kes akna katki lõi?”
„Kelle siis veel?” küsis Wallander.
„Just nimelt. Kelle?”
Wallander tegi poele veel ühe tiiru peale. Ta püüdis toimunut ette kujutada. Keegi oli aknaruudu katki löönud ja poodi sisse tunginud. Keset poepõrandat oli veri. Midagi polnud varastatud.
Iga kuritegu oli omamoodi plaanipärane või loogiline. Välja arvatud vaimuhaigete teod. Seda teadis ta paljude aastate kogemusest. Aga ükski vaimuhaige ei murraks sisse lillepoodi, varastamata sealt midagi, mõtles Wallander.
Miski siin ei klappinud.
„Ma eeldan, et seal olid ainult mõned veretilgad,” ütles ta.
Tema imestuseks raputas Ann-Britt Höglund pead.
„See oli väike vereloik,” ütles ta. „Mitte tilgad.”
Wallander mõtiskles. Ent ei öelnud midagi. Tal polnud midagi öelda. Siis pöördus ta müüja poole, kes seisis eemal ja ootas.
„Nii et midagi ei varastatud?”
„Mitte midagi.”
„Isegi mitte ainsatki lille?”
„Mina pole küll märganud.”
„Kas te teate tõesti nii täpselt, mitu lille teil parajasti poes sees on?”
„Jah.”
Vastus oli kiire ja kindel. Wallander noogutas.
„On teil sissemurdmise osas mingeid oletusi?”
„Ei.”
„Omanik on siin keegi teine?”
„Ta nimi on Gösta Runfeldt. Ma töötan tema juures.”
„Kui ma õigesti aru sain, on ta reisil? Kas teil on temaga kontakti olnud?”
„See pole võimalik.”
Wallander vaatas talle tähelepanelikult otsa.
„Miks mitte?”
„Ta on Aafrikas orhideesafaril.”
Wallander kaalus kärmelt kuuldud sõnu.
„Rääkige lähemalt. Orhideesafari?”
„Gösta on kirglik orhideehuviline,” ütles Vanja Andersson. „Ta teab orhideedest kõik. Ta reisib maailmas ringi ja vaatab kõiki sorte. Ta kirjutab orhideede ajaloost raamatut. Praegu on ta Aafrikas. Ma ei tea, kus. Tean ainult, et ta tuleb tagasi järgmise nädala kolmapäeval.”
Wallander noogutas.
„Me räägime temaga, kui ta koju jõuab,” ütles Wallander. „Ehk ütleksite talle edasi, et ta politseiga ühendust võtaks?”
Vanja Andersson lubas teate edasi anda. Uus klient sisenes poodi. Ann-Britt Höglund ja Wallander astusid välja vihma kätte Nad istusid autosse. Wallander ei kiirustanud mootori käivitamisega.
„Võib ju oletada, et varas eksis,” ütles ta. „Et ta lõi vale akna katki. Kohe kõrval on arvutipood.”
„Aga vereloik?”
Wallander kehitas õlgu.
„Äkki varas ei märganud, et oli endale sisse lõiganud. Seisis käsi rippu ja vaatas ringi. Veri tilkus. Ja ühe koha peale tilkuv veri moodustab varem või hiljem loigukese.”
Ann-Britt noogutas. Wallander käivitas mootori.
„See on kindlustuse rida,” ütles ta. „Ei midagi enamat.”
Nad sõitsid läbi vihma tagasi politseimaja ette.
Kell oli saanud üksteist.
Esmaspäeval, 26. septembril 1994.
Rooma
