28. septembril veidi pärast kella kolme jõudis ta Vollsjösse. Ta tuli Hässleholmist ja tegi enne asulast oma maja juurde sõitmist poe juures peatuse. Ta teadis, mida tal oli vaja osta. Ta kõhkles vaid, kas peaks joogikõrte varu täiendama. Igaks juhuks võttis ta ühe paki. Müüja noogutas tervituseks. Ta naeratas vastu ja ütles paar sõna ilma kohta. Seejärel rääkisid nad kohutavast laevaõnnetusest. Ta maksis arve ja sõitis edasi. Tema lähimaid naabreid polnud kohal. Nad veetsid Vollsjös vaid ühe lühikese suvekuu. Need olid Hamburgis elavad sakslased, kes tulid Skånesse vaid juulikuus. Tema suhtlus nendega piirdus vaid teretamisega.
Ta keeras ukse lukust lahti. Esikus ta seisatas ja kuulatas. Siis astus suurde tuppa ja seisis liikumatult leivaahju kõrval. Kõik oli vaikne. Täpselt nii vaikne, kui maailm tema meelest olekski võinud olla.
Mees, kes leivaahju sees lamas, ei kuulnud teda. Naine teadis, et ta on elus, aga mehe hingetõmbed ei tohtinud teda häirida. Ega tema nutt.
Ta mõtles, et oma sisetunde järgimine oligi viinud selle ootamatu lõppeesmärgini. Kõigepealt see, et ta oli otsustanud maja alles jätta. Mitte maha müüa ja raha panka panna. Ja siis see, et ta vana leivaahju alles jättis. Alles siis, kui tuli kiri Alžeeriast ja kui ta jõudis selgusele, mida ta peab tegema, tuli ilmsiks ka leivaahju tegelik otstarve.
Tema mõtteid katkestas käekella äratussignaal. Tunni aja pärast jõuavad kohale ta külalised. Enne seda peab ta jõudma leivaahjus lamavale mehele süüa anda. Ta oli seal nüüdseks lamanud viis päeva. Varsti on ta nii nõrk, et ei jaksa enam vastupanu osutada. Ta võttis käekotist oma ajagraafiku ja nägi, et ta on vaba järgmise pühapäeva pärastlõunast teisipäeva hommikuni. Siis see juhtubki. Siis tirib ta mehe välja ja räägib talle, mis toimub.
Mil viisil ta mehe seejärel tapab, polnud ta veel otsustanud. Selleks oli mitmeid variante. Aga tal oli veel aega. Ta mõtleb selle üle, mida see mees tegi ja eks siis selgub, kuidas ta peab surema.
Ta läks kööki ja soojendas suppi. Kuna ta pidas lugu hügieenist, pesi ta alati puhtaks kaanega plastmasstassi, millest ta meest söötis. Teise tassi valas ta vett. Iga päevaga vähendas ta koguseid. Mees pidi saama just nii palju, kui oli tema elushoidmiseks vajalik. Kui ta oli söögiportsu valmis pannud, tõmbas ta kilekindad kätte, pritsis kõrva taha veidi parfüümi ja läks tuppa, kus seisis leivaahi. Selle tagaküljel oli paari lahtise kivi taga peidus luuk või õigemini ligi meetripikkune toru, mida sai ettevaatlikult välja tõmmata. Enne mehe ahju peitmist oli ta pannud sinna prooviks suure kõlari. Kui ta siis luugi sulges ja muusika täiel võimsusel mängima pani, ei kostnud välja mitte midagi.
Ta kummardus sedavõrd, et nägi meest. Pani käe mehe jala peale, kuid too ei liigutanud. Hetkeks arvas ta, et mees on surnud. Siis kuulis ta lõõtsutamist. Ta on nõrk, mõtles ta. Varsti on ooteaeg möödas.
Kui ta oli mehele süüa andnud, lasknud tal auku kasutada ja siis tagasi oma kohale lohistanud, pani ta luugi taas kinni. Nõud pestud ja köök koristatud, istus ta laua taha ja jõi tassi kohvi. Ta võttis kotist välja oma palgaarvestuslehe ja uuris seda rahulikult. Uue palgatabeli järgi saab ta esimesest juulist tagasiulatuvalt 174 krooni kuus rohkem. Ta vaatas jälle kella. Enamasti vaatas ta kella vähemalt iga kümne minuti tagant. See oli osa tema identiteedist. Tema elu ja tema töö püsisid koos hoolikalt väljatöötatud ajagraafikute abil. Miski ei teinud talle rohkem haiget kui see, kui keegi graafikust kinni ei pidanud. Selgitustest polnud kasu. Ta tundis end alati isiklikult vastutavana. Ta teadis, et paljud kolleegid selja taga tema üle naersid. See tegi haiget. Aga ta ei öelnud kunagi midagi. Vaikimine oli osa temast. Osa tema ürgolemusest. Kuigi alati polnud see nii olnud.
Ta mäletas oma häält. Kui ta oli laps. Tal oli kõva hääl. Aga mitte läbilõikav. Tummaks muutus ta pärast. Kui ta oli näinud kogu seda verd. Ja tema ema oli olnud suremas. Seekord ta ei karjunud. Ta varjus oma vaikimisse. Seal sai ta nähtamatuks muutuda.
See juhtus nimelt siis. Kui tema ema lamas nuttes ja veritsedes laual ning temalt rööviti õde, keda ta nii kaua oli oodanud.
Ta vaatas uuesti kella. Varsti nad tulevad. Oli kolmapäev, nende kohtumisõhtu. Kõige meelsamini oleks ta tahtnud alati kohtuda kolmapäeviti. See oleks loonud suurema reeglipärasuse. Aga tema ajagraafik ei lubanud. Ta teadis, et sinna polnud midagi parata.
Ta oli valmis pannud viis tooli. Rohkem inimesi ei tahtnud ta korraga enda juurde kutsuda. Siis ei tekiks sellist lähedust. Niigi oli raske. Luua sedavõrd usalduslik õhkkond, et need vaikivad naised julgeksid rääkima hakata. Ta läks magamistuppa ja hakkas vormiriietust seljast võtma. Iga äravõetud riideeseme kohta pomises ta ühe palve. Ta mõte liikus minevikku. Tema ema oli rääkinud talle Antoniost. Mehest, keda ta kunagi nooruses, ammu enne Teist maailmasõda oli kohanud Kölni ja Müncheni vahelises rongis. Nad polnud istekohti leidnud ning olid seisnud täistuubitud suitsuses vahekäigus. Nad olid sõitnud öösel. Läbi määrdunud rongiakende oli näha Reinil sõitvate laevade tuled ja Antonio oli rääkinud, et temast saab katoliku kiriku preester. Ta oli öelnud, et jumalateenistus algab juba siis, kui preester riideid vahetab. Püha riietumisrituaal oli nagu puhastumisprotsess. Igale riideesemele, mis seljast võeti või selga pandi, loeti peale palve. Iga riideesemega jõudsid preestrid oma pühale ülesandele lähemale.
Ta mäletas siiani ema jutustust kohtumisest Antonioga rongi vahekäigus. Ning nüüd, kui tema ise oli sama hästi kui preestrinna, inimene, kes on võtnud endale suure ülesande kuulutada püha õiglust, suhtus temagi riiete vahetamisse kui millessegi enamasse. Ent tema loetud palved ei kujutanud endast vestlust Jumalaga. Selles kaootilises ja arusaamatus maailmas oli Jumal veel see kõige arusaamatum. Seda maailma iseloomustas Jumala vaikimine. Tema palved olid suunatud hoopis iseendale. Sellele, kes ta oli lapsena. Enne seda, kui kõik tema jaoks kokku varises. Enne seda, kui ema jättis ta ilma sellest, mida ta kõige enam soovis. Enne seda, kui tema ette ilmusid ähvardava maopilguga hirmsad mehed.
Ta vahetas riided ja palvetas end tagasi oma lapsepõlve. Vormiriietuse asetas ta voodile. Seejärel pani ta selga pehmest kangast mahedavärvilised rõivad. Tema sees toimus muutus. Isegi tema nahk näis muutuvat taas nagu lapse omaks.
Kõige viimasena pani ta pähe paruka ja prillid ette. Viimane palve hääbus tema sisemuses. Sõit, sõit, sõit linna, mis sinna minna, mis sinna minna, mis sinna minna…
Ta kuulis, kuidas esimene auto pidurdas maja ees. Ta vaatas oma nägu suurest peeglist. See polnud mitte Okasroosike, kes oli õudusunenäost üles ärganud. See oli Tuhkatriinu.
Ta oli valmis. Nüüd oli ta keegi teine. Ta pani oma vormiriietuse kilekotti, silus voodikatet ja väljus toast. Ehkki keegi peale tema poleks sinna tuppa läinud, lukustas ta ukse ja katsus linki.
Täpselt kella kuueks olid kõik kogunenud. Kuid üks naine jäi tulemata. Keegi naistest teadis rääkida, et ta oli eelmisel õhtul haiglasse viidud, kuna tal algasid tuhud. Kaks nädalat enne tähtaega. Laps oli praeguseks võib-olla juba sündinud.
Ta otsustas kohe järgmisel päeval naist haiglas külastada. Ta tahtis teda näha. Ta tahtis näha tema nägu pärast kõike seda, mida ta oli läbi elanud.
Siis kuulas ta nende lugusid. Aeg-ajalt jättis ta mulje, nagu teeks endale märkmikku ülestähendusi. Ent ta kirjutas ainult numbreid. Ta koostas kogu aeg ajagraafikuid. Numbrid, kellaajad, vahemaad. See mäng saatis teda kõikjal, sellest oli saanud tema loits. Tal polnud vaja meeldejätmiseks midagi kirja panna. Iga sõna, mis nende hirmunud hääled laususid, kogu see ahastus, mida siin julgeti välja näidata, sööbis tema teadvusesse. Ta nägi, kuidas igaüks neist tundis kergendust. Võib-olla ainult silmapilguks. Aga mis see elugi muud on, kui üks silmapilk? Jälle ajagraafik. Kellalöögid, mis kohtusid, võtsid üksteiselt teatepulga üle. Elu oli nagu pendel, mille löögid kõikusid valu ja leevenduse vahel. Vahetpidamata, igavesti.
Ta
