astus sammu tagasi. Vaiad paistsid olevat bambusest. Nagu jämedad õngeridvad, nõelteravate otstega. Seejärel silmitses ta kraavi kukkunud laudu. Kuna rada läks teisel pool kraavi edasi, olid lauad arvatavasti moodustanud purde. Miks need murdusid? Lauad oli nii jämedad, et oleksid pidanud taluma ka suuri raskusi. Pealegi oli kraav kõigest paar meetrit lai.
Koera haukumist kuuldes pööras ta ümber ja hakkas maja poole minema. Tal oli väga paha olla. Tal oli hirm. Üks asi on leida mõrvatud inimene. Aga viis, kuidas see oli toimunud?! Keegi oli teravaks ihutud vaiad kraavi põhja paigutanud. Mees oli läbi torgatud.
Ta jäi teerajal seisma ja tõmbas hinge.
Mälupildid möödunud suvest vilasid ta peas ringi. Kas jälle sama lugu? Kas selles riigis võis tõesti kõike juhtuda? Kellel on vaja, et vana mees kraavi vaiade otsa surnuks kukub?
Ta astus edasi. Kaks politseinikku koos koertega ootasid maja ees. Ta nägi, et ka Ann-Britt Höglund ja Hansson olid seal.
Mõlemal olid vihmajakid ja kapuutsid.
Kui ta teeraja lõppu jõudis ja munakivisillutisega õuele astus, nägid teised kohe, et midagi oli juhtunud.
Wallander kuivatas nägu ja ütles otse, nagu asi oli. Ta märkas, et ta hääl värises. Ta pööras ringi ja osutas varestele, kes olid pärast tema lahkumist kohe taas platsis.
„Ta on seal all,” ütles ta. „Surnud. See on mõrv. Ajage kõik kohale.”
Nad ootasid, et ta ütleks veel midagi.
Aga ta ei öelnud.
6
Kui neljapäeva, 29. septembri õhtul pimedaks läks, olid politseinikud sinna, kus üheksa terava vaia otsas rippus Holger Erikssoni surnukeha, püstitanud vihmakaitse. Veresegune löga kraavi põhjas oli kokku roogitud. Jube töö ja lakkamatu vihm muutsid mõrvapaiga Wallanderi ja ta kolleegide jaoks senistest kõige süngemaks ja eemaletõukavamaks. Savi kleepus nende kummikutaldade külge, nad komistasid savis väänlevate elektrikaablite otsa ning prožektorite ere valgus muutis kõik veel ebamaisemaks ja jubedamaks. Nad olid ka Sven Tyréni kohale toimetanud, kes vaiade otsas rippuva mehe isiku tuvastas. See oli Holger Eriksson. Selles polnud mingit kahtlust. Kadunud isiku otsingud lõppesid juba enne, kui olid jõudnud alata. Tyrén oli märkimisväärselt vaoshoitud, justnagu poleks talle õieti kohale jõudnud, mida ta enda ees nägi. Ta passis veel mitu tundi sõnagi lausumata murelikult piirdelintide taga, kuni ühel hetkel oli ta läinud.
Wallander tundis end seal all kraavis lõksu langenud läbimärja rotina. Ta nägi oma lähimate kaastöötajate nägudest, et nad suutsid suurivaevu seda kõike taluda. Nii Hansson kui Svedberg pidid korduvalt äkilise iiveldusehoo tõttu kraavist välja ronima. Kuid Ann-Britt Höglund, kelle ta oleks sel õhtul parema meelega ammu koju saatnud, tegi oma tööd uskumatu häirimatusega. Lisa Holgersson oli saabunud kohe pärast seda, kui Wallander teatas surnukeha leidmisest. Lisa oli selles raskelt ligipääsetavas mõrvapaigas kõik nii korraldanud, et inimesed asjatult ei libiseks ega üksteisele otsa ei kukuks. Korra juhtuski, et üks noor politseinik libastus ja kukkus alla kraavi. Üks vai vigastas ta kätt, nii et arst, kes parajasti pead murdis, mismoodi laipa maha võtta, pidi ta üle vaatama. Wallander nägi pealt, kuidas politseiaspirant libastus ja hetke jooksul kujutas ta elavalt ette, mismoodi Holger Eriksson oli vaiade otsa kukkunud. Peaaegu esimese asjana oli ta koos nende ekspert Nybergiga jämedad plangud üle vaadanud. Sven Tyrén teadis kinnitada, et need olid enne tõesti purde moodustanud. Holger Eriksson oli need ise sinna pannud. Ühe korra oli ta Sven Tyréni endaga torni juurde kaasa kutsunud. Wallander teadis nüüd, et Holger Eriksson oli olnud kirglik linnuvaatleja. See polnud üldse jahitorn, vaid linnuvaatlustorn. Puuduva binokli leidsid nad Holger Erikssoni kaelast. Nyberg tegi mõne minutiga kindlaks, et jämedad plangud olid viimse murdumispiirini läbi saetud. Pärast selle ilmsikstulekut ronis Wallander kraavist välja, et järele mõelda. Ta püüdis asjade käiku silme ette manada, ent tulutult. Alles siis, kui Nyberg teatas, et tegemist on öövaatlusbinokliga, hakkas Wallanderil midagi koitma. Samas ei suutnud ta ise oma kahtlusi uskuda. Kui tal oli õigus, oli nende ees mõrvapaik, mida oli kavandatud ja ette valmistatud uskumatu jõhkruse ja õudse täiuslikkusega.
Hilja õhtul alustasid nad Holger Erikssoni laiba kraavist välja tõstmist. Neil tuli koos arsti ja Lisa Holgerssoniga langetada otsus, kas kaevata vaiad välja, saagida need läbi või valida sama hästi kui talumatu variant – sikutada surnukeha nende küljest lahti.
Wallanderi nõuandel valisid nad viimase. Tema ja ta kolleegid vajasid võimalikult täpset teavet sellest, milline oli mõrvapaik enne seda, kui Holger Eriksson plankudele astus ja surnuks kukkus. Wallander tundis, et peab selle ebameeldiva lõppmängu – Holger Erikssoni surnukeha lahtitõmbamise ja minema toimetamise – kaasa tegema. Kell näitas juba üle kesköö, kui nad lõpuks tööga valmis said. Vihmasadu oli nõrgenenud, ent ei kavatsenudki järele jääda. Ainsateks helideks olid elektrigeneraatori põrin ja nende endi tatsumine kleepuvas savis.
Siis tekkis korraks tegevusetuse hetk. Keegi tõi kohvi. Väsinud näod helendasid eredas valguses kummituslikult. Wallander mõtles, et peab mõtteid koguma. Mis siin õieti juhtus? Millest edasi minna? Öö oli ammu käes ja kõik olid surmväsinud. Nad olid masenduses, läbimärjad ja näljased. Martinsson seisis, mobiiltelefon vastu kõrva surutud. Kindlasti ta naine jälle muretseb, mõtles Wallander. Ent kõne lõpetades ütles Martinsson, et valvemeteoroloog ennustas vihma lakkamist öö jooksul. Wallander otsustas, et kõige targem on oodata päikesetõusuni. Nad polnud veel hakanud mõrvarit jälitama, nad otsisid alles lähtepunkte, millele juurdlus rajada. Koerapatrullid, kes olid kohale tulnud Holger Erikssoni otsima, ei leidnud mingeid jälgi. Korra õhtu jooksul olid Wallander ja Nyberg käinud üleval tornis. Kuid nad ei leidnud sealt midagi, mis oleks neid kuidagi edasi aidanud. Kuna Lisa Holgersson oli ikka veel seal, pöördus Wallander tema poole.
„Hetkel ei saa me rohkem midagi teha,” ütles ta. „Teen ettepaneku jätkata koidikul. Praegu oleks kõige targem puhata.”
Keegi ei vaielnud vastu. Igaüks tahtis koju. Kõik peale Sven Nybergi. Wallander teadis, et ta jääb sinna. Ta teeb öö läbi tööd ja on siin veel ka siis, kui nad tagasi tulevad. Kui teised hakkasid autode poole liikuma, jäi Wallander veidikeseks maha.
„Mis sa arvad?” küsis ta.
„Ma ei oska midagi arvata,” vastas Sven Nyberg. „Võin ainult öelda, et ma pole elu sees midagi sellist näinud.”
Wallander noogutas tummalt. Ka tema polnud millegi seesugusega kokku puutunud.
Nad seisid ja vaatasid alla kraavi. Suur kilekangas laius nende peade kohal.
„Mida me praegu õigupoolest vaatame?” küsis Wallander.
„See on aasia metsloomapüünise koopia,” vastas Nyberg, „selliseid kasutati ka sõjas.”
Wallander noogutas.
„Nii tugevat bambust Rootsis ei kasva,” jätkas Nyberg. „Seda imporditakse õngeritvadeks ja sisustusmaterjaliks.”
„Pealegi pole Skånes metsloomi,” ütles Wallander mõtlikult. „Ja sõda ka ei ole. Mida me siin siis näeme?”
„Midagi, mis ei kuulu siia,” ütles Nyberg. „Midagi, mis on väga vale. Mis ajab mulle hirmu nahka.”
Wallander vaatas teda tähelepanelikult. Nyberg rääkis harva nii palju. Ning väljendada isiklikku vastumeelsust või hirmu polnud üldse tema moodi.
„Ära liiga kaua tööta,”
