sa seda rääkisid?”
„Eile hommikul. Kui ma haige olin,” vastas Wallander.
„See ei jõudnud mulle üldse kohale. Ma olin laevaõnnetusest nii vapustatud.”
Wallander tõusis toolist.
„Kas Hansson on kohal?” küsis ta. „Me peame sellega otsekohe tegelema.”
„Ma nägin teda koridoris,” vastas Martinsson.
Nad läksid Hanssoni kabinetti. Hansson uuris parajasti ühte kraabitavat loteriipiletit. Siis rebis ta selle pooleks ja viskas paberikorvi.
„Holger Eriksson,” ütles Wallander, „kes on väidetavalt kadunud. Mäletad seda kütuseautot, mis siin sissesõitu blokeeris? Teisipäeval?”
Hansson noogutas.
„Mehe nimi oli Sven Tyrén,” jätkas Wallander. „Sinu mäletamist mööda oli ta seotud mingite peksmislugudega?”
„Tuleb meelde,” ütles Hansson.
Wallander suutis vaevu kannatamatust varjata.
„Ta tuli siia teatama ühe inimese kadumisest. Ma sõitsin pärast autoga Holger Erikssoni koju, kust ta kaduma läks. Ma kirjutasin selle kohta raporti. Eile hommikul ma helistasin, et olen haige ja palusin, et keegi sellega tegeleks. Ma pidasin seda oluliseks.”
„Sellega pole keegi tegelenud,” ütles Martinsson. „Võtan süü omaks.”
Wallander mõistis, et vihastada pole mõtet.
„Õieti ei tohiks selliseid asju ette tulla,” ütles ta. „Aga ütleme, et süüdi olid õnnetud asjaolud. Ma sõidan veel korra sinna. Kui mees pole välja ilmunud, siis hakkame teda otsima. Loodetavasti ei leia me teda kusagilt surnuna. Arvestades, et terve ööpäev on raisku läinud.”
„Kas kutsume otsingurühma?” küsis Martinsson.
„Veel mitte,” ütles Wallander. „Ma sõidan kõigepealt sinna. Aga ma annan teada.”
Wallander läks oma kabinetti ja otsis telefoniraamatust OK telefoninumbri. Kohe esimese signaali peale vastas noore naisterahva hääl. Wallander tutvustas end ja küsis Sven Tyréni.
„Ta on praegu sõidus,” vastas neiu. „Aga tal on juhikabiinis telefon.”
Wallander kirjutas numbri ühe Politseiameti Teataja ääre peale. Seejärel valis ta numbri. Torus kahises, kui Sven Tyrén vastu võttis.
„Ma arvan, et teil on õigus,” ütles Wallander. „Holger Erikssoni kadumise osas.”
„Muidugi on mul õigus,” vastas Tyrén. „Kas sellest aru saamine võttis nii kaua aega?”
Wallander ei vastanud küsimusele.
„On teil mulle veel midagi rääkida?” küsis ta.
„Ei tea mida?”
„Küllap te teate ise paremini. Kas tal sugulasi pole, kellele ta võis külla minna? Kas ta reisimas ei käi? Kes teda kõige paremini tunneb? Ükskõik milline loogiline seletus, miks teda kodus pole.”
„Loogilist seletust pole,” vastas Tyrén. „Ma juba ütlesin. Miks ma muidu politseisse tulin.”
Wallander mõtles järele. Polnud ühtegi põhjust, miks Sven Tyrén oleks pidanud valetama. Tema mure paistis olevat täiesti siiras.
„Kus te olete?” küsis Wallander.
„Tulen Malmöst,” vastas Tyrén. „Käisin terminaalist õli võtmas.”
„Ma sõidan Erikssoni maja poole,” ütles Wallander. „Kas saate ka läbi tulla?”
„Ma tulen,” vastas Tyrén. „Olen umbes tunni aja pärast seal. Käin enne ühest hooldekodust läbi. Me ei taha ju, et vaesed vanurid peaksid külmetama, eks ole?”
Wallander lõpetas kõne. Seejärel väljus ta politseimajast. Jälle oli hakanud vihma tibutama.
Ystadist välja sõites oli ta pahas tujus. Kui ta poleks kõhutõppe jäänud, ei oleks seda arusaamatust tekkinudki.
Nüüdseks oli ta veendunud, et Sven Tyréni kartused olid põhjendatud. Sisimas oli ta seda teadnud juba teisipäevast saadik. Ja nüüd oli neljapäev ja vahepeal polnud midagi toimunud.
Kui ta Holger Erikssoni maja juurde jõudis, sadas juba kõvemini. Ta võttis pagasiruumist kummikud ja tõmbas jalga. Kirjakasti avades nägi ta, et seal oli värske ajaleht ja paar kirja. Ta astus õue ja helistas uksekella. Seejärel avas ta varuvõtmetega ukse. Ta otsis märke sellest, et keegi oleks seal vahepeal käinud. Aga kõik oli nii, nagu temast viimati jäi. Binokli ümbris esikus oli endiselt tühi. Üksik paberileht lebas kirjutuslaual. Wallander läks õue. Ta jäi seisma ja silmitses tühja koeraaedikut. Kusagil eemal põllul käratses vareseparv. Mõni surnud jänes, mõtles ta hajameelselt. Seejärel läks ta oma auto juurde ja tõi sealt taskulambi. Ta hakkas metoodiliselt kogu majapidamist läbi uurima. Holger Erikssonil valitses kõikjal kord. Wallander seisis tükk aega ühes garaažiks ja töökojaks kohandatud pikihoone osas ja imetles vana läikima löödud Harley-Davidsoni. Siis kuulis ta läheneva veoauto mürinat. Ta läks välja Sven Tyrénile vastu. Juhikabiinist alla ronides vaatas Tyrén talle küsivalt otsa. Wallander raputas pead.
„Teda pole siin,” ütles ta.
Nad läksid majja. Wallander viis Tyréni kööki. Jopetaskust leidis ta mõned kokkuvolditud paberilehed. Aga ei ühtegi pliiatsit. Ta tõi endale kirjutuslaualt rähni-luuletuse kõrvalt pliiatsi.
„Mul pole rohkem midagi öelda,” ütles Sven Tyrén tõrjuvalt. „Kas te ei võiks parem teda otsima hakata?”
„Alati on rohkem öelda, kui arvatakse,” ütles Wallander ega varjanudki, et teda ärritas Tyréni suhtumine.
„Mida ma siis ei tea, et ma tean?”
„Kas te rääkisite temaga isiklikult, kui ta õli tellis?”
„Ta helistas kontorisse. Meil on seal üks tüdruk. Tema kirjutab mulle saatelehti. Ta teab alati, kus ma parajasti olen. Me räägime temaga telefoniga mitu korda päevas.”
„Ja Holger Eriksson oli täiesti tavaline, kui ta helistas?”
„Küsige tüdruku käest.”
„Küsin,” ütles Wallander. „Mis ta nimi on?”
„Rut. Rut Eriksson.”
Wallander kirjutas.
„Ma käisin siin viimati augusti alguses,” ütles Tyrén. „Pärast seda pole ma teda enam näinud. Ja siis oli ta küll täitsa normis. Pakkus kohvi ja luges paar oma viimast luuletust ette. Ja ta oskas hästi lugusid jutustada. Aga need olid rõvedad.”
„Rõvedad?”
„Noh, ma täitsa punastasin.”
Wallander jäi talle otsa vaatama. Ta märkas korraga, et mõtles oma isale, kes jutustas ka vahel rõvedaid
