Tal oli taskulamp käes.
„Ajakirjanikud on platsis,” ütles ta Wallanderile. „Mida meil õieti öelda on?”
„Üsna vähe,” vastas Wallander.
„Me ei või neile isegi Holger Erikssoni nime anda,” ütles Lisa Holgersson.
Wallander mõtles järele.
„Ma arvan, et võime,” ütles ta siis. „Ma usun, et see kütuseauto juht teab, mida räägib. Holger Erikssonil polnud sugulasi. Ja kui keegi sel teel surmateadet ei saa, siis võime vabalt ta nime avalikustada. Sellest võib abi olla.”
Nad läksid edasi. Eemal nende selja taga helendasid tontlikud prožektorid.
„Mida me veel ütleme?” küsis Lisa Holgersson.
„Et see on mõrv,” vastas Wallander. „Vähemalt selles pole mingit kahtlust. Aga meil pole motiivi, mitte ühtegi jälge ega kahtlusalust.”
„On sul mingi ettekujutus?”
Wallander tundis, et on väga väsinud. Iga mõte, iga väljaöeldud sõna nõudis tohutut pingutust.
„Ma nägin täpselt sama, mis sinagi,” ütles ta. „Igatahes oli see põhjalikult ette valmistatud. Holger Eriksson läks otseteed lõksu. Selle põhjal võib ilma vaevata järeldada kolme asja.”
Nad jäid uuesti seisma. Vihm oli nüüd peaaegu järele jäänud.
„Esiteks võime väita, et see, kes seda tegi, tundis Holger Erikssoni või vähemalt osaliselt tema harjumusi,” alustas Wallander. „Teiseks seda, et kurjategija tahtis tõepoolest temalt elu võtta.”
Wallander asutas end minekule.
„Sa ütlesid, et võime järeldada kolme asja?”
Wallander vaatas Lisa Holgerssoni kahvatut nägu taskulambi valguses. Ta mõtles, milline ta ise välja näeb. Kas tänase öö vihm oli Itaalias saadud pruuni jume viimseni minema uhtunud?
„Kurjategija ei tahtnud mitte ainult Holger Erikssonilt elu võtta,” ütles ta, „vaid talle ka piina valmistada. Holger Eriksson võis nende vaiade otsas tükk aega rippuda, enne kui surm lõpuks saabus. Keegi ei kuulnud teda. Ainult varesed. Seda, kui kaua ta piinles, kuuleme võib-olla hiljem arstidelt.”
Lisa Holgersson tegi vastikusest grimassi.
„Kes midagi niisugust teeks?” küsis ta, kui nad edasi astusid.
„Ma ei tea,” ütles Wallander. „Mul on sellest süda paha.”
Kui nad üles põlluservale jõudsid, ootasid seal paar külmetavat ajakirjanikku ja fotograaf. Wallander noogutas tervituseks. Ta teadis neid kõiki varasemast. Ta vaatas Lisa Holgerssoni poole, too raputas pead. Wallander rääkis siis ise võimalikult lühidalt, mis oli juhtunud. Kui ajakirjanikud tahtsid veel küsimusi esitada, tõstis ta tõrjuvalt käe. Ajakirjanikud lahkusid.
„Sa oled väga hinnatud kriminaalpolitseinik,” ütles Lisa Holgersson. „Suvel ma nägin, milleks sa võimeline oled. Iga politseijaoskond Rootsis tahaks sind oma koosseisu.”
Nad olid peatunud Lisa Holgerssoni auto juures. Wallander mõistis, et teine mõtleb oma sõnu tõsiselt. Aga ta oli liiga väsinud, et heameelt tunda.
„Mõtle läbi, kuidas sa tahad tegutseda,” jätkas Lisa Holgersson. „Ütle, mida sa vajad ja ma korraldan ära.”
Wallander noogutas.
„Mõne tunni pärast näeme,” ütles ta. „Praegu vajame mõlemad und.”
Kui Wallander koju Mariagatanile jõudis, oli kell peaaegu kaks. Ta tegi endale paar võileiba ja sõi köögilaua ääres. Siis läks ta magamistuppa ja heitis voodisse. Ta seadis äratuskella helisema viieks.
Kell seitse, hallis koiduvalguses, olid nad jälle kogunenud. Meteoroloogil oli olnud õigus. Vihm oli järele jäänud. Kuid ilm oli jahenenud ja tuul tõusnud. Öösel valves olnud politseinikud olid koos Nybergiga pidanud kuriteopaika katvale suurele kilekangale lisakinnitusi otsima, et tuul seda minema ei viiks. Kui vihm siis äkitselt lakkas, oli Nyberg tujukate ilmajumalate peale vihastanud. Kuna paistis, et lähemal ajal enam sadama ei hakka, olid nad kilekatuse kokku voltinud. Selle tõttu töötasid Nyberg ja teised eksperdid nüüd kraavis tuule eest täiesti kaitsetutena.
Wallander oli autoga Erikssoni maja poole sõites nuputanud, kust otsast juurdlusega pihta hakata. Nad ei teadnud Holger Erikssonist midagi. Fakt, et ta oli rikas, võis olla üks mõeldavatest motiividest. Aga Wallander suhtus sellesse algusest peale kahtlusega. Teravad bambusvaiad kraavi põhjas rääkisid teist keelt. Ta ei osanud seletada, millele see viitas, aga ta kartis, et neil tuleb tegemist millegi niisugusega, mida ei saanud tavaloogikaga mõista.
Nagu alati, kui tal tekkis kahtlusi, pöördus ta mõttes Rydbergi, vana politseiniku poole, kes oli kunagi olnud tema õpetaja ja kelleta oleks temast saanud üsna keskpärane uurija. Rydberg oli surnud vähki nüüd juba varsti neli aastat tagasi. Mõtte juures, kui kiiresti aeg lendab, läbisid Wallanderi judinad. Siis küsis ta endalt, mida oleks teinud Rydberg. Kannatust, mõtles ta. Rydberg oleks kohe oma Mäejutluse tuuma juurde asunud. Ta oleks mulle öelnud, et siin kehtib kannatlikkuse reegel rohkem kui kunagi varem.
Nad seadsid Erikssoni elumajas endile sisse ajutise peakorteri. Wallander püüdis sõnastada nende peamised tööülesanded ja need võimalikult tõhusalt kolleegide vahel ära jaotada.
Oli alles varane hommikutund, kõik olid väsinud ja näost kaamed. Kuid Wallander pidi siiski asjast mingi kokkuvõtte tegema.
Õieti oli tal öelda ainult ühte: neil ei olnud ainsatki pidepunkti.
„Me teame väga vähe,” alustas ta. „Kütuseauto juht Sven Tyrén teatas, et tema arvates on üks inimene kadunud. See oli teisipäeval. Lähtudes Sven Tyréni ütlusest ja luuletuse alla kirjutatud kellaajast, võime öelda, et mõrv toimus eelmise nädala kolmapäeva õhtul millalgi pärast kella kümmet. Täpset kellaaega me ei tea. Aga kindlasti ei toimunud see varem. Peame ära ootama kohtumeditsiini ekspertide arvamuse.”
Wallander tegi pausi. Kellelgi ei olnud küsimusi. Svedberg nuuskas nina. Tema silmad läikisid. Wallander mõtles, et mehel on kindlasti palavik ja ta peaks kodus voodis olema. Kuid nii talle kui Svedbergile oli selge, et hetkel olid kõik jõud vajalikud.
„Holger Erikssonist ei tea me kuigi palju,” jätkas Wallander. „Endine autokaupmees. Rikas, vallaline, lapsi pole. Ta oli nii-öelda külapoeet ja tuleb välja, et ka suur linnuhuviline.”
„Me teame ikka natuke rohkem,” katkestas teda Hansson. „Holger Eriksson oli tuntud isik. Vähemalt siinkandis ja eriti kümme-kakskümmend aastat tagasi. Tal oli autode alal hobuseparisniku kuulsus. Tal olid karmid võtted. Ametiühingust ei tahtnud kuuldagi. Teenis roppu raha. Oli segatud maksupettustesse ja teistesse seaduserikkumistesse. Aga kui ma õigesti mäletan, ei jäänud ta kunagi vahele.”
„Teisisõnu, sa tahad öelda, et tal võis olla vaenlasi,” ütles Wallander.
„Päris kindlasti. Aga see ei tähenda veel, et nad oleksid võimelised mõrvaks. Eriti mitte niisuguseks mõrvaks.”
Wallander otsustas teravate vaiade ja läbisaetud plankudega viivitada. Ta tahtis asjad järjekorras läbi võtta. Ta pidi oma väsinud ajus
