Wallander. „Aga enne kui tööülesandeid jagama hakkame, tahaksin teile tutvustada oma nägemust asjast.”
Nad istusid ümmarguse köögilaua ääres. Aknast paistsid piirdelindid ja tuules lehviv valge kilepalakas. Nyberg seisis savis nagu kollane hernehirmutis ja vehkis kätega. Wallander kuulis mõttes tema väsinud ja ärritunud häält. Aga ta teadis, et Nyberg oli osav ja põhjalik. Kui ta kätega vehkis, siis põhjusega.
Wallander märkas, et teiste tähelepanu hakkas tasapisi teravnema. Ta oli seda palju kordi varem kogenud. Just sellisel hetkel hakkas juurdlusgrupp tööle.
„Minu arvates toimus see nii,” alustas Wallander, kõneldes nüüd aeglaselt ja hoolikalt sõnu valides. „Millalgi pärast kümmet kolmapäeva õhtul või siis neljapäeva varahommikul läks Holger Eriksson välja. Ta jättis ukse lukust lahti, sest ta kavatses kohe tagasi tulla. Ta ei lahkunud oma maadelt. Tal oli binokkel kaasas. Nyberg ütles, et see on öövaatlusbinokkel. Ta läks mööda jalgrada purde juurde, kust sai üle kraavi minna. Ilmselt oli ta teel oma vaatlustorni, mis asub teisel pool kraavi künka otsas. Holger Eriksson oli linnuhuviline. Ja praegu, septembris-oktoobris, lendavad rändlinnud lõunasse. Ma ei ole eriti kursis, kuidas see käib ja mis järjekorras nad lahkuvad. Aga ma olen kuulnud, et suurem osa lendab just öösiti. See selgitab ööbinoklit ja hilist kellaaega. Kui ta just varahommikul välja ei läinud. Ta astus purdele ja kukkus alla, kuna lauad olid eelnevalt läbi saetud. Ta kukkus kraavi vaiade otsa. Seal ta suri. Kui ta ka appi hüüdis, ei kuulnud teda keegi. Nagu te olete märganud, on asukoht kõrvaline. Talu nimi pole asjata „Eraldatus”.”
Ta valas endale ühe politseiniku termosest kohvi ja jätkas.
„See oli minu nägemus asjast,” ütles ta. „Mingeid vastuseid see ei anna, pigem tekitab rohkem küsimusi. Aga me alustame siit. Tegemist on põhjalikult ette valmistatud mõrvaga. Jubeda ja jõhkra mõrvaga. Meil pole ühtegi motiivi silmapiiril, samuti pole meil ühtegi niidiotsa.”
Saabus vaikus. Wallanderi pilk rändas ümber laua.
Lõpuks katkestas vaikuse Ann-Britt Höglund.
„Üks asi on oluline. See, kes seda tegi, ei üritanudki oma tegu varjata.”
Wallander noogutas. Ta oli kavatsenud just selle punkti juurde tagasi tulla.
„Ma arvan, et veel enamgi,” ütles ta. „Seda elajalikku lõksu võib tõlgendada otsese julmuse demonstratsioonina.”
„Kas me hakkame järjekordset hullu püüdma?” küsis Svedberg.
Laua taga olijad mõistsid kõik, millest jutt. Suvest polnud veel kuigi palju aega möödas.
„Me ei saa seda välistada,” ütles Wallander. „Me ei saa üleüldse midagi välistada.”
„See on nagu karupüünis,” ütles Hansson. „Või lõik mingist vanast aasia filmist. Veider kombinatsioon. Karupüünis ja linnuvaatleja.”
„Või autokaupmees,” pistis Martinsson vahele.
„Või poeet,” ütles Ann-Britt Höglund. „On, mille vahel valida.”
Kell oli saanud pool kaheksa. Koosolek oli lõppenud. Esialgu jäi Holger Erikssoni köök nende kogunemiskohaks. Svedberg sõitis ära, et põhjalikumalt vestelda Sven Tyréniga ja neiuga kütusefirmast, kes oli Holger Erikssoni tellimuse vastu võtnud. Ann-Britt Höglund pidi ühendust võtma kõikide naabritega ja neid küsitlema. Wallanderile meenus postkastist võetud post ja ta palus tal ka kirjakandjaga rääkida. Hansson pidi koos mõne Nybergi eksperdiga maja põhjalikult läbi otsima ning Lisa Holgersson koos Martinssoniga pidid tegelema kõige ülejäänuga.
Juurdluseratas oli käima lükatud.
Wallander pani jope selga ja läks tuult trotsides alla kraavi juurde, kus kileriie tuules laperdas. Pilveräbalad kihutasid üle taeva. Ta tõmbus tuule käes kössi. Korraga kuulis ta äralendavate hanede iseloomulikku häälitsust. Ta seisatas ja vaatas taevasse. Kulus veidi aega, enne kui ta linde märkas. Kõrgel pilvede all suundus väike rivi edelasse. Küllap nad lahkusid Rootsist Falsterbonäseti juures, nagu kõik teisedki Skåne rändlinnud.
Wallander vaatas lindudele järele. Ta mõtles laual lebanud luuletusele. Siis astus ta edasi. Ta tundis, kuidas rahutus temas aina kasvas.
Miski kogu selle jõhkra loo juures mõjus talle rängalt. Selles oli pimeda viha või hulluse sugemeid. Aga mõrva taga võis olla ka külm arvestus. Ta ei teadnudki, kumb teda rohkem hirmutas.
Kui Wallander kraavi juurde jõudis, tõmbasid Nyberg ja tema eksperdid parajasti veriseid vaiu savist välja. Iga vai keerati kilesse ja kanti eemal ootavasse autosse. Nybergil olid savipritsmed näos ja ta liikus kraavipõhjas järskude raskete sammudega.
Wallander mõtles, et ta seisab ja vaatab hauda.
„Kuidas läheb?” küsis ta, püüdes rõõmsamat häält teha.
Nyberg pomises midagi kuuldamatult. Wallander sai aru, et praegu polnud mõtet küsimusi esitada. Nyberg oli kergesti ärrituv ja tujukas ning läks meelsasti igaühega tülli. Ystadi politseinike seas kehtis üleüldine arvamus, et Nyberg karjuks ka kõige kõrgemale politseiülemale otse näkku, kui selleks oleks pisematki põhjust.
Politseinikud olid ehitanud ajutise silla. Wallander läks sellest üle ja sammus künka suunas. Ta silmitses torni, mis oli umbes kolme meetri kõrgune. See oli ehitatud samasugustest laudadest, mida Holger Eriksson oli kasutanud purde tegemisel. Üks torni trepiaste oli vinklist väljas. Wallander ronis üles. Platvorm oli umbes ruutmeetri suurune. Tuul vihises talle näkku. Ehkki ta oli maapinnast kõigest kolme meetri kõrgusel, avanes siit maastikule hoopis teine vaade. Ta nägi all kraavis Nybergi. Eemal nägi ta Erikssoni hooneid. Ta kükitas, et platvormi lähemalt uurida. Samas ta juba kahetses, et oli üldse torni tulnud, enne kui Nyberg on jõudnud selle põhjalikult üle vaadata, ja ta ronis kiiruga alla. Ta otsis torni juures tuulevarju. Väsimus rõhus teda. Ja veel miski. Ta püüdis selgusele jõuda, mis tunne teda veel valdas. Masendus? Rõõm oli olnud nii üürike. Itaalia-reis. Maja ja koera ostmise otsus. Ja lootus Baibat näha.
Aga siis kukub üks vana mees kraavi vaiade otsa ja kindel pind jalge all on haihtunud.
Tahaks teada, kaua ma veel jaksan, mõtles ta.
Ta tõrjus sünged mõtted tagasi. Nad peavad võimalikult ruttu selle inimese üles leidma, kes Holger Erikssonile nii ebainimliku surmalõksu seadis. Wallander läks ettevaatlikult künkast alla. Eemalt nägi ta Martinssoni mööda rada tulemas. Kiirustades nagu alati. Wallander läks talle vastu. Ta ei teadnud ikka veel, mida järgmiseks teha. Mis otsast juurdlusega pihta hakata? Ta alles otsis esimest pidepunkti. Siiani polnud millestki kinni haarata.
Ta nägi Martinssoni näost, et midagi oli juhtunud.
„Mis on?” küsis ta.
„Sa pead helistama kellelegi Vanja Anderssonile.”
Wallanderil andis mälus sorida, enne kui talle meenus lillepood Västra Vallgatanil.
„See võib ometi oodata,” ütles ta üllatunult. „Praegu pole selleks aega.”
„Ära ole nii kindel,” ütles Martinsson ilmel, nagu ei tahaks ta sugugi vastu vaielda.
„Miks?”
„Tuleb välja, et lillepoe omanik polegi Nairobisse sõitnud. Gösta Runfeldt.”
Wallander
