style="font-size:15px;"> Keskööl sai Ylva Brink lõpuks mahti istuda, et tass kohvi juua. Ta oli üks kahest ämmaemandast, kes töötasid Ystadi sünnitusosakonnas ööl vastu 1. oktoobrit. Tema kolleeg Lena Söderström viibis palatis, kus ühel naisel olid just tuhud alanud. Siiani oli see olnud töörohke öö, küll suhteliselt pingevaba, kuid täis pidevat toimetamist.
Neid oli liiga vähe. Kaks ämmaemandat ja kaks õde pidid kõigi öiste tööülesannetega toime tulema. Kusagil oli ka üks arst, keda sai kutsuda, kui kellelgi tekkis ohtlik verejooks või muid komplikatsioone. Aga oli ka hullemat olnud, meenutas Ylva Brink, istudes diivanil, kohvitass käes. Paar aastat tagasi oli ta pikki öid pidanud üksinda ämmaemanda tööd tegema. Nii mõnigi kord tekkis keerulisi olukordi, sest ta ei saanud samaaegselt kahes kohas viibida. Lõpuks õnnestus neil siiski haigla juhtkonnale selgeks teha, et öösiti peab tööl olema vähemalt kaks ämmaemandat.
Tuba, kus ta istus, asus keset osakonda. Tänu klaasseintele nägi ta ka seda, mis toimus väljapool. Päevasel ajal oli koridorides pidev liikumine. Kuid nüüd, öösel, oli kõik teisiti. Talle meeldis öösiti töötada. Paljud tema kolleegid üritasid seda igati vältida. Neil olid pered, nad ei saanud päeval piisavalt magada. Kuid Ylva Brinkil, kelle lapsed olid juba täiskasvanud ja kelle mees töötas masinistina Lähis-Ida ja Aasia vahet sõitval õlitankeril, ei olnud öise töö vastu midagi. Tema jaoks oli rahustav töötada siis, kui teised magasid.
Ta jõi mõnuga kohvi ja võttis tüki laua peal vaagnal olevast koogist. Üks õde tuli sisse ja istus jalgu puhkama, kohe tema järel ka teine. Nurgas mängis vaikselt raadio. Nad hakkasid rääkima sügisest, lõputust vihmasajust. Üks õde oli kuulnud oma emalt, kes oskas ilma ennustada, et tuleb pikk ja külm talv. Ylva Brink mõtles nendele kordadele, kui Skåne oli lumme tuisanud. Seda ei juhtunud just tihti. Aga kui juhtus, võis tekkida ohtlikke olukordi sünnitajate jaoks, kes ei pääsenud haiglasse. Ta mäletas, kuidas ta oli kord istunud lõdisedes ühes jääkülmas traktoris, mis üritas läbi lumetuisu ja – hangede pääseda ühte kõrvalisse tallu linnast põhja pool. Naisel oli olnud raske verejooks. See oli tema ämmaemandana töötatud aastate jooksul esimene kord, kui ta oli päris tõsimeeli kartnud, et sünnitaja sureb. Ja seda ei tohtinud juhtuda. Rootsi oli maa, kus sünnitajad lihtsalt ei tohtinud surra.
Aga praegu oli alles sügis. Pihlakate aeg. Ylva Brink oli pärit Põhja-Rootsist ja tundis vahel puudust melanhoolsetest põhjamaa metsadest. Ta polnud kunagi päriselt harjunud skoone maastikuga, kus tuul takistamatult valitses. Aga tema mehe tahtmine oli peale jäänud. Mees oli sündinud Trelleborgis ega tahtnud kuuldagi elamisest kusagil mujal peale Skåne. Nii harva, kui ta üldse sai kodus olla.
Tema mõtteid katkestas Lena Söderströmi sisenemine. Lena oli veidi üle kolmekümne. Ta võiks olla mu tütar, mõtles Ylva. Ma olen temast poole vanem. 62-aastane.
„Ta ei sünnita enne hommikut,” ütles Lena Söderström. „Me jõuame koju minna.”
„Tuleb rahulik öö,” ütles Ylva. „Maga natuke, kui sa oled väsinud.”
Ööd võisid olla pikad. Viisteist minutit või vahel ka pool tundi und luges palju. Suurem väsimus kadus. Ylva ise ei maganud kunagi. Ta oli märganud, et pärast 55-ndat sünnipäeva oli tema unevajadus järk-järgult vähenenud. Ta oli mõelnud, et see on justkui meeldetuletus, et elu on lühike ja saab ükskord otsa. Seega ei tohtinud seda asjatult maha magada.
Üks õde astus kiirel sammul mööda koridori. Lena Söderström jõi teed. Kaks õde istusid kummargil ristsõna kohal. Kell oli üheksateist minutit kaksteist läbi. Ongi juba oktoober, mõtles Ylva. Sügis võtab võimust. Varsti on talv käes. Detsembris on Harryl puhkus. Üks kuu. Siis ehitame köögi ümber. Mitte et seda vaja oleks. Aga mehel peab olema tegevust. Puhkus ei olnud Harry aeg. Ta oli siis alati nii rahutu. Ühest palatist anti kella. Üks õde tõusis ja väljus. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi.
„Marial kolmandast palatist on peavalu,” ütles ta ja asus jälle ristsõna kallale. Ylva jõi oma kohvi. Ta tundis korraga, et miski häirib teda. Järsku tal plahvatas.
Õde, kes ennist mööda koridori läks.
Korraga tundus miski väga valesti olevat. Kas mitte kõik, kes täna tööl olid, ei viibinud siin kabinetis? Ka kiirabiosakonna kell polnud helisenud.
Ta raputas pead, et neid mõtteid minema peletada. Ta oli seda vist ette kujutanud. Kuid samas ta teadis, et see polnud nii. Üks õde, kes poleks pidanud siin olema, oli läinud mööda koridori.
„Kes siit enne mööda läks?” küsis ta vaikselt.
Nad vaatasid teda imestunult.
„Mismoodi kes?” küsis Lena Söderström.
„Mõni minut tagasi läks üks õde mööda koridori. Kui meie siin istusime.”
Nad ei saanud ikka aru, millest ta räägib. Ta ei saanud isegi aru. Siis helises jälle kell. Ylva pani kiirustades tassi käest.
„Ma lähen,” ütles ta.
Naine teisest palatist tundis end halvasti. Ta oli tulnud oma kolmandat last sünnitama. Ylva kahtlustas mõttes, et see laps polnud kuigi hästi planeeritud. Ta viis naisele juua ja läks siis koridori. Ta vaatas ringi. Uksed olid kinni. Aga siit oli üks õde mööda läinud. Ta ei olnud seda endale ette kujutanud. Tal hakkas korraga kõhe. Miski siin ei klappinud. Ta seisis vaikselt koridoris ja kuulatas. Personalitoas mängis vaikselt raadio. Ta läks tagasi ja võttis oma kohvitassi.
„Ei midagi erilist,” ütles ta.
Samal silmapilgul möödus koridoris tundmatu õde. Seekord nägi teda ka Lena Söderström. Kõik käis väga kähku. Nad kuulsid, kuidas uks suurde peakoridori sulgus.
„Kes see oli?” küsis Lena Söderström.
Ylva Brink raputas pead. Kaks ristsõna lahendavat õde tõstsid pilgu.
„Kellest te räägite?” küsis üks.
„Õest, kes mööda läks.”
Õde, kes pliiatsit hoidis ja ristsõna täitis, hakkas naerma.
„Me oleme ju siin,” ütles ta. „Mõlemad.”
Ylva tõusis kiiresti. Kui ta avas ukse, mis ühendas sünnitusosakonda ülejäänud haiglaga, oli koridor tühi. Ta kuulatas. Kusagil kaugel paugatas uks. Ta läks personalituppa tagasi. Raputas pead. Ta polnud kedagi näinud.
„Mida mingi teise osakonna õde siin tegi?” küsis Lena Söderström. „Ta isegi ei tervitanud!”
Ylva Brink ei osanud arvata. Kuid nüüd ta vähemasti teadis, et see polnud ettekujutus.
„Vaatame kõikidesse palatitesse,” ütles ta. „Kas kõik on ikka korras.”
Lena Söderström vaatas teda uurivalt.
„Mis siis ei peaks korras olema?”
„Lihtsalt vaatame,” ütles Ylva Brink. „Igaks juhuks.”
Nad käisid palatid läbi. Kõik oli korras. Kell üks algas ühel naisel verejooks. Ülejäänud öö oli tööd täis. Kell seitse, pärast tööjärje üleandmist, läks Ylva Brink koju. Ta elas eramajas, kohe haigla kõrval. Koju jõudes hakkas ta jälle mõtlema haiglakoridoris vilksatanud tundmatu õe peale. Ühtäkki oli ta kindel, et tegemist ei olnud õega. Ehkki tal oli vastav riietus seljas. Ükski
