tagaistmele ja sõitis Ystadist välja. Nüüd, kus päike paistis, oli maastik kohe palju helgem. Isegi rahutus andis silmapilguks järele. Muidu oli Holger Erikssoni mõrv tema ees nagu püstine sein. Aga ehk leidus sellele kõigele siiski veel mingi mõistuspärane seletus. See, et ka Gösta Runfeldt oli kadunud, ei pidanud veel tähendama, et temaga on midagi tõsist juhtunud. Ehkki Wallanderil polnud aimugi, miks see mees endale pealtkuulamisseadeldise tellis, oli see samas justnagu tõendiks, et ta on elus. Korraks vilksatas Wallanderil peast läbi mõte, et Gösta Runfeldt võis sooritada enesetapu. Kuid see ei tundunud kuigi tõenäoline. Vanja Andersson kinnitas ju, et Runfeldt rõõmustas reisi üle väga ja see ei sobinud enesetapuvariandiga kuidagi kokku. Wallander sõitis läbi päikeselise sügismaastiku ja mõtles, et maalib liigagi tihti tonti seinale.
Ta parkis auto Holger Erikssoni maja juurde. Üks mees, kelles Wallander tundis ära ajalehe Arbetet ajakirjaniku, tuli tema poole. Wallanderil oli Runfeldti pakk kaenla all. Nad tervitasid. Ajakirjanik osutas paki suunas.
„Kas teil on lahendus kaasas?”
„Kaugel sellest.”
„Räägime nüüd tõsiselt. Kuidas edeneb?”
„Pressikonverents on esmaspäeval. Enne seda pole midagi lisada.”
„Aga ta kukutati teravate metallorade otsa?”
Wallander vaatas meest üllatunult.
„Kes teile seda ütles?”
„Üks teie kolleeg.”
Wallander ei tahtnud seda uskuda.
„Siis on tegemist eksitusega. Mingeid metallorasid ei olnud.”
„Aga vaiad ikka olid?”
„Olid.”
„Nii et ehtne piinakamber keset Skåne põlde?”
„Need ei ole minu sõnad.”
„Millised on siis teie sõnad?”
„Et pressikonverents on esmaspäeval.”
Ajakirjanik vangutas pead.
„Andke mulle vähemalt midagi.”
„Juurdlus on alles algusjärgus. Kindel on see, et toimus mõrv. Aga meil pole veel mingeid jälgi.”
„Mitte midagi?”
„Esialgu ei.”
Ajakirjanik jättis ta vastumeelselt rahule. Wallander teadis, et see mees kirjutab seda, mida ta ütles. Üks väheseid ajakirjanikke, kes polnud kunagi Wallanderi sõnu moonutanud.
Ta astus munakivisillutisega õuele. Eemal kraavi juures plagises kilekangas üksildaselt tuule käes. Piirdelindid olid ikka veel alles. Ta nägi torni juures vilksamisi üht politseinikku. Nüüd võib vist valve maha võtta, mõtles ta. Just siis, kui ta maja juurde jõudis, avanes uks. Seal seisis Nyberg, kilesussid kingadele tõmmatud.
„Ma nägin sind aknast,” ütles ta.
Wallander pani tähele, et Nyberg oli heas tujus. Tõotas tulla hea tööpäev.
„Mul on sulle üks pakk,” ütles Wallander sisse astudes. „Palun vaata see üle.”
„Kas sellel on midagi Holger Erikssoniga pistmist?”
„Runfeldtiga. Lillekaupmehega.”
Wallander asetas karbi kirjutuslauale. Nyberg lükkas luuletusega paberi kõrvale, et laual ruumi teha ja asus siis paki sisu läbi vaatama. Tema arvamus ühtis Martinssoni omaga. See oli tõepoolest pealtkuulamisseadeldis. Ja nimelt kõrgemal tasemel tehnika. Nyberg pani prillid ninale ja otsis tootjamaa templit.
„Siin on kirjas Singapur,” ütles ta. „Aga tõenäoliselt on see toodetud kusagil hoopis mujal.”
„Kus?”
„USA-s või Iisraelis.”
„Miks siia siis Singapur on kirjutatud?”
„Osal tootjafirmadel on pealtnäha hoopis teine profiil, mille peale ei osata tullagi. Need firmad on otsapidi seotud rahvusvahelise relvatööstusega. Ja ilma tungiva vajaduseta ei paljasta nad üksteisele ühtegi saladust. Tehnilised komponendid valmistatakse maailma eri paigus. Kokkupanemine toimub kusagil mujal. Ja hoopis mingi muu riik paneb päritolumaatempli.”
Wallander osutas seadeldisele.
„Mida sellega teha saab?”
„Kellegi korterit pealt kuulata. Või autot.”
Wallander vangutas alistunult pead.
„Gösta Runfeldt on lillekaupmees,” ütles ta. „Milleks talle see?”
„Otsi ta üles ja küsi järele,” vastas Nyberg.
Nad panid asjad karpi tagasi. Nyberg nuuskas nina. Wallander märkas, et kolleeg on kõvasti külma saanud.
„Võta veidi tempot maha,” ütles ta. „Sa pead ju ka millalgi magama.”
„Neetud savi,” ütles Nyberg. „Ma jään seal vihma käes passimisest haigeks. Ma ei saa aru, miks ei suudeta teha kaasaskantavat vihmakaitset, mis toimiks ka meie ilmastikutingimustes.”
„Kirjuta sellest Rootsi Politseinikus,” pakkus Wallander.
„Millal mul selleks peaks aega jääma?”
Küsimus jäi õhku rippuma. Koos käisid nad kõik toad läbi.
„Ma pole midagi märkimisväärset leidnud,” ütles Nyberg. „Vähemalt veel mitte. Aga siin majas on palju unkaid ja nurgataguseid.”
„Ma jään veidikeseks siia,” ütles Wallander. „Vaatan ka pisut ringi.”
Nyberg asus tööle. Wallander istus akna alla. Päikesekiir soojendas ta käsivart. See oli ikka veel pruun.
Ta vaatas avaras elutoas ringi. Mõtles Holger Erikssoni luuletusele. Mis inimene see on, kes kirjutab luuletuse rähnist? Läks ja luges luuletuse veel kord läbi. Ta pidi tõdema, et mõned väljendid olid tõesti ilusad. Ise oli Wallander luuletusi kirjutanud vaid kooliajal ja tüdrukute salmikutesse. Aga luulet ei lugenud ta kunagi. Linda oli kord kurtnud, et tema lapsepõlvekodus polnud üldse raamatuid. Paraku oli see tõsi. Wallander lasi pilgul toas ringi rännata. Rikas autokaupmees. Ligi 80 aastat vana. Kirjutab luuletusi. Ja huvitub lindudest. Huvitub sedavõrd, et läheb õhtul hilja või siis varahommikul välja ja jälgib pimedas lindude rännet. Ta pilk liikus edasi. Päikesekiir soojendas endiselt ta vasakut kätt. Äkitselt meenus talle Holger Erikssoni tehtud avaldus sissemurdmise kohta, mille nad olid arhiivist välja otsinud. Erikssoni sõnul oli välisuks lahti murtud sõrgkangi või muu sarnase esemega. Midagi polnud siiski varastatud. Aga midagi oli nagu olnud veel. Wallander sobras oma mälus. Siis meenus talle veel üks lause. Seif oli puutumata. Ta tõusis ja läks Nybergi juurde, kes tegutses parajasti magamistoas. Wallander seisatas uksel.
„Oled sa siin seifi näinud?” küsis ta.
„Ei.”
„See
