kus mees seisis kusagil troopilises looduses, hiigelorhideede keskel. Ka siin ei olnud tegemist Rootsi maastikuga. Ta uuris fotot läbi suurendusklaasi. Päike pidi pildistamise hetkel kõrgel taevas olema, sest varje polnud näha. Mehed olid päevitunud. Pluusid olid eest lahti nööbitud ja varrukad üles kääritud. Nende jalgade juures olid relvad. Nad toetusid veidra kujuga kivile. Kivi taga paistis avar lage maastik. Maapind oli kruusane või liivane. Ta silmitses nägusid. Mehed olid kahekümne ja kahekümne viie eluaasta vahel. Ta vaatas foto tagakülge. Seal polnud midagi. Ta oletas, et foto oli umbes samast ajast kui päevik. Kuuekümnendate algusest. Vähemasti soengute järgi võis seda oletada. Kellelgi polnud pikki juukseid. Holger Erikssoni võis vanuse tõttu välistada. Tema pidi sel ajal olema 40 ja 50 vahel.
Wallander pani foto käest ja avas ühe lauasahtli. Talle meenus, et oli seal varem näinud ümbrikku lahtiste passipiltidega. Ta tõstis ühe foto Holger Erikssonist lauale. See oli üsna hiljuti tehtud. Tagaküljele oli hariliku pliiatsiga kirjutatud aastaarv 1989. Holger Eriksson oli siis 73 aastat vana. Wallander silmitses tema nägu. Terav nina, kitsad huuled. Ta püüdis kortsude taga aimata noort nägu. Seejärel vaatas ta taas kolme fotol poseerivat meest, uuris ükshaaval nende nägusid. Kõige vasakpoolsema mehe näojooned meenutasid pisut Holger Erikssoni. Wallander nõjatus tooli seljatoele ja sulges silmad. Holger Eriksson lamab surnuna kraavis. Tema seifist leiame kellegi kuivanud pea, päeviku, foto. Ta avas silmad ja mõtles sissemurdmisele, mille kohta Holger Eriksson oli aasta tagasi avalduse teinud. Seif oli puutumata. Võib-olla sellel, kes sisse murdis, oli sama raske seifi üles leida kui meil, mõtles ta. Oletame, et seifi sisu oli siis sama, mis praegu. Ja et varas just seda otsiski. Ta ei leidnud seda ja rohkem ei hakanud ta üritama. Aga aasta hiljem Holger Eriksson sureb.
Wallander pidi tunnistama, et mingi loogika siin oli. Kuid üks asi rääkis siiski selle variandi vastu. Holger Erikssoni surma korral oleks seif varem või hiljem avastatud. Varas pidi sellega arvestama. Vähemalt need inimesed, kes pärandvara üle võtavad, oleksid seifi igal juhul kunagi leidnud.
Kõigest hoolimata oli see üks niidiots.
Ta vaatas uuesti fotot. Mehed naeratasid. Nad olid niimoodi naeratanud 30 aastat. Ta mõtles, kas fotograaf võis olla Holger Eriksson. Kuid Holger Eriksson müüs Ystadis, Tomelillas ja Sjöbos autosid. Ta ei käinud Aafrikas sõdimas. Või siiski? Nad teadsid Holger Erikssoni elust ikka veel vaid murdosa.
Wallander silmitses mõtlikult enda ees lebavat päevikut. Siis pistis ta foto jopetaskusse, võttis päeviku ja läks Nybergi juurde, kes toimetas parajasti vannitoas.
„Ma võtan päeviku kaasa,” ütles Wallander. „Kalendrid jäävad siia.”
„On seal midagi?” küsis Nyberg.
„Ma arvan küll,” vastas Wallander. „Kui keegi küsib, siis ma olen kodus.”
Õues koristas paar politseinikku piirdelinte ära. Vihmakaitse oli juba ära viidud.
Tund aega hiljem istus ta kodus köögilaua taga. Ta hakkas päevikut lugema.
Esimene sissekanne oli tehtud 20. novembril 1960.
10
Wallanderil kulus Harald Berggreni päeviku kaanest kaaneni läbi lugemiseks peaaegu kuus tundi. Korduvalt oli ta siiski sunnitud lugemise katkestama. Aegajalt helises telefon. Kell neli käis Ann-Britt Höglund korraks kiiruga läbi. Kuid Wallander tegi võimalikult lühikesed pausid. Harald Berggreni päevik oli üks kõige köitvamaid, ehkki samas ka kõige jubedamaid kirjutisi, mida ta kunagi oli lugenud. See kirjeldas lühikest perioodi ühe inimese elust, mis oli Wallanderi jaoks täiesti teine maailm. Ehkki Harald Berggreni keelekasutust ei saanud just meisterlikuks pidada, – pigem väljendus ta kohati sentimentaalselt ja vahel lausa mannetult – oli jutustus tema läbielamistest niivõrd kandev, et see kaalus üles kõik keelelised puudujäägid. Wallanderil oli tunne, et päevikus peitub midagi olulist, mis aitab neil Holger Erikssoniga juhtunut mõista. Kuid ta pidi olema ettevaatlik. See võis juhatada neid hoopis valesse suunda, lahendusest kaugemale. Samas ta teadis, et alguses kuluvad kõikvõimalikud faktid marjaks ära. Tuli lihtsalt osata seoseid tõlgendada. Pealegi ei sarnanenud ühegi kuriteo uurimine teisega. Vähemalt mitte pärast seda, kui õnnestus pealiskaudsete sarnasuste kestast läbi tungida.
Harald Berggren oli pidanud sõjapäevikut. Lugedes sai Wallander infot ka kahe ülejäänud fotol oleva mehe kohta. Ehkki ta ei saanud lõpuni aru, kumb on kumb. Fotol seisid Harald Berggreni kõrval iirlane Terry O’Banion ja prantslane Simon Marchand. Pildi oli teinud keegi Raul, kelle rahvus jäi selgusetuks. Nad olid Aafrikas sõdinud veidi üle aasta ja nad kõik olid palgasõdurid. Päeviku alguses kirjutab Harald Berggren, kuidas ta juhtus Stockholmis kuulma ühest kohvikust Belgias, kus sai end saladuskatte all palgasõduritega siduda. Ta märgib, et kuulis sellest juba 1958 uusaastapeol. Mis teda paar aastat hiljem sinna viis, sellest ta ei kirjuta. Harald Berggren astub oma päevikusse sisse eikusagilt. Tal pole minevikku, vanemaid, tausta. Päevikus esineb ta tühjal laval. Tekstist selgub vaid, et ta on 23-aastane ja ahastuses selle pärast, et Hitler kaotas viisteist aastat tagasi sõja.
Wallander jäi selle koha juures pidama. Harald Berggren kasutab nimelt sõna ahastamapanev. Wallander luges lauset mitu korda. See ahastamapanev lüüasaamine, mis Hitlerile ta reeturlike kindralite tõttu osaks sai. Wallander juurdles selle üle. Sõna ahastamapanev ütles ilmselt midagi Harald Berggreni enda kohta. Kas see väljendas tema poliitilist meelsust? Või olid tal lihtsalt närvid pingul? Wallander ei suutnud leida ühtegi vihjet, mis oleks aidanud tal mehe mõtteviisi mõista. Harald Berggren seda rohkem ei kommenteerinud. 1960. aasta juunis sõidab ta rongiga Stockholmist ära ja jääb üheks päevaks Kopenhaagenisse, et käia Tivolis. Seal tantsib ta soojal suveõhtul kellegi Irenega. Ta kirjutab, et naine on kena, aga liiga pikk. Järgmisel päeval on ta Hamburgis. Päev pärast seda, 12. juunil 1960 saabub ta Brüsselisse. Ta on jõudnud oma eesmärgini – sõlmida palgasõduri leping. Ta kirjutab uhkusega, et on nüüd teenistusse võetud ja läheb sõtta. Wallanderile jääb mulje, et mees oli oma unistuste täitumise äärel. Kõike seda kirjutas ta päevikusse märksa hiljem, kuupäevaks 20. november 1960. Selles esimeses ja ühtlasi ka kõige pikemas sissekandes teeb ta kokkuvõtte sündmustest, mis eelnesid tema Aafrikas viibimisele. Kui Wallanderile sattus ette kohanimi Omerutu, tõusis ta toolilt ja otsis välja oma vana kooliatlase, mis oli sügaval kapi põhjas ühes kastis. Kuid loomulikult ei olnud kaardil Omerutut märgitud. Ta jättis vana kaardi siiski köögilauale lahti ja luges edasi. Koos Terry O’Banioni ja Simon Marchandiga kuulub Harald Berggren üksusesse, mis koosneb eranditult palgasõduritest. Nende juht, kelle suhtes Harald Berggren on äärmiselt sõnaaher, on kanadalane ja teda hüütakse lihtsalt Samiks. Harald Berggreni ei paista ülepea eriti huvitavat, mida sõda endast tegelikult kujutab. Wallander ise sõjast, mida peeti tollases Belgia Kongos, suuremat ei teadnud. Harald Berggren ei püüa kordagi õigustada oma kohalolu palgasõdurina. Ta mainib vaid, et sõditakse vabaduse eest. Aga kelle vabaduse eest? See jääbki selgusetuks. Ta kirjutab mitmes kohas, näiteks 11. detsembril 1960 ja 19. jaanuaril 1961, et ta kasutaks kõhklemata rootslastest ÜRO sõdurite vastu relva, kui need talle ette juhtuksid. Lisaks kirjutab Harald Berggren iga kord täpselt üles, palju ta palka sai. Ta teeb iga kuu viimasel päeval põhjalikke arvestusi. Kui palju talle on makstud, kui palju ta on kulutanud ja kui palju kogunud. Ta märgib ka rahulolevalt üles iga sõjasaagi, millele tal on õnnestunud käpp peale panna. Ühes uskumatult jubedas peatükis kirjutab ta, kuidas palgasõdurid läksid mahapõletatud tühja istandusse, kus majas vedelesid pooleldi roiskunud laibad, mustad kärbsepilved ümber. Istanduse omanik ja tema naine, mõlemad belglased, lebasid surnult oma voodites. Nende käed ja jalad olid maha raiutud. Hais oli kohutav. Kuid palgasõdurid otsisid sellegipoolest maja läbi ja leidsid hulgaliselt teemante ja kuldehteid, mis hiljem ühe liibanoni juveliiri poolt hinnati rohkem kui 20 000 krooni väärilisteks. Harald Berggren märgib, et sõdida tasub hea teenistuse pärast. Ühes teises kohas mõtiskleb ta, et vaevalt ta oleks Rootsis autosid parandades sama heale järjele
