veel midagi öelda.
„Kas miski üldse räägib selle vastu, et mõrvar on mõni hullumeelne?” küsis Lisa Holgersson. „Ükski normaalne inimene ei kukutaks kedagi vaiade otsa. See kuulub rohkem nagu keskaega.”
„Mitte ainult,” väitis Wallander. „Ka Teises maailmasõjas kasutati vaiadega püüniseid. Elajalikkus ja hullumeelsus ei käi sugugi alati käsikäes.”
Lisa Holgerssoni ei paistnud tema vastus rahuldavat. Ta nõjatus uksepiidale ja vaatas talle otsa.
„See ei veena mind. Äkki võiksime nõu küsida sellelt kohtupsühholoogilt, kes meid suvel aitas? Kui ma õigesti aru sain, oli teil temast palju abi.”
Wallander ei saanud eitada, et Mats Ekholmil oli suvise juurdluse kordaminekus suur osa. Ta oli aidanud neil välja selgitada, mis tüüpi kurjategijat otsida. Sellegipoolest oli Wallanderi meelest ennatlik teda veel kutsuda – õigupoolest kartis ta tõmmata paralleele.
„Võib-olla,” ütles ta. „Aga ma arvan, et me peaksime natuke ootama.”
Lisa vaatas talle tähelepanelikult otsa.
„Ega sa ometi karda, et see juhtub uuesti? Uus auk teravate vaiadega?”
„Ei.”
„Aga Runfeldt?”
Wallander tundis ühtäkki end ebakindlalt varasemalt öeldu suhtes. Aga ta raputas pead, ta ei uskunud, et see võiks korduda. Või ta ainult lootis seda? Ta ei teadnud.
„Erikssoni mõrv vajas põhjalikke ettevalmistusi,” ütles ta. „See oli midagi, mida sa teed ainult korra. Midagi, mis sõltub eriomastest asjaoludest. Näiteks kraavist, mis oleks piisavalt sügav. Ja purdest. Ja ohvrist, kes läheks öösel või varahommikul lõunasse rändavaid linde vaatama. Mina olin see, kes seostas Runfeldti kadumise Lödinges juhtunuga. Aga seda pigem ettevaatusest. Kui mulle juba on usaldatud juurdluse juhtimine, siis ma ei saa eirata ei turvavööd ega trakse.”
Lisa Holgersson vaatas teda hämmeldunult. Taamalt kostus Ann-Britt Höglundi itsitamist. Siis Lisa noogutas.
„Ma arvan, et ma mõistan,” ütles ta. „Aga mõtle siiski ka Ekholmi kutsumise peale.”
„Ma mõtlen,” ütles Wallander. „Võib-olla sul ongi õigus, aga hetkel tundub mulle selleks veel liiga vara olevat. Edu sõltub tihti käikude ajastamisest.”
Lisa Holgersson noogutas ja hakkas oma mantlit kinni nööpima.
„Te peate ka magama. Ärge kogu ööks siia jääge,” ütles ta lahkudes.
„Turvavöö ja traksid?” kordas Ann-Britt, kui nad oli kahekesi jäänud. „Kas seda õppisidki Rydbergi käest?”
Wallander ei solvunud. Ta kehitas lihtsalt õlgu ja hakkas pabereid kokku korjama.
„Midagi tuleb ka ise välja mõelda,” ütles ta. „Mäletad, kui sa siia tööle tulid? Sa ütlesid, et sul on minult palju õppida. Enam sa vist nii ei arva?”
Ann-Britt istus lauaäärel ja silmitses oma küüsi. Wallander mõtles teda vaadates, et ta on kahvatu ja väsinud ja mitte eriti ilus. Aga tubli. Andunud politseinik, mis on iseenesest üks haruldane nähtus. Selles osas olid nad sarnased.
Ta lasi paberikuhjal lauale langeda ja vajus oma toolile.
„Räägi, mida sina arvad,” ütles ta.
„Mulle ajab see hirmu nahka,” vastas Ann-Britt.
„Mis nimelt?”
„See julmus. Külm kaalutletus. Ja mis selle motiiviks võis olla?”
„Holger Eriksson oli rikas. Kõik viitab sellele, et ta ajas oma äri üsna halastamatult. Tal võis olla vaenlasi.”
„See ei selgita, miks ta pidi vaiade otsa kukkuma.”
„Vihkamine võib pimestada. Kadedus ka. Või siis armukadedus.”
Ann-Britt raputas pead.
„Kohapeal olles tuli mul tunne, et see on midagi enamat kui ühe vana mehe mõrv,” ütles ta. „Ma ei oska täpsemalt selgitada. Aga ma tundsin nii. Ja väga selgesti.”
Wallanderi väsimus oli kui pühitud. Ta taipas, et Ann-Britt ütles hetkel midagi olulist. Midagi, mis mingil seletamatul moel haakus nende mõtetega, mis teda ennast vaevasid.
„Jätka,” ütles ta. „Arutle edasi!”
„Ma ei tea, kas ma rohkem oskangi öelda. Üks vana mees on surnud. Igaüks, kes teda seal nägi, ei unusta seda vaatepilti iialgi. See on mõrv. Aga midagi on selles veel.”
„Iga mõrvar räägib mingit keelt,” ütles Wallander. „Pead sa seda silmas?”
„Umbes nii.”
„Sa arvad, et ta tahab meile midagi öelda?”
„Võib-olla.”
Mingi kood, mõtles Wallander. Loodame, et meil õnnestub see murda.
„Sul võib õigus olla,” ütles ta.
Nad istusid vaikides. Siis ajas Wallander end vaevaliselt püsti ja hakkas uuesti oma pabereid kokku korjama. Ta avastas midagi, mis ei kuulunud talle.
„Kas see on sinu oma?” küsis ta.
Ann-Britt heitis pilgu paberile.
„See on Svedbergi käekiri.”
Paberile oli midagi kirjutatud hariliku pliiatsiga ja Wallander püüdis käekirjast aru saada. Seal seisis midagi sünnitusosakonnast. Mingist tundmatust naisest.
„Mis, pagan, see veel on?” küsis ta. „Kas Svedberg saab isaks? Ta pole ju abieluski? On tal üldse kedagi?”
Ann-Britt võttis paberi enda kätte ja luges läbi.
„Keegi on teinud avalduse, et sünnitusosakonnas käis ringi mingi tundmatu medõeks riietatud naine,” ütles ta paberit tagasi ulatades.
„Eks me uurime, kui aega jääb,” ütles Wallander irooniliselt. Ta tahtis juba paberi prügikasti visata, kuid mõtles ümber. Ta annab selle parem järgmisel päeval Svedbergile.
Nad jätsid koridoris hüvasti.
„Kes su lapsi valvab?” küsis Wallander. „Kas su mees on kodus?”
„Ta on Malis,” vastas naine.
Wallander ei teadnud, kus Mali asub. Aga ta ei hakanud küsima.
Ann-Britt läks koju. Wallander pani paberi oma lauale ja haaras jope. Teel valvelauda peatus ta korrapidaja juures, kes luges parajasti ajalehte.
„Lödingest ei ole helistatud?” küsis ta.
„Ei ole.”
Wallander läks oma auto juurde. Tuul puhus. Ta mõtles, kuidas küll Ann-Britt Höglund oma laste hoidmise probleemi lahendab. Ta kobas tükk aega taskutes, otsides autovõtmeid.
