style="font-size:15px;"> Kell oli juba peaaegu kolm, kui ta magama heitis. Enne uinumist mõtles ta veel, et peab järgmisel päeval isale ja Lindale helistama.
Ta ärkas võpatades kell kuus. Ta oli näinud und. Holger Eriksson oli olnud elus. Ta oli seisnud puulaudadest purdel kraavi kohal. Just sel hetkel, kui lauad murdusid, Wallander ärkas. Ta tõusis vastu tahtmist voodist. Väljas oli jälle sadama hakanud. Köögis avastas ta, et kohv on otsas. Ta otsis välja paar peavalutabletti ja istus tükk aega käsipõsakil laua ääres.
Veerand kaheksa jõudis ta politseimajja. Teel kabinetti varustas ta end tassi kohviga.
Kui ta ukse avas, silmas ta midagi, mida seal eelmisel õhtul ei olnud. Akna all toolil oli üks pakk. Alles lähemalt vaadates meenus talle Gösta Runfeldti postikviitung. Ebba oligi lasknud paki ära tuua. Wallander kahtles hetke, kas ta üldse tohib seda avada. Siis rebis ta ümbrispaberi ära ja silmitses mõtlikult paki sisu.
Kabineti uks oli lahti. Martinsson läks mööda.
Wallander hõikas teda.
Martinsson jäi ukseavasse seisma.
„Tule sisse,” ütles Wallander. „Tule vaata seda!”
9
Nad kummardusid Gösta Runfeldti paki kohale.
Wallander nägi vaid suurel arvul juhtmeid, ühendusreleesid ja musti karbikesi, mille otstarvet ta ei teadnud. Kuid Martinssonile paistis selge olevat, mida Gösta Runfeldt oli tellinud ja mille politsei oli esialgu pidanud kinni maksma.
„See on tipptasemel pealtkuulamisseadeldis,” ütles ta ja võttis ühe karbikese kätte.
Wallander vaatas talle kahtlevalt otsa.
„Kas Boråsi postimüügifirmast saab tõesti tipptasemel elektroonilist varustust tellida?” küsis ta.
„Postimüügifirmadest saad tellida mida tahes,” vastas Martinsson. „See aeg on ammu möödas, kui postimüügist sai ainult teisejärgulisi kaupu. Küllap saab praegugi. Aga need siin on korralikud asjad. Iseasi, kas see on üldse seaduslik. Selliste asjade import on üsna rangelt reguleeritud.”
Nad laotasid paki sisu Wallanderi töölauale. Selgus, et pakis polnudki ainult kõnede pealtkuulamisseadeldis. Oma kirjeldamatuks üllatuseks leidsid nad sealt ka pakendi, milles olid magnetpintsel ja rauapuru. See võis tähendada ainult ühte. Et Runfeldtil oli kavas sõrmejälgi võtta.
„Kuidas sellest aru saada?” küsis Wallander.
Martinsson vangutas pead.
„Väga veider lugu,” ütles ta.
„Mida teeb üks lillekaupmees pealtkuulamisseadeldisega? Kas ta tahtis konkureerivaid tulbikaubitsejaid spioonida?”
„Sõrmejälgede asi on veel imelikum.”
Wallander kortsutas kulmu. Ta ei saanud millestki aru. Tellitud varustus maksis palju. Tegemist oli kvaliteetse tehnikaga. Wallander usaldas Martinssoni hinnangut. Paki saatnud ettevõtte nimi oli Secur ja see asus Boråsis Getängsvägenil.
„Helistame sinna ja küsime, kas Gösta Runfeldt on neilt veel midagi ostnud,” tegi Wallander ettepaneku.
„Ma ei usu, et nad meelsasti oma klientide kohta infot annavad,” vastas Martinsson. „Pealegi on laupäeva hommik.”
„Seal on ööpäevaringne tellimistelefon,” ütles Wallander, osutades lipikule, mis oli pakiga kaasa pandud.
„Niikuinii on automaatvastaja,” ütles Martinsson. „Ma ostsin ükskord Boråsi postimüügifirmast aiatööriistu. Ma tean, kuidas see käib. Ei istu seal keegi ööpäevaringselt, nagu inimesed arvavad.”
Wallander silmitses ühte väikest mikrofoni.
„Kas see on üldse seadusega lubatud? Sul on õigus, me peame kõigepealt selle välja uurima.”
„Ma vist saan sulle kohe vastata,” ütles Martinsson. „Mul on oma toas juhtumisi paar sellekohast paberit.”
Ta läks koridori ja tuli varsti tagasi, käes mõned õhukesed brošüürid.
„Politseiameti infolehed,” ütles ta. „Vahel annavad nad ka päris häid asju välja.”
„Ma loen neid alati, kui aega saan,” ütles Wallander. „Aga mõnikord tekib küll küsimus, kas nad neid mitte liiga ohtralt välja ei anna.”
„Selle pealkiri on „Peitmikrofonide paigaldamine kui karistusprotsessuaalne surveabinõu”. Aga see pole praegu oluline. Kuula seda: „Memorandum pealtkuulamisseadeldiste kohta”.”
Martinsson võttis ühe brošüüri ja lehitses seda, kuni leidis õige koha ning hakkas siis lugema.
„Rootsi seaduse kohaselt on ebaseaduslik omada, müüa või paigaldada pealtkuulamisseadeldisi,” luges ta. „See peaks ühtlasi tähendama, et ka nende tootmine on keelatud.”
„Järelikult peame paluma oma Boråsi kolleege, et nad selle postimüügifirma ette võtaksid,” ütles Wallander. „Nad tegelevad ebaseadusliku müügiga. Ja ebaseadusliku impordiga.”
„Enamik postimüügifirmasid on soliidsed ettevõtted,” ütles Martinsson. „Ma usun, et teised firmad tahaksid samuti sellest mädapaisest vabaneda.”
„Võta Boråsiga ühendust,” ütles Wallander. „Võimalikult ruttu.”
Ta meenutas oma käiku Gösta Runfeldti korterisse. Kirjutuslaua sahtleid ja kappe läbi otsides polnud ta näinud ühtegi tehnilist seadeldist.
„Las Nyberg vaatab need üle,” ütles ta. „Eks siis näis. Aga minu meelest on see asi imelik.”
Martinsson oli nõus. Ka tema ei suutnud mõista, milleks oli ühele orhideehuvilisele pealtkuulamisseadeldist tarvis. Wallander toppis asjad karpi tagasi.
„Mina sõidan nüüd Lödingesse,” ütles ta.
„Ma leidsin mehe, kes kakskümmend aastat tagasi Holger Erikssoni juures autosid müüs,” ütles Martinsson. „Saan temaga poole tunni pärast Svartes kokku. Kui üldse keegi oskab Holger Erikssoni iseloomustada, siis tema.”
Nad lahkusid teineteisest valvelauas. Wallanderil oli Runfeldti pakk kaenla all. Ebba juures jäi ta seisma.
„Mis mu isa ütles?” küsis ta.
„Ta palus sulle edasi öelda, et sa helistaksid, kui aega saad.”
Wallander muutus kohe kahtlustavaks.
„Kas ta ütles seda irooniliselt?”
Ebba vaatas talle tõsiselt otsa.
„Sinu isa on väga hea inimene. Ja ta tunneb sinu töö vastu suurt austust.”
Wallander teadis, et tegelikult oli asi hoopis vastupidi ning vangutas pead. Ebba osutas pakile.
„Ma maksin selle omast taskust kinni,” ütles ta. „Politseil pole ju enam sularahakassat.”
„Saada
