style="font-size:15px;"> „Kellega te rääkisite?”
„Tema nimi on Anita Lagergren.”
Wallander kirjutas üles.
„Millal te helistasite?”
Naine ütles täpse kellaaja.
„Ja mida Anita Lagergren veel ütles?”
„Et Gösta ei sõitnudki. Ta ei registreerunud Kastrupis reisile. Nad helistasid tema antud telefoninumbrile. Keegi ei vastanud. Lennuk väljus ilma temata.”
„Rohkem nad ei teinud midagi?”
„Anita Lagergren ütles, et nad saatsid talle kirja, kus teatasid, et ta ei saa reisikuludest midagi tagasi.”
Wallander pani tähele, et naine tahtis veel midagi öelda, aga hoidis ennast tagasi.
„Tahtsite midagi öelda,” ütles ta sõbralikult.
„See oli väga kallis reis,” ütles ta. „Anita Lagergren mainis hinda.”
„Mis see maksis?”
„Peaaegu 30 000 krooni. Kahe nädala eest.”
Wallander oli nõus. See oli tõesti väga kallis reis. Tema poleks ilmaski saanud endale niisugust reisi lubada. Temal ja isal kulus nädalase Rooma reisi peale kokku umbes kolmandik sellest summast.
„Ma ei saa aru,” pahvatas naine. „Gösta ei teeks iialgi nii.”
Wallander läks öelduga kaasa.
„Kui kaua te tema juures juba töötate?”
„Varsti üksteist aastat.”
„Ja siiani on kõik olnud hästi?”
„Gösta on hea inimene. Ta armastab lilli. Mitte ainult orhideesid.”
„Nende juurde tuleme pärast tagasi. Kuidas te teda kirjeldaksite?”
Naine mõtles järele.
„Tavaline kena inimene. Pisut omamoodi. Eraklik.”
Wallander täheldas endamisi vastumeelselt, et see kirjeldus oleks sobinud ka Holger Erikssonile. Välja arvatud tõsiasi, et Holger Erikssoni vaevalt keegi kenaks inimeseks oleks nimetanud.
„Ta ei ole abielus?”
„Ta on lesk.”
„Kas tal lapsi on?”
„Kaks tükki. Nad on abielus ja neil on omal lapsed. Kumbki ei ela Skånes.”
„Kui vana Gösta Runfeldt on?”
„49-aastane.”
Wallander vaatas oma ülestähendusi.
„Lesk,” ütles ta. „Naine pidi siis üsna noorelt surema. Kas see oli õnnetus?”
„Ma täpselt ei tea. Ta ei rääkinud sellest kunagi. Aga minu teada ta naine uppus ära.”
Wallander ei hakanud rohkem pärima. Seda võis hiljem täpsustada. Kui peaks vajalikuks osutuma. Seda soovis ta küll kõige vähem.
Wallander pani pastaka käest. Lillelõhn oli väga tugev.
„Te olete kindlasti mõelnud,” ütles ta. „Te olete kindlasti kahte asja mõelnud. Miks ta Aafrikasse ei sõitnud. Ja kus ta on, kui ta Nairobis pole.”
Naine noogutas. Wallander märkas korraga, et naisel olid pisarad silmas.
„Midagi on juhtunud,” ütles ta. „Nii kui ma olin reisibürooga rääkinud, läksin tema korterisse. See on kohe siinsamas. Mul on võti. Pidin tema lilli kastma. Pärast seda, kui ta minu teada oli ära sõitnud, olen seal kaks korda käinud. Panin saabunud posti lauale. Täna käisin jälle. Aga teda polnud. Ta pole seal käinud.”
„Kuidas te seda teate?”
„Ma oleksin märganud.”
„Mis teie arvates on juhtunud?”
„Ma ei tea. Ta nii rõõmustas selle reisi üle. Ta pidi talvel oma orhideeraamatu valmis kirjutama.”
Wallander tundis, kuidas rahutus temas üha kasvas. Hoiatuskell oli tiksuma hakanud. Ta tundis selle hääletu alarmi ära.
Ta korjas ülestähendustega etiketid kokku.
„Ma pean tema korterit nägema,” ütles ta. „Ja teie peate poe jälle lahti tegema. Kindlasti on sellele kõigele mingi mõistlik seletus.”
Naine vaatas talle kinnitust otsides näkku. Wallander mõtles, et sealt ta seda vaevalt leiab.
Ta sai korterivõtmed. Korter asus lillepoega samal tänaval, üks kvartal kesklinna poole.
„Ma toon võtmed tagasi, kui olen lõpetanud,” ütles ta.
Kui ta välja astus, oli üks vanapaar parajasti hädas tema halvasti pargitud autost möödumisega. Nad vaatasid etteheitvalt tema poole. Aga ta tegi, nagu ei näekski ja sõitis minema.
Korter asus teisel korrusel, majas, mis Wallanderi hinnangu kohaselt oli ehitatud sajandivahetusel. Majas oli lift. Kuid ta eelistas treppi. Mõne aasta eest oli ta kaalunud oma korteri vahetamist mõnda taolisesse majja. Nüüd ta ei mõistnud oma tookordset soovi. Kui ta oma Mariagatani korterist loobuks, siis ainult aiaga maja kasuks. Kus ka Baiba hakkaks elama. Ja võib-olla ka koer. Ta keeras ukse lukust lahti ja astus sisse. Ta mõtles, kui palju kordi ta oli oma elus astunud võõrale territooriumile ehk siis teiste inimeste elamistesse. Mõnda aega seisis ta lihtsalt ukse juures. Igal korteril oli oma iseloom. Wallander oli aastate jooksul õppinud tunnetama, mis sorti inimestega oli tegu. Siis käis ta aeglaselt korteri läbi. Sageli oli kõige määravam just esmamulje. Siin elas mees nimega Gösta Runfeldt, kes polnud ühel varahommikul seal, kus ta oleks pidanud olema – Kastrupi lennujaamas. Wallander mõtles Vanja Anderssoni sõnadele. Kuidas Gösta Runfeldt oli reisi üle rõõmustanud. Rahutus temas kasvas veelgi.
Kui Wallander oli kõik neli tuba ja köögi läbi käinud, jäi ta keset elutuba seisma. Korter oli avar ja valge. Millegipärast tekkis tal tunne, et see oli sisustatud hoolimatult. Ainus tuba, milles oli tunda isikupära, oli töötuba. Seal valitses üleüldine kaos. Raamatud, paberid, lillelitograafiad, kaardid. Ülekuhjatud töölaud. Väljalülitatud arvuti. Aknalaual mõned fotod. Lapsed ja lapselapsed. Üks foto Gösta Runfeldtist eksootilises looduses, ümbritsetuna tohututest orhideedest. Tagaküljele oli hariliku pliiatsiga kirjutatud Birma 1972. Gösta Runfeldt naeratas tundmatule fotograafile. Sõbralik naeratus päevitunud näos. Värvid olid pleekinud. Gösta Runfeldti naeratus mitte. Wallander asetas foto tagasi ja vaatas seinal rippuvat maailmakaarti. Ta otsis mõningase vaevaga üles Birma asukoha. Seejärel istus ta kirjutuslaua taha toolile. Gösta Runfeldt pidi reisile minema. Aga sinna ta ei jõudnud. Vähemalt ei sõitnud ta Specialresori tšarterreisiga Nairobisse. Wallander tõusis ja läks magamistuppa. Voodi oli üles tehtud. Kitsas üheinimesevoodi. Öökapil oli virn raamatuid. Wallander vaatas pealkirju. Raamatud lilledest. Ainus, mis teistest erines, oli raamat rahvusvahelistest valuutatehingutest. Wallander pani raamatu tagasi. Ta otsis midagi muud. Ta kummardus ja vaatas voodi alla.
