jõuda, kas see pidi olema solvang või mitte. Ent siis ta loobus.
„Kas Holger Erikssonil oli sugulasi?”
„Abielus ta ei olnud. Lapsi tal ka ei olnud. Ega sõbrannat. Vähemalt minu teada mitte.”
„Teisi sugulasi?”
„Ta ei rääkinud küll ühestki. Igatahes kavatses ta kogu oma vara mingile Lundi organisatsioonile jätta.”
„Mis organisatsioonile?”
Tyrén kehitas õlgu.
„Mingile kodulooseltsile. Ei mina tea.”
Wallanderile meenus vastu tahtmist „Kirve Sõbrad”. Siis jõudis ta mõttes järeldusele, et küllap oli Holger Eriksson kavatsenud jätta oma talu Lundi Kultuuriühingule. Ta tegi märkmeid.
„Kas tal oli teie teada veel vara?”
„Nagu näiteks?”
„Vahest veel mõni talu? Kinnisvara linnas? Korter?”
Tyrén mõtles, enne kui vastas.
„Ei,” ütles ta siis. „Ainult see talu siin. Ülejäänu on tal pangas. Handelsbankenis.”
„Kust te seda teate?”
„Tema õliarved maksti Handelsbankeni kaudu.”
Wallander noogutas. Ta voltis paberid kokku. Rohkem küsimusi polnud. Ta oli nüüd kindel, et Holger Erikssoniga oli midagi juhtunud.
„Ma annan teada,” ütles Wallander tõustes.
„Mis edasi saab?”
„Politseil on omad meetodid,” vastas Wallander.
Nad läksid õue.
„Ma võin siia jääda ja aidata otsida,” ütles Tyrén.
„Parem mitte,” vastas Wallander. „Me otsime omal viisil.”
Sven Tyrén ei protesteerinud. Ta ronis oma kütuseautosse ja näitas nii väikesel pinnal ringi pöörates üles suurt sõiduosavust. Wallander vaatas talle järele, kuni auto silmist kadus. Siis seisis ta põlluserva ja vaatas eemal asetseva metsatuka poole. Vareseparv käratses ikka veel. Wallander võttis taskust mobiiltelefoni ja helistas politseimajja. Ta küsis Martinssoni.
„Kuidas on?” küsis Martinsson.
„Saatke otsingurühm välja,” ütles Wallander. „Hanssonil on aadress. Tahan, et hakkaksime võimalikult ruttu otsima. Alustuseks saatke paar koerapatrulli.”
Wallander tahtis lõpetada, kuid Martinssonil oli veel midagi öelda.
„Ma leidsin midagi,” ütles ta. „Vaatasin arvutist järele, kas meil on midagi Holger Erikssoni kohta. Nii igaks juhuks. Ja oligi.”
Wallander surus telefoni kõvemini vastu kõrva. Samaaegselt läks ta ühe suure puu alla vihmavarju.
„Mida sa leidsid?”
„Umbes aasta tagasi tegi Holger Eriksson avalduse majja sissemurdmise kohta. Muide, kas koha nimi on tõesti „Eraldatus”?”
„Jah, on küll,” ütles Wallander. „Räägi edasi!”
„Tema avaldus on registreeritud 19. oktoobril 1993. Svedberg tegeles sellega. Aga kui ma temalt selle kohta küsisin, siis ta muidugi ei mäletanud.”
„Mis siis juhtus?” küsis Wallander.
„See on veidi iseäralik avaldus,” ütles Martinsson kõhklevalt.
„Mis mõttes iseäralik?” küsis Wallander kannatamatult.
„Mitte midagi ei varastatud. Aga ta oli sellegipoolest kindel, et keegi murdis ta koju sisse.”
„Ja mis siis sai?”
„Mitte midagi. Juhtum kuulutati lõppenuks. Me ei saatnud isegi kedagi kohale, sest midagi ju ei varastatud. Aga avaldus on alles. Ja selle tegi Holger Eriksson.”
„Imelik,” ütles Wallander. „Vaatame seda pärast lähemalt. Saada koerapatrullid kähku siia.”
Martinsson naeris.
„Kas sul ei köida midagi Erikssoni avaldusega seoses?” küsis ta.
„Mida siis?”
„See on mõne päeva jooksul juba teine kord, kui me räägime sissemurdmisest, kus midagi pole varastatud.”
Wallander pidi tunnistama, et Martinssonil oli õigus. Ka Västra Vallgatani lillepoest ei varastatud midagi.
„Sellega sarnasused ka piirduvad,” ütles ta.
„Lillepoe omanik on samuti kadunud,” väitis Martinsson.
„Ei,” vastas Wallander. „Ta pole kadunud. Ta on Keenias. Aga Holger Eriksson on kohe kindlasti kadunud.”
Wallander lõpetas kõne ja pistis mobiiltelefoni taskusse. Ta tõmbas jopehõlmad koomale. Ta läks uuesti garaaži ja jätkas otsimist. Ta ei teadnud isegi täpselt, mida ta otsib. Enne koerapatrullide saabumist ei saa ta niikuinii midagi tõsist ette võtta. Siis korraldavad nad otsingu ja räägivad kõigi naabritega. Mõne aja pärast katkestas ta otsimise ja läks majja tagasi. Köögis jõi ta klaasi vett. Torudes turtsus, kui ta kraani lahti keeras. Veel üks märk sellest, et majas polnud keegi mitu päeva käinud. Klaasi tühjendades jälgis ta hajevil pilguga eemal kraaksuvaid vareseid. Ta asetas klaasi käest ja läks jälle välja. Sadas lakkamatult. Varesed kisasid. Järsku jäi ta seisma. Talle meenus kohe välisukse kõrval varnas rippuv tühi binoklivutlar. Ta vaatas vareseparve. Selle künka otsas oli vaatetorn. Ta hindas vahemaaks paarsada meetrit. Ta hakkas mööda jalgrada minema. Savi oli seal kõvem. See ei jäänud kummikutaldade alla kinni. Varesed laskusid alla, kadusid silmist ja tõusid siis jälle õhku. Wallander mõtles, et seal on kas auk või kraav. Ta läks edasi. Torn paistis selgemini. Ta arvas, et küllap seda kasutati jäneste või metskitsede jahtimisel. Teisel pool küngast oli väike metsatukk. Tõenäoliselt kuulus ka see Holger Erikssoni maade hulka. Siis nägi ta, et ees oli kraav. Hulk jämedaid lauajuppe paistsid olevat kraavi kukkunud. Mida lähemale ta jõudis, seda rohkem varesed kisasid. Siis tõusid nad kõik korraga õhku ja lendasid minema. Wallander läks kraavi juurde ja vaatas alla.
Kui ta taipas, mida ta näeb, astus ta sammu tagasi. Tal hakkas hoobilt halb.
Tagantjärele võis ta öelda, et see oli üks hullemaid asju, mida ta elus näinud oli. Ja politseis töötatud aastate jooksul oli ta näinud nii mõndagi, mida ta parema meelega poleks näinud.
Aga kui ta seal seisis, vihm jope ja särgikaeluse vahelt sisse voolamas, ei saanud ta esimesel hetkel aru, mis see on, mida ta jõllitab. See oli midagi väga barbaarset ja ebatõelist. Midagi niisugust, millega ta polnud veel elu sees kokku puutunud.
Päris kindel oli aga see, et kraavis lebas surnud inimene.
Ta kükitas ettevaatlikult. Ta pidi end sundima vaatama. Kraav oli vähemalt kaks meetrit sügav. Kraavi põhja oli püsti löödud hulk teravaid vaiu. Nende vaiade otsas
