ühes palatis ja kedagi külastanud. Keda? Ja miks? Ta heitis pikali ja proovis uinuda, kuid ei suutnud. Mõtted öisest tundmatust naisest tiirlesid tal lakkamatult peas. Kell üksteist andis ta lõpuks alla. Ta tõusis voodist ja tegi endale kohvi. Ta mõtles, et peaks sellest kellelegi rääkima. Üks mu nõbu on politseinik, mõtles ta. Ta võib mulle vähemasti öelda, kas ma muretsen asjatult. Ta võttis toru ja valis nõo koduse numbri. Mehehääl automaatvastajas teatas, et ta on tööl. Kuna politseimajja polnud pikk tee, otsustas Ylva veidi jalutada. Pilveräbalad kihutasid üle taeva. Ta mõtles, kas politsei üldse laupäeviti inimesi vastu võtab. Pealegi oli ta ajalehest lugenud kohutavast loost Lödinge lähedal. Üks autokaupmees oli mõrvatud ja kraavi visatud. Võib-olla pole politseil tema jaoks üldse aega. Isegi mitte ta nõol.
Ta läks valvelauda ja küsis, kas inspektor Svedberg on majas. Oli küll. Kuid ta oli äärmiselt hõivatud.
„Tervitage teda Ylva poolt,” ütles ta. „Ma olen tema nõbu.”
Mõne minuti pärast tõttas Svedberg talle järele. Kuna ta armastas sugulasi ja eriti oma nõbu, leidis ta, et vähemasti mõned minutid peab ta tema jaoks leidma. Nad istusid tema kabinetis. Svedberg tõi kohvi. Seejärel jutustas Ylva öistest sündmustest. Svedberg kuulas ta ära ja nentis, et kahlemata oli see veider lugu. Aga vaevalt et midagi olulist. Ylvale sellest piisas. Teda ootas ees kolm vaba päeva ja varsti oli ta unustanud õe, kes kõndis mööda sünnitusosakonna koridori ööl vastu 1. oktoobrit.
Reede hilisõhtul oli Wallander kogunud oma väsinud kolleegid politseimajja koosolekule. Nad sulgesid ukse kell kümme ja koosolek venis kaugelt üle südaöö. Alustuseks rääkis ta faktist, et veel üks isik on kadunud. Martinsson ja Ann-Britt Höglund olid jõudnud pealiskaudselt kontrollida kõiki vähegi kättesaadavaid registreid. Tulemus oli negatiivne. Politseis ei olnud ühtegi märki, mis oleks tõendanud Holger Erikssoni ja Gösta Runfeldti vahelist seost. Ka Vanja Anderssonile polnud meenunud, et Gösta Runfeldt oleks kunagi rääkinud kellestki Holger Erikssonist. Wallander rõhutas korduvalt, et nad ei tohi midagi endastmõistetavaks pidada. Gösta Runfeldt võis iga hetk välja ilmuda ja tema kadumisele võis olla täiesti loogiline seletus. Kuid nad ei saanud mööda vaadata pahaendelistest märkidest. Wallander palus Ann-Britt Höglundil Gösta Runfeldti juhtum enda peale võtta. Aga see ei tähendanud, et teda oleks Holger Erikssoni mõrva uurimisest kõrvale jäetud. Wallander, kes tavaliselt puikles vastu, kui keerulisemate juhtumite puhul taheti abijõude kutsuda, tundis seekord, et neil läheb seda vaja kohe algusest peale. Ta oli öelnud seda ka Hanssonile ja nad leppisid kokku, et ootavad veidi ja tõstatavad selle küsimuse järgmise nädala alguses. Kõigest hoolimata võis juhtuda, et juurdluses toimub läbimurre oodatust varem.
Nad istusid koosolekulaua ümber ja arutasid läbi kogu info, mida seni oli õnnestunud hankida. Nagu tavaliselt, küsis Wallander alustuseks, kas kellelgi on midagi olulist öelda. Ta lasi pilgul ümber laua rännata. Kõik raputasid pead. Nyberg nuuskas teises laua otsas valjusti nina. Wallander andiski esimesena sõna temale.
„Mul ei ole veel midagi,” ütles Nyberg. „Te nägite ise kõike. Purdelauad olid murdumispunktini läbi saetud. Mees kukkus vaiade otsa. Kraavist ei leidnud me midagi. Ja seda me ka veel ei tea, kust bambuskepid pärit on.”
„Ja torn?” küsis Wallander.
„Seal polnud ka midagi,” ütles Nyberg. „Aga me pole kaugeltki veel lõpetanud. Oleks muidugi suureks abiks, kui sa ütleksid, mida me peame otsima.”
„Ma ei tea,” ütles Wallander. „Aga kurjategija pidi sinna kusagilt tulema. Üks variant on teerada Holger Erikssoni maja juurest. Ümberringi on põllud. Ja künka taga on puudesalu.”
„Puudesaluni viib traktoritee,” ütles Ann-Britt Höglund. „Seal on autojälgi. Aga ükski naaber pole midagi kahtlast märganud.”
„Tuleb välja, et Holger Erikssonile kuulus palju maad,” sekkus Svedberg. „Ma rääkisin ühe talumehega, kelle nimi on Lundberg. Ta müüs kümme aastat tagasi Erikssonile üle 50 hektari maad. Kuna see on eramaa, polnud kellelgi teisel sinna asja. Seega oli vähestel võimalik midagi pealt näha.”
„Rääkida tuleb veel paljudega,” ütles Martinsson oma paberites sorides. „Ma helistasin Lundi kohtumeditsiinilisse ekspertiisi. Nad arvasid, et saavad esmaspäeva hommikul midagi täpsemalt öelda.”
Wallander tegi märkmeid. Seejärel pöördus ta uuesti Nybergi poole.
„Kuidas on lood Erikssoni majaga?” küsis ta.
„Sa ei saa kõike korraga tahta,” vastas Nyberg pahuralt. „Me passisime seal poris, sest kohe võib jälle sadama hakata. Ma arvan, et majaga alustame homme hommikul.”
„Kõlab hästi,” vastas Wallander sõbralikul toonil. Kõige vähem soovis ta Nybergi välja vihastada. See oleks kogu koosoleku õhkkonna ära rikkunud. Samas ei saanud ta eitada, et Nybergi alaline tujukus ärritas teda. Ta nägi, et ka Lisa Holgerssonile ei jäänud Nybergi pahurus märkamata.
Nad jätkasid arutelu. Nad olid ikka veel juurdluse sissejuhatavas faasis. Wallander oli sageli mõelnud, et see on nagu raadamine. Nad liikusid edasi tasa ja targu. Kuni neil ei olnud kindlaid jälgi, mida mööda minna, oli kõik ühtviisi tähtis. Alles siis, kui teatud asjad teistest olulisemateks osutusid, võis hakata nendele keskendudes edasi liikuma.
Kui kell oli juba üle kesköö ja hakkas ühele lähenema, mõistis Wallander, et nad kobavad endiselt pimeduses. Jutuajamine Rut Erikssoniga ja Sven Tyréniga ei olnud midagi andnud. Holger Eriksson oli tellinud kütteõli. Neli kuupmeetrit. Selles polnud midagi veidrat ega murettekitavat. Saladuslik sissemurdmine, mille kohta ta oli aasta tagasi avalduse teinud, jäigi mõistatuslikuks. Andmete kogumine Holger Erikssoni elukäigu ja isiksuse kohta edenes väga visalt. Nad tegelesid alles kõige elementaarsemate asjadega. Juurdlus ei olnud veel hakanud oma elu elama. Neil olid vaid mõned üksikud faktid, millest lähtuda. Kolmapäeva, 21. septembri õhtul kusagil pärast kella kümmet oli Eriksson läinud välja, binokkel kaelas. Surmalõks oli tema jaoks juba valmis seatud. Ta oli astunud purdele ja kukkunud oma hirmsasse surmalõksu.
Kui kellelgi ei olnud enam midagi öelda, tegi Wallander kokkuvõtte. Kogu koosoleku aja oli tal olnud tunne, et oli mõrvapaigas näinud midagi niisugust, mida annaks kuidagi tõlgendada. Ta oli näinud midagi, mida ta ei osanud seletada. Teguviis, mõtles ta. Midagi nende vaiadega. Mõrvar kasutab teadlikult valitud keelt. Miks ta laseb inimesel vaiade otsa kukkuda? Miks ta endale seda tüli teeb?
Ta hoidis need mõtted esialgu siiski vaid enda teada. Need olid veel liiga ähmased, et neid teistele esitada.
„Me ei tea ikka veel, kust otsast asjale läheneda,” alustas ta. „See mõrv ei sarnane ühelegi varasemale. Nii motiiv kui kurjategija võivad olla meie kõigi jaoks midagi täiesti uut. Mingil määral on see sarnane meie olukorraga möödunud suvel. Meil õnnestus lahendada see juhtum ainult tänu sellele, et me ei vahtinud pimesi ühes suunas. Seda ei tohi me ka nüüd teha.”
Siis pöördus ta Lisa Holgerssoni poole.
„Meil on kõvasti tööd,” ütles ta. „Täna on juba laupäev. Midagi pole parata. Kõik jätkavad täna ja homme oma ülesannetega. Me ei saa esmaspäevani oodata.”
Lisa Holgersson noogutas. Tal ei olnud mingeid vastuväiteid.
Nad lõpetasid koosoleku. Kõik olid väsinud. Lisa Holgersson viivitas siiski veel lahkumisega, nagu ka Ann-Britt Höglund. Peagi olid nad koosolekuruumis kolmekesi. Wallander mõtles, et kord on ka naised tema maailmas enamuses.
„Per Åkeson tahab sinuga rääkida,” ütles Lisa Holgersson.
Wallanderile
