eeslinnadest kõige vähem romantiline on Dartford, kus 1940. aasta 7. detsembril abiellusid Basil Joseph Jagger ja Eva Scutts. Peig oli kleenuke ja tasase välimusega mees, kelle kiitsakas keha varjas tõika, et ametilt on ta kehalise kasvatuse õpetaja. Pruut oli kena noor naine, keda iseloomustas lai naeratus ja seda tüüpi sihikindel kombekus, mida mõnikord võib täheldada võõramaalaste juures. Eva oligi sündinud Austraalias ja kolinud varases teismeeas koos perekonnaga Suurbritanniasse. Isameheks oli Basili toekam vennas Albert. Tseremooniale järgnes viiekümnele külalisele korraldatud vastuvõtt.
Basil, keda ta pere ja sõbrad kutsusid Joeks, polnud tavaline kärkiva kaprali tüüpi võimlemisõpetaja, kes utsitab koolilapsi põlvi tõstma ja käsi sirutama. Hiljem sai temast Twickenhami Strawberry Hilli kolledži kehalise õpetuse lektor. See Vincenti ordu alla kuuluv ja katoliiklikele õppeasutustele pedagooge koolitav asutus pesitseb siiani Horace Walpole’i uhkes pseudogooti härrastemajas. Joe Jaggeri ülesanne oli jagada õpilastele kehalise ettevalmistuse põhitõdesid, et nood saaksid need edasi anda oma misjonil kusagil Aasia või Aafrika pärapõrgu koolis.
Ta töötas õppejõuna ka äsja loodud Suurbritannia spordinõukogus. Tema eriala oli korvpall, ameeriklaste mäng, mis polnud viiekümnendate keskpaiga Suurbritannias kuigi moekas. Joe Jagger oli üks Briti korvpalli teerajajaid ning ta kirjutas sel teemal senini kõige ammendavama raamatu, mille Faber and Faber avaldas 1962. aastal.
Tema kaasa Eva oli elavaloomuline ja energiline naine, kelle reipus näis puhuti kasvavat kamandamiseks. Eva oli alati pisut häbenenud oma Austraalia päritolu, millele omistati jämedust ja lihtsakoelisust. Abielu Joega, kes oli temast sotsiaalse staatuse ja hariduse poolest märksa kõrgemal, ainult suurendas ta sihikindlat soovi paista välja nagu kõige ehtsam britt. Eva viksis nende Dartfordis Denver Roadil asuva väikese maja üles sama laitmatult, nagu see oli naabritel. Kogu Joe ja Eva elu noore abielupaarina raamistas mure, mida küll võivad neist arvata alati valvsad naabrid.
Nende esimene poeg Michael Philip sündis 1943. aasta 26. juulil. Teise maailmasõja käik oli juba tükk aega tagasi pööranud liitlaste kasuks, ent Suurbritannia oli oma õhuhäirete, valges kiivris tunnimeeste, rõivatalongide ja lihapoejärjekordadega üha pidevas lahinguvalmiduses ja kaitseseisukorras. Ehkki kuninglik õhuvägi korraldas iga öö „tuhande lennuki pommireidi”, et teha Hamburg ja Essen maatasa, jätkas Luftwaffe Londoni ründamist. Kenti eeslinnades oli kuulda kauget kõminat ja näha horisondil kumavaid sähvatusi, kui vaene vana East End pidi jälle taevaseid pommilaste vastu võtma.
Ümarapõsine ja süütusilmne, kergelt punapäine Michael Jagger vastas täiuslikult kõikidele tavapärastele ilunormidele. Titeeas oli ta armastusväärne ja sõnakuulelik, kuigi taoti tabasid teda ka ägedushood, mis võisid mõnikord üle piiri minna. Ta ema on meenutanud, et kord, kui nad puhkasid mere ääres, marssis ta mööda randa ja trampis nimme puruks kõik laste liivalossid, mis ta teele jäid. Tema kui ainsa ja imetletud lapse valitsemisaeg kestis kuni 1947. aastani, kui Eva tutvustas talle ta nooremat venda Christopheri.
Jaggerite kodust elu kujundasid ema perenaiselik majapidamiskirg ja isa pühendumine füüsilisele vormile. Nende naabrid olid harjunud nägema Jaggerite väikeses tagahoovis alati kõikvõimalikke spordivahendeid: tõstekange, kriketiposte ja vibumärklaudu. Teised lapsed, kelle Mike või Chris endale külla kutsusid, tundsid pelgu nende kodus valitsenud koolmeisterliku režiimi ees, kuhu kuulusid ka enne sööki loetav tänupalve ning vale käitumise korral rakendatav trahvi- ja karistussüsteem.
Mike’i kehaline tublidus paistis välja nii Maypole’i eelkoolis kui hiljem Wentworthi põhikoolis, kus jätkas tööd ka waleslane Ken Llewellyn. Too meenutas teda soojalt kui üht oma klassi silmapaistvaimat poissi, kelle edenemine gümnaasiumi ja ülikooli näis täiesti kindel. „Oli rõõm neid õpetada. Nad olid nii eluküllased, tulvil kõiksugu küsimusi. Korraldasin neile ka mänge. Mike’ist võis juba aimata osavat kriketimängijat. Kõige rohkem meenubki ta mulle mänguväljakult tuppa jooksmas, mõlemad põlved marraskil ning suur ja lai naeratus näol.”
John Spinks elas Dartfordis Heather Drive’il, mitte kuigi kaugel Denver Roadi Jaggeritest. Nad käisid Mike’iga mängimas nende majade vahel paiknevas liivakarjääris. Kui Mike kukkus kord nii õnnetult, et teravaotsaline metallpiire tungis talle kätte, päästis John ta kiiduväärse külmaverelisusega lahti. Mike näis Johnile liiga kuulekas ja alluv. „Pidasin teda alati pisut memmekaks. Ta tegi kõik, mis talle kodus öeldi. Ausalt, tal oli plastiliinist loomus. Ta painutas end kuidas tahes, peaasi et pahandustest pääseks.”
Nagu meenutab teine sõber Robert Wallis, oli ta juba väikse poisina iseäralikult eemalolev, hajameelne, justkui oleks ta hõivatud mõtetega, mis on palju kaalukamad kui kõik nende koolipoisimängud kokku. Joe Jagger nõustas sel ajal üht telesaadet, mis propageeris laste kehalist vormisolekut. Kord nädalas võttis ta vanema poja stuudiosse, et tutvustada tema abil harjutusi ja matkamisvõtteid. „Mike näitab teile, kuidas lõket süüdata,” teatas hääl kaadri taga, või siis: „Siin siseneb Mike telki.” – „Temast sai seetõttu omamoodi kuulsus,” räägib Robert Wallis. „Tal oli alati muidki huvisid peale meie ühiste ettevõtmiste. Ta otsekui andis mõista, et õige pea on ta kusagil mujal ja hõivatud palju lahedamate asjadega.”
Robert, John ja Mike tegid põhikooli lõpueksamid koos, ja just sellise kergusega, nagu Ken Llewellyn oli ennustanud. See tähtis samm otsustas, et nad ei jätka mitte keskpärastele mõeldud tavalises keskkoolis, vaid palju mainekamas Dartfordi gümnaasiumis. Eva Jaggeril oli täielik õigus tunda uhkust oma poja üle, kes kandis nüüd peent vormi, kuldääristega jakki ja mütsi.
1950. aastate algul, kui Mike Jagger saabus Dartfordi gümnaasiumi, oli sel olemas enam-vähem kõik, mis iseloomustas toonast Inglise üldhariduskooli: talaarides õpetajad, õpilaste seast valitud majaülemad, seltsid, tseremoniaalsed aktused ning ritualiseeritud kehakultuur ja sport. Nagu aastaraamatud kinnitavad, oli õppeedukus üldiselt suurepärane, kool andis Suurbritannia ülikoolidele igal aastal tavatult palju materjali. Õppekavas oli tähtsal kohal maaväe kadetikursus, mis pidi pehmendama kaheaastases kohustuslikus väeteenistuses saadavat ehmatust.
Mike Jaggeri paljulubav akadeemiline võimekus – nagu ka tema elurõõmus innukus – haihtus Dartfordi gümnaasiumis mõistatuslikul moel. Ta lihtsalt kandus oma õpinguis edasi, tehes üksnes nii palju, et probleemidest hoiduda. Seda oli valus vaadata paljudel õpetajatel, kelle aines ta oli ilmselgelt andekas. Keelteõpetaja härra Bennett pani tema ükskõiksust iseäranis pahaks, sest poisil ei olnud mitte ainult ebatavaline jäljendamisvõime, vaid ka kõik eeldused saada esmaklassiliseks keeleuurijaks. „Oli üks juhus, kui rääkisin temaga ta suhtumisest väga rangelt,” meenutab Bennett. „Tema aga loopis muudkui solvanguid, nii et sundisin ta korraliku obadusega vait.”
Apaatia avaldus ka sporditegemises. Kui Mike avastas, et ta vindid ei olegi nii püüdmatud, nagu ta oli Wentworthis arvanud, kadus ta huvi kriketi vastu. Ainus spordiala, miska ta korrapäraselt tegeles, oli korvpall. Joe Jagger oli seda ala Dartfordi gümnaasiumis tutvustanud ja aitas ka treenida Mike’i korvpalliklubi. „Seda asja võttis ta tõesti südamega, usutavasti selle Ameerika päritolu tõttu,” rääkis Robert Wallis. „Mike oli ainus, kel olid õiged Ameerika kossuketsid, me ülejäänud mängisime tavaliste võimlemistennistega.”
Alates neljateistkümnendast eluaastast peegeldus ta loid ja trotslik hoiak ka välimuses. Ken Llewellyni klassi priskepõsksest ja naerusuisest koolipoisist oli saanud nooruk, kelle rambe poos tekitas õpetajates üldist meelepaha. Samamoodi mõjus ta nägu: äraolev pilk, püstine nina, kõige enam ent laiad pehmed huuled, milt vaatas lakkamatult vastu põlgus või ülbus.
Mida kaugemale ta koolis jõudis, seda jultunumalt sülitas ta riietumisnormidele. Ettenähtud mustade nööritavate kingade asemel võis ta klassi ilmuda Prantsuse mokassiinides. Bleiserit asendas must kuldtriipudega „lõngusetagi”, mida ta kandis härra Bennetti nördimuseks isegi pidulikul tseremoonial.
Sel
