kellega ma paari päeva eest kohvikus tutvusin – ta nimi oli Mai ja ta töötas fotovastuvõtjana – , kasutas üht parfüümi. See oli magusalõhnaline parfüüm. Ja mitmendat päeva püüdsin ma aeg-ajalt meelde tuletada, kes veel sellist parfüümi oli kasutanud. Mulle tundus, et mul peab sellega seoses olema mingi terav elamus.
Sõitsin siis kahe marsaga sinna, peaaegu linna teise serva. Oli suveõhtu ja mulle meeldis teel olla, isegi kui kuhugi välja ei jõua. Marsa oli peaaegu tühi. Ma istusin tühjal tagaistmel, vahekäigu kohal, jalad välja sirutatud, ja toetusin kätega toolide seljatugedele. Kuni hetkeni, kui juht äkki pidurdas ja ma lendasin ette ja panin pea esimesel pingil istuva väga viksilt riietatud daami õlale. Meie pead said kokku surutud ja ta kõrvarõngas torkas mind põske. Miks tema ette ei lennanud, ma ei tea, võibolla aimas, et juht pidurdab, ja toetas jalad vastu maad. Ma istusin tagasi ja tundsin kergelt ebamugavust, aga ainult mõne hetke, sest siis see daam pöördus ringi ja naeratas mulle laialt ja sõbralikult. Emalikult. Minu ema pole iial mulle nii naeratanud. Ja esimest korda üle hulga aja võisin ma samuti lihtsalt ja loomulikult teisele inimesele naeratada, ilma mingite mõteteta, lihtsalt kergendusest, vastuseks tema sõbralikkusele. Istusin seal edasi pagana hea tundega ja küsisin juhi käest peatust nagu oma isa käest. Enam me selle daamiga teineteise poole ei vaadanud.
Leidsin maja üpris siva üles. Tal olid aknad lahti, sees oli valge. Musa ei mänginud, oli vaid hääli kuulda. Joodi ja räägiti. Seisin veidi ja kuulasin. Tuju läks nukraks, püüdsin tema häält teiste hulgast eristada. Seal oli naiste hääli, aga ma ei saanud aru, kas tema ka oli. Ma ei teadnud ka, oli see ta esivanemate pidu või tema oma. Isegi kui oleks tema friendid olnud, poleks ma sinna minna tahtnud. Sees otsis keegi suitsu, küsis kõigi käest, ja mul tekkis ka kõva suitsunälg. Suitsu mul ei olnud.
Läksin tagasi tee peale. Ja sain sellesama marsa peale. See tuli tagasi.
Linnas maha tulnud, juurdlesin, kas minna koju, aga siis mõtlesin endale uduse lootuse, et äkki Mann tuleb ikkagi sellel ööl ja ma ei pea siis üksi olema. Ja sõitsin Manni poole. Läksin marsa pealt maha ja panin jooksu. Jooksin kogu tee Manni juurde. Hingeldasin ukse taga. Võti oli ikka naela otsas. Läksin kohe voodisse, et mitte üles ja teda ootama jääda, ja jäin magama. Hea on võõras kohas magada. Isikliku elu tühi etteheitev laam ei pressi siis nii väga peale.
Keegi helistas, oli juua täis ja hakkas pikalt rääkima. Algul ma arvasin, et ta mõtleb, et räägib oma naisega, ta ütles: “Maria, Masa.” Aga siis ma sain aru, et ta lihtsalt räägib oma naisest. Ma sain aru küll, et teine inimene tahab lihtsalt väga rääkida ja tal on häda ja tal on ükskõik, kes teda kuulab.
Ja ma kuulasin päris tükk aega. Aga ikkagi tekkis võõrastav, tühi, halb tunne ja ma panin toru vaikselt ära.
“Ärge vaadake kella, ärge meenutage aega,” ütles naeratades võõras naine, kes meiega ühes lauas istus.
Maja seina peale oli kirjutatud: KISS ME STRONG. Kui ma seda nägin, hakkas mulle vist miski meelde tulema, sest ma jäin seisma ja nagu mõtlema. Tegelikult seisin lihtsalt niisama. Siis ma mõtlesin, et mis ma seisan, et kas ma tuletan midagi meelde, et mida ma püüan meelde tuletada, aga mul ei tulnud meelde, mida ma tahtsin meelde tuletada. Ma läksin edasi, uksest sisse ja trepist üles. Läksin ühe semu poole.
Kui ma sealt välja tulin, nägin läbi akna, et sisehoovis seisid noored võmmid, raadioliimitsad, üks tõmbas suitsu, teine tantsis nagu diskol. Ilma muusikata. Vaatasin neid algul huviga, aga hiljem tegi see nukraks. Vaesed mendid. Nende elu ka nii lahja. Seisin akna juures ja panin ka suitsu põlema. Siis läksin võimalikult valjusti kolistades alla. Mõtlesin, et jalutan kohvikust läbi, kedagi ikka näeb, muidu ei näegi see päev kedagi, nii võib üksindusse surra.
Vahel ma peaaegu vihkan neid tuttavaid. Kui rohkem aega järjest nendega koos õnnestub olla. Ikka üks ja seesama.
Ma istun akna all laua taga ja mõtlen, et hea küll, ma võin ju täna õhtul mitte midagi teha. Jään koju ja kannatan ära mittemidagitegemise närvelduse, ühest toast teise jalutamise. Igavuse ja tühjuse. Aga homme õhtul tuleb ju seesama. Õhtute, ööde ja päevade rodu. Õhtud eraldi väärtusega, ööd eraldi väärtusega, päevad peaaegu ilma väärtuseta, võiks vahelduseks öelda. Ehkki päevas on palju kirevust ja mõtteid, pole ometi nii suuri kirgi. Pimeduses ja üksinduses on asjad rohkem välja puhastunud.
Müümine, turg. Ma nagu müüks iseendale oma eluhetki. Seda on mulle õpetanud kool ja kirjandus. Mis kirjeldab ja sellega nagu väärtustab elu. Annab hinna. Ja kool ütleb, et ela kasulikult (endale või teistele, mis seal vahet). Kasuta päeva. Persse. Kenadust on siin vähe.
Ma võin täna koju jääda ja mitte jooma või kellegi juurde minna. Olla viks. Midagi see ei aita. Asi on eluviiside muutmises. Mingis muus tegevuses. Aga ma ei taha midagi muud teha peale selle mittemidagi. Mida? Mida? Miks? Milleks? Jah, niisama võiks, aga ikkagi tüütu.
Vaatan lehte. Nii palju kontserte. Terve joru. Tahaks seal peaaegu et viibida, aga ega vist ei viitsi minna. Neid on nii palju, ei viitsi minna. Kui vanasti oli üks kord harva Ruja, oli kaif. See oli midagi.
Kas nüüd on kõike palju? Võrreldes endisega? Peaaegu. See on meeldiv, et pole enam midagi väärtuslikku. Enne olid sajad asjad. Nüüd on neist rahu. Sellest ärist. Mida nüüd vähe on. See mind suurt ei tapa. Raha ja riided nagu ikka. Kurat nendega. Väärtusi tahaks. Aga neid pole kuskilt võtta. Välja mõelda pole mõtet. Kuskilt ei saa. Jäävad ainult järgnevad hetked ja järjest kerkivad väikesoovid ja seisundid: nälg, üksindus, seltskond, jook, tüdruk, uni, kodu, tühjus; igapäev ja väikesoovid. Leplikkuse ilu, tüdimus sellest, kriisiilu, vastandumisilu, üksiolekuilu, vägivallatühjus, haigutus.
Kui lahti lasti, siis ma jalutasin ja tundsin: nii, muud ei tahaks, kui võiks veel nüüd järgnevad päevad nii jalutada. Kõik. Muud ei tahaks. Aga see läks üle. Ja tulid jälle haigutused.
Kuidas seda vaadata? Kuidas seda teha? Jah, tähtsam on kuidas, kui mida. Ma ei ole O. V. – mis, vaid O. V. – kuidas. Kuidas ma olen inimene? Mis värvi ja lõhnaga? Väike värv ühe inimese näol. See olen mina. Ühe tüdruku vaade, ühe poisi viha, ühe ema üksindus ja selts, kõigi ükskõiksus, see olen mina.
Vahepeal oli moes ilma aluspesu ja sokkideta käia. Täielik puhtus. Ainult teksad. Absoluutne rõivas. Riietus. Inimese riietus. Ema hädaldas, miks ma sokke ei kanna. Ta ei avastanud, et mul polnud ka aluspükse. Aga see õilis aeg läks siva mööda.
Hea on teel olla. Istuda mõnda elektrirongi, trolli, bussi. Siis pole endale suunatud mõtteid. Masendus ei ründa nii. On olemas näiline eesmärk. Kuigi – sealt, kuhu sa lähed, ei tule sulle midagi.
Vaatasime vanu klassipilte. Rüüpasime klaasist, vaatasime pilte ja olime põhiliselt vait, vahel irvitasime. Ma ei usu, et ma maailmast nüüd kopika eest rohkem jagaksin, kui see mõlkus nendel piltidel. Ainult asend ühiskonnas on teine. Ja seltskond, seltsielu.
Keegi ei tea ta üksindust. Ta on rõõmsameelne, seltskondlik, aga nagu allergiline liiga lähedaste kontaktide suhtes. Ja nii ta jõlgub päevast päeva pealiskaudsetes suhetes, liiga suurte ootuste ja lootustega. Ilus ja veidi traagiline. Ja tema ei tea suurt teiste üksindusest ega hooligi sellest. Mina näen teda. Ma ei ütle ka midagi.
Kui kiirustad igale poole, kuhu sa arvad, et on vaja jõuda, siis ei satu sinna, kuhu sul oleks hea sattuda.
Kui üldse kuhugi ei lähe, ega siis suurt kuhugi ei satu ka.
Ma ei tea, kas ma tahaks, et mul kuhugi kiire oleks.
Päev ja öö on nagu päev ja öö. Öösel teed suuri otsuseid. Näiteks sinna õppima minna või see plika
