Poleks ime, kui maja selle peale viimaks kokku vajuks.
Tilkus kiiresti ja väsimatult ja see ajas südame kiiresti lööma, ajas närvi. Mõtlesin naeratades, et nii võiks ehk süda seisma jääda, kui läbi une kraan tilguks üha aeglasemalt ja aeglasemalt (või üha kiiremini ja kiiremini), kuni jätaks hoopis järele. Unenägusid võiks nii näha. Veeretasin end teki sees voodi äärele, lasksin jalad põrandale ja keerasin ennast aegamisi põrandale püsti.
Oli veel suvi. Inimsõbralik aastaaeg, hommikul voodist välja ronida pole külm ega midagi. Kobisin kööki ja keerasin kraani sorisema. “Sorise kah, sõbrake,” ütlesin talle. “Kas see tilkumine südant pahaks ei aja.” “Tänan, pole viga,” vastas kraan viisakalt.
Märkasin silmanurgast kohe, et Mann on mulle lauale kirja jätnud. Läksin nägu kuivatades seda lugema: “Nii vara juba üleval, kallis. Kui sa viitsid, vii natuke pudeleid ära, saaks köögi tühjemaks. Sinu kõige kallim Mann.”
Minu kõige kallim Mann. Vaatasin – pudeleid oli igavene pinu. Tüütus. Aga tegelikult. Issand jumal on hoolitsenud, et ma ei jääks varahommikust peale tolknema. Et mul midagi teha oleks.
Ajasin riided selga ja vaatasin, kas leian mingeid kotte. Ei. Leidsin ühe suure jõupaberist koti. Kui see vastu peab. Ja ühe liialt puhta spordikoti. “Pagana hea oleks takso võtta,” rääkisin endamisi. “Ainult ei tea, mille eest.”
Tee taarapunkti oli tõeline kangelastegu. Tõeline maresjevlik ettevõtmine. Kogu tee tundsin, et näpud on viimase peal. Aga püüdsin teha näo, et kõik käib mängleva kergusega. Põhiliselt enda jaoks. Et vastu pidada. Kogu aeg kartsin, et paberkotil viskab põhja alt, hoidsin teda ülemisest otsast, pidin kätt kogu aeg kõrgel hoidma.
Sain üheksa rubla ja kolmkümmend viis kopikat. Ports raha. Oleksin hea meelega edasi linna poole läinud, mulle ei meeldi kunagi kuhugi tagasi minna, tahaks ainult edasi minna, aga selle spordikoti pidin vist ikka tagasi viima. Kuhu ta ikka panna? Vihma hakkas sadama. Tulid mõned rasked piisad ja kohe oligi sadu. Aga ma ei viitsinud sellest välja teha ega kiirustada. Läksin rahuliku sammuga ja lasin sellel külmal vihmal sadada. On see suvi või ei ole? Hakkas külm ja märg. Ma ei leidnud hommikul ühte sokki üles, seetõttu olin ilma sokkideta ja jalgadel hakkas üsna niiske. Kama muidugi.
Lähedal oli üks kool. Lapsed tulid koolist. Mis pagana suvi siin enam. Ilmselt oli september. Korraga öeldi mulle vastutulevast lastekambast väga demonstratiivselt tere. Ma ei jõudnud reageerida. Juba olid nad möödas ja irvitasid omavahel. Ma nägin, kes mulle tere ütles. See on üks poiss, kes elab Manni kõrvalkorteris. Olen teda mõned korrad trehvanud. Ükskord võtsin koridorikapist kartuleid, kui ta koju tuli. Ta on sihuke veidi veiderdav poiss. Reaalsuses ja igapäeva tõeliseltvõetavuses kahtlemine on tas minu meelest. Ega tema seda nii ei mõtle, aga usk kindlatesse asjadesse koolis ja kodus on kõikuma löönud. Võibolla on ta peale sattunud, kuidas vanemad üksteist petavad (ja nad petavad, nägin kord naabrinaist maja ees autos ühega miilustamas). Võibolla on ta tabanud, et kui sind väga ei jälgita, on parem, lihtsam ja mugavam pigem kavaluse kui aususega asju ajada. Aga kui sa need asjad ära tabad ja nad su ellu tungivad, siis jääd üksildaseks, ei usalda enam teisi. Kuna petad isegi. Teinekord võid verisekskraapivalt ausalt pihtida, aga rahu ei saa ikkagi, sest sa teed seda nagu mängides, naeratus suunurgas ja läige silmades. Kuigi räägid iseendast ausamaid, valusamaid ja ilgemaid asju, kui ükski aus inimene iial rääkima hakkaks. Aga kontakti kellegagi, lunastust, puhkust, koosolemist ei saa sa ikka. Sest sa ei saa enam, ei oska uskuda midagi, usaldada kedagi. Oled valetaja. Ja süüdistad teisi valelikkuses. Ei või teisi uskuda, sest petad ise. Järjekordne nõiaring. Lollina on kergem. Isegi kui sind petetakse ja sa sellepärast kannatad. Aga katsu lolliks õppida, või lihtsameelseks. Peaaegu võimatu. Lihtsameelset võib enda jaoks mängida, aga see on ainult maneer. Viieks minutiks võib see puhkust anda. Ja nii ei julge ja ei oska ka armastust tõena võtta, kui ta sind tababki. Selgeksõpitud, äraväärtustatud tunded.
See poiss igatahes hakkas mulle niimoodi nimme ja kunstliku häälega teresid ütlema, kui ta mind vahel nägi. Suve algul oli aeg, kui ma pikemalt Manni juures elasin. Siis see hakkaski. Ükskord oli nii. Seisin koridoriakna juures ja tõmbasin suitsu, kui ta õuest tuli. (Koridoriaken tundub üldse olevat minu koht selles dekoratsioonis.) Mulle on jäänud mulje, et tal pole suurt mängukaaslasi või, noh, kellega koos olla, elada. Tekib tunne, et nad on alles hiljuti sinna kolinud.
Ta tuli õuest, ütles trepist üles tulles oma valjuhäälse kunstliku tere ja läks keeras toaukse kaelas rippuva võtmega lahti. Et ma ei näeks, et tal võti kaelas ripub, pööras ta minu poole selja. Ma olin tema poole keeranud, kui ta tere ütles, ja pomisesin vastu: “Tere, tere.” Millegipärast jäin talle järele vaatama. Udune, aeglaselt-mõtlev olemine, nagu mul oli.
Enne kui ta ukse enda taga kinni tõmbas, tõstis ta pea, vaatas mulle veel kord otsa ja naeratas kõveralt, hädiselt-virilalt, samal ajal jultunult. Mõtlesin, et ju on vist üksildane poiss. Oligi ainuke laps ja vanemad tõmbasid pidevalt ringi (muide, mitte mingit süüdistust minu poolt neile, jumala eest). Kord ma isegi küsisin Manni käest, kas need kolisid sinna hiljuti, aga ta ütles, et ta ei tea. Tema meelest olid nad küll juba enne teda, aga jumal teab. Nii ongi, sa ei pruugi teada, et sulle uued naabrid on kolinud, kui sa kolimisele just peale ei satu. Nojah, mis sest.
Ma keerasin Manni ukse lahti ja läksin ka sisse. Suitsetasin koridoris sellepärast, et tundsin suuremat vastumeelsust kuhugi sisse minna. Lähed jälle kellegi juurde, istud nurka nagu vaene sugulane, midagi sul pole, keegi sa pole, kodus ei taha sa istuda, ja kohtad oma kuramuse rännakutel igasugust jama. Ja teed igasugust jama. Ja kõik, kes on kenad, on mingil moel peksa saanud. Üks juhus miljonist, kui vapper ratsamees ei muutu julmaks, ülbeks ja hoolimatuks. Küll teda ka mõni keretäis kuskil ootab. Igaüht ootab.
Läksin ikkagi sisse. Seisin veidi, ühtegi hilpu seljast võtmata, toauksel. Tühjus. Nentisin, et olin jõledad jäljed maha trükkinud. Tirisin kaltsu välja ja ajasin need laiali.
Võtsin kotad jalast, võtsin ühe raamatu Manni viiest raamatust, juhusliku kapsa, istusin jopet ära võtmata tugitooli ja lugesin kuskilt keskelt. Lihtsalt üks tekst, üks lugu.
Varsti hakkas naabertoas uhkemat sorti kolistamine, ilmselt köögis mingite plekkvärkidega. Esimene akord oli kohutav; edasi läks aeglaselt, vaoshoitult, rütmiliselt muide, puhangutena hirmus ägedaid soolosid. Hakati laulma. Lauldi, korrates kogu aeg refrääni ühest koolis õpitud laulust: “Hei, kes on seal, hei, kes on seal, ei mööda siit pääse, ei mööda siit saa.” Võeti ka salm ette, aga need sõnad ei tulnud meelde ja salm lõpetati oma sõnadega. Vahele tuli pause, täielikku vaikust, kui kuulati, kas teispool seina järgneb mingi reaktsioon või ei. Aga ma polnud reageerimisvõimeline. Olin ainult raamatu alla lasknud vajuda ja kuulasin, mida kuulata oli. See oli selgelt soov kontakteeruda. Kontsert kestis kaua, üle kümne minuti; kui lõppes, panin raamatu käest, ma ei tahtnud enam lugeda.
Läksin seisin akna juurde ja vaatasin veidi aega välja. Siis panin kotad jalga, keerasin ukse seestpoolt lahti ja väljastpoolt kinni ja riputasin võtme kapi taha naela otsa. Kui trepist alla hakkasin minema, tehti naaberkorteri uks lahti, mulle öeldi valjuhäälne ja range: “Head aega”, ja uks tõmmati pauguga kinni.
Järgmistel kohtumistel, tereütlemistel ma ei püüdnud muljet jätta, et sellest kontserdist midagi tean. Üritasin endiselt võimalikult neutraalselt tere öelda. Nojah.
Veel enne, kui ma tagasi jõudsin, jäi vihm üle, aga päike välja ei tulnud. Läksin sisse, viskasin koti nurka ja kuivatasin rätikuga pead.
Otsisin taskust kammi, aga ei leidnud, tõmbasin siis sõrmedega paar korda läbi juuste. Ma teadsin, kus mu kamm oli. Paari päeva või õigemini öö eest viskasin ta vihaga minema, kui võtsin taskust kammi ja nägin, et mul on ikka veel seesama kamm, mille ma sõjaväes ostsin. Tõmbasin sõrmedega
