särk ja sokid on ikka mustaks läinud, anna, ma vaatan.”
“Ei ole midagi.”
“Too siia, ma vaatan.”
“Jäta järele. Ma pesin ise nad üleeile või millalgi puhtaks.”
“Ise pesid, mis sa räägid, kuskohas.”
“No pesin, noh.”
“Ära peta, näita siia.”
“Ei näita, tõmba uttu, jäta mind rahule.”
“Eks sa ise tead, suur mees, käi musta pesuga, kui meeldib, mis see minu asi on,” räägib ta juba teiselt poolt ust.
Õige natukese aja pärast hõikab ta jälle: “O…”
“Noh, mis on.”
“Kas sa süüa tahad, ma teen sulle praemune või midagi.”
“Issand jumal, jäta mind rahule, ei taha, küll ma ütlen, kui ma tahan.”
“Sa ei ütle ju… Kus sa siis sõid, ma ikka praen sulle muna.”
“Ei prae,” karjun ma täiest kõrist, aga ilma vähimagi vihata. Ilma vihata sellepärast, et ma pole ema lora oma nädalajagu kuulanud. Aga kui iga päev kodus elada, viskab selline asi küll ära.
Teen ukse lahti ja vaatan emale otsa. Ta seisab keset tuba, pajalapid juba käes. “Palun, kas ma võin siis süüa, kui ma seda tahan, ja siis mitte, kui ma ei taha, palun, kas ma seda väikest asjagi võin.”
“Palun, ole hea,” ütleb ta veidi etteheitvalt. “Mis sa siis kohe endast välja lähed.”
Saadan ukse tagantkätt kinni. Kaks ja kolm korda võib välja kannatada, aga kümneid kordi päevas selliseid vestlusi pidada läheb paljuks. Eriti kui ta kõneaine puudusel kipub rääkima asjadest, millest tal halli aimugi ei ole, näiteks rokkmuusikast, või küsib poiste järele, kelle nimegi ta õieti ei mäleta. Kõik muidugi suurest puhtast armastusest. Aga see pole minu meelest mingi vabandus.
Kui kogu aeg on taga kihutatud ja ärgitatud, tekib lõpuks haiglane tunne, et kihutatakse isegi siis taga, kui keegi sind ei torgigi. On tunne, et muudkui käiakse peale ja ei lasta järele mõeldagi, kes ma siis üldse olen, mida ma tahan ja mis jama siin üldse toimub.
Aga võibolla olen ma lihtsalt üks tükk sülti ja selles ongi kogu asi. Ajuti ma mõtlen, et mind peaaegu ei olegi olemas, sest ma funktsin ainult kui mingi objekt mõningate inimeste jaoks. Mingi ettekujutus. Ühe jaoks veidike selline (nagu talle vaja on), teise jaoks teistsugune. Ise ei olegi keegi. Ja ma tahaksingi olla Eikeegi. See oleks puhkus. Tahaks ainult endasse võtta kõik selle, mille keskel ma olen elanud. Kõik, kaasa arvatud oma nääklused ja mentide idiootsuse, kogu pundi. Oleks selline bukett, kingiksin ta väikeseks meenutuseks kurvast iseendast issandale jumalale. See jääks seisma kuhugi pilve servale, selline väike mängutoos täis igasugu joga.
Selles oleks uhkust ja ilu ka. Olla Eikeegi. Või eikeegi. Või null. Piiritut õilsust lehvib selle ümber kõvasti.
Ilus oleks olla ametnik mõnes eriti bürokraatlikus asutuses. Tuba, kus sa elad, oleks kaks ja pool meetrit kõrge, valgeks lubjatud. Seal oleks raudvoodi. Hommikul mängiks megafonist rõõmus marss. Kargad voodist, teed reipalt hommikuvõimlemist. Selline stalinistlik ilu.
See on, jah, mingi eriti levinud juhtum, et kui sind kaua millegagi piinatakse, siis saab lahenduseks, et sa ei puikle enam, vaid võtad oma piina vastu ja lahustud sellesse, rõõmus nägu ees, saadki selleks, kelleks sind tahetakse teha. Ja mingil moel juhtub see vist alati kõigiga. Siin võivad oma soovid ka süüdi olla. Kui sa ei ole suutnud saada selleks, kelleks tahtsid. Siis lõpuks naerad ja ütled: “Jah, ma olen muda.” Õilis küll omamoodi.
“Kas sa parandaksid selle harja ära, ta tuli varre küljest lahti,” ütles ema ukse vahelt sisse vaadates.
“Ahah,” ütlesin ma. “Sa lähed ära või.”
“Jah, ma lähen tööle, laupäevak.”
“Yeah.”
Välisuks kärtsus kinni ja ma hakkasin ennast aegamisi kotilt üles ajama. Ei möödunud tundigi (või sajanditki), kui ma istusin nagu ikka tegevusetult köögilaua ääres. “Kus need laupäevakulised siis on,” ütlesin ma endale ja vaatasin aknast välja. Kedagi polnud näha.
Siis ma nägin harja ja hari tuli meelde. Nukerdasin taga veidi aega ja korras ta oligi. Vaikne ja asjalik tuju. Panin veel ühele kapiuksele tihendi, et ta kinni seisaks, kogu aeg lahti ei vajuks. Juba mõtlesin salamisi, mida veel tarmukat ja asjalikku ette võtta.
Ajasin riided selga, et mitte koju istuma ja lorutama jääda. Mõni asjalik tegu võinuks ju ise end meelde tuletada. Kui tee peal midagi asjalikumat pähe ei tule, siis käin lihtsalt juuksuris, otsustasin. Kammisin juuksed ära ja sammusin stalinistlikult säravas meeleolus bussipeatuse poole. “Den pabedõ,” laulsin endamisi, “den pabedõ.” Siis jäin seisma, ei, ma ei tahtnud sellises meeleolus olla. Läksin tõsise näoga edasi.
Jääd maailma tempole ja rütmile alla. Tahad paljut, ei saa ja ei suuda suurt midagi. Siis tuleb depress. Vana vastik külaline. Kui valitsed elu, nagu kõiguks lauakesega osavalt tuulisel merel, on hea tunne. Aga parim on, kui oled lihtsalt paigal, ainult mitte surnud, vaid pakatav, kõik möödub, kõik voolab järjest sinu sisse. Sa ei seisa enam osavalt sellel lauakesel, pigem hõljud, käsi hoolimatult püksitaskus, suits suunurgas, mere kohal.
“Ka nii on hea,’’ kuulsin läbi une kedagi ütlevat. Vaatasin üles. Olingi oma peatusest mööda sõitnud. Vaatasin ringi, kes ütles: ka nii on hea. Aga ei suutnud kindlaks teha. Oli nagu naisehääl. Mõned inimesed istusid ümberringi, need olid kõik vait. Siis hakkas naine uuesti oma sõbrannaga rääkima. Jah, oligi tema hääl. “Muidugi on,” ütlesin ma vaikselt endamisi naeratades. “Ka nii on täiesti hea.” Tõusin ja läksin trolli ukse juurde. Aga kulus veel aastaid, enne kui peatus jõudis.
Hakkasin läbi pimeduse tagasi kodu poole kõndima. Jälgisin lõbustatult ja täiesti kaine mõistusega, kuidas jalad ei suutnud sirgelt käia. Tuigerdasin ja vaatasin ise kõrvalt. “Jaa, jaa,” rääkisin endale. “Vähem tuleb juua, noormees.”
Vastu tuli üks naine. Ta vaatas mind emalikult. “Vähem tuleb juua, noormees,” tähendas ta sõbralikult. “Aga ka nii on üsna hea, mis teie arvate,” ütlesin mina ja istusin samas endalegi üllatuseks kõnniteeservale maha. Naine jäi seisma. “Noo, noo, tõuske nüüd ilusti püsti ja minge koju,” manitses ta mind.
“Ma elangi siin,” teatasin ma enesekindlalt.
“Mina elan ka,” ütles tema.
“Seda ma arvasin.”
“Mina samuti.”
Ma ei osanud enam midagi öelda, toetasin käed maha ja hiivasin ennast püsti. “Proovi sa ainult nüüd kadunud olla,” mõtlesin ma end püsti ajades. Aga ta ei olnudki kadunud. Ma ei osanud midagi teha. Pöörasin otsa ringi ja panin edasi kodu poole. Kõrval jooksis paraja kõrgusega plank, ja kuna ma olin üsna väsinud, viskasin käe üle plangu ja otsustasin nii rippudes veidi puhata. “Võiks õige veidi elu üle järele mõelda,” mõtlesin ma. Juurdlesin, aga ei saanud sotti. Ei ühtki uut mõtet. Jalutasin siis edasi. Küll ma elasin kaugel.
“Tere, kuidas sul läheb,”
