olime vist enam-vähem vait, kuni lint läbi keris. Üks Whitesnake, ilmselt tema venna lint.
“Mis ma panen,” küsis ta siis.
“Ära sellist asja küll enam pane.”
“Sellist-millist, mis ma panen siis, Springsteen kõlab või.”
“Teine asi.”
See oli Born in the U.S.A. Vanaraud. Kuigi ameerika soust. Ameeriklased on ikka kergelt udused. Isegi parimad. Neil käib mingi üleüldine ameerika värk, USA all the way. Kuigi nad samal ajal seda ka pikalt saadavad. Nagu Bruce Springsteengi. Aga ameerika punk on etem kui euroopa oma. Euroopas polegi. Pistols oli üsna hea. Ehe värk. Oli see, mis ta oli. Ei mingit bluffi. Ameerika punk on õiges elemendis. Seal on mehi, kellele see on oma. Millegipärast puhuti see punk nii õudselt üles. Täitsa ilmaasjata. Sellega ta ära solgiti.
Varsti tõmbasin selle kuti poolt lesta ja kadusin koju. Aga teha mul polnud midagi. Ja paratamatult mõtlesin selle plika peale bussis.
Siis nokkisin vannitoapeegli ees oma näo kallal. Vahel ikka ilmub mõni jõletis näkku märku andma, et puberteet pole sugugi igaveseks hüvasti jätnud (ja ei jätagi muide, pensionini välja), ja tundsin, et mind kisub vaikselt sinna bussipeatusesse, kus ta maha läks. Äkki ta tuleb sinna. Sõidab linna või kuhugi. Kuigi, isegi kui tuleb, ei juhtu meie vahel mitte kui midagi, arvatavasti. Siis vaatasin endale silma, ütlesin: “Idioot”, ja raputasin pead. Võtsin harja ja pesin hambaid, et igemed verised, läksin ja panin millelegi mõtlemata tossud jalga ja jaki selga.
“Milleks, milleks, milleks küll, milleks küll, milleks küll,” laulsin iseendale trepist alla joostes astmete taktis. “Eks ikka selleks, eks ikka selleks,” vastasin ja virutasin ukse kinni. Uks muide põrkas uuesti lahti.
Ma ei kiirustanud sinna. Panin suitsu ette ja jäin peatusesse trolli ootama. Lõpuks see tuli, Mõtlesin, et võibolla kohtan hoopis kedagi teist, mõnda tuttavat, ja on see siis halb või hea. Ehk tuleb mõni jumal masinast, viib mu kuhugi ja valab klaasi täis. Läksin seal peatuses maha, istusin teise poole peatusesse pingile ja panin jälle suitsu. Istusin. Ma ei tea, on see mõttetu. Aga võibolla mõttekam, kui Kati juurde minna ja ennast seal halvasti tunda. Valetajana. Peatuses seisis punt vanemaid inimesi, mingid sünnipäevalised. Vindised ja hoogsad. Paksem härra ajas noore naisega naljajuttu, tema oma paks naine vaatas teda kõvera muigega ja oli vait. Siis tuli troll, see mees aitas kõigepealt noore naise peale, siis pöördus viuh ümber ja aitas oma naise ka peale – tal oli oma naine kogu aeg meeles olnud.
Nipsutasin koni sõiduteele, see lendas peaaegu tee keskele, nägin ta hõõguvat täppi, siis ajas möödasõitev Volga ta minu poole tagasi. Mõne aja pärast istus üks vines kusti mu kõrvale pingile, pomises, pomises endamisi, lõpuks küsis suitsu peale tuld, sigaret oli tal tubakast peaaegu tühjaks jooksnud. “Aitäh, aitäh,” ütles ta vähemalt viis korda, märkamata, kas ma olen veel seal või ei.
Mul läks seal istudes punn seest aegamisi üle. Ütlesin jotale: “Kuule, anna kaks kopikat.” “Misasja.” See peaaegu et röögatas.
“Anna kaks kopikat.”
“Misasja, kaks kopikat või.”
“Ei, kaks kopikat.”
“Nojah, ma räägin, et kaks kopikat.” Võttis pintsakutaskust peenraha ja ma sain ta peost kahekopikalise. Telefon oli sealsamas peatuses.
“Katt, sina või.”
“Jaa.”
“Ah soo, mis sa teed siis.”
“Ei midagi.”
“Miks.”
“Mida ma pean siis tegema.”
“Elama.”
“Ma ju elan.”
“Ei tea midagi.”
“01i sul mingi plaan või.”
“Mis plaan.”
“Noh, et helistasid.”
“Kust mina tean, kas mul oli mingi plaan või ei olnud.”
“Kes siis teab.”
“Ma ei tea, mina ei tea.”
“Katsu teada saada.”
“Kuule, tahad midagi teha või.”
“Mida siis.”
“Ma ei tea, ükskõik, lähme kinno näiteks.”
“Ei, tule parem meile.”
“Ma ei tea.”
“Võta kuskilt juua kaasa.”
“Hilja on.”
“Vaata kuskilt.”
“Mille eest.”
“Ah soo, tunnen kaasa.”
“Mina ka. Kui ma tulen, siis tulen, kui ei, siis ei.”
“Mulle ei meeldi nii.”
“Paljugi, mis ei meeldi, elu on selline.”
“O… tule palun.”
“Hea küll.”
“Või kui sa ei taha.”
“Hea küll, ma tulen.”
Looduses on nii, et hirv jalutab ja kohtab päevas paari-kolme teist hirve ja viskab neile silma. Mina kohtan sadat tüdrukut ja pean vanast hirve-harjumusest kõigile silma peale viskama.
Ah, üldse pole meil ruumi. Ja mida rohkem lobiseme, seda vähem suhtleme.
Istusin Harju kohvikus aknaäärses lauas. Vestluses oli tekkinud paus ja ma vaatasin aknast välja. Uks tuttav läks mööda. Tüdruk. Tahtsin talle naeratada, aga tema ei naeratanud. Me vaatasime teineteisele silma. Nii, pilk pilgus kinni, nägu ilmetu ja morn, jalutaski ta mööda. Mõtles ta midagi? Ei pidanud sobilikuks läbi kohvikuakna tervitada? Või mõtleb ta samu küsimusi minu kohta, mis mina tema kohta? Või ei mõtlegi ta midagi, ei tea, ei mäleta.
Mõtlesin loiult, et võiks ju plika juurde minna. Nii ajaviiteks. Peaaegu et tahaks. Aga miks just tema poole? Ehk hoopis mõne teise poole? “Inetu, noormees, väga inetu,” noomisin ennast nende mõtete eest. Loivasin kõhtu sügades kööki ja oleks äärepealt hakanud lollist harjumusest endale võileiba tegema. Vaatasin juba, kas külmutuskapis on midagi, millest võileiba teha. Oli küll. Juustu, vorsti. Juustu ei tohi külmutuskapis hoida. Juust ja vorst, vorst ja juust, hommikul ja õhtul, õhtul ja hommikul. Ja öösel, öösel võib vahel heagi olla. Käigu nad kus kurat. Nii see juust. Kui see vorst. Tõstsin jala taburetile ja vaatasin aknast välja. Leige ilm. Meeldiv üldiselt. Kellegi poolt juba varem läbielatud elu. Kellegi poolt äraräägitud lugu. Sadu kordi varemgi tuntud tunded. Ma tean, mida ma tahaks. Et kõik oleks juhuslik, poolik, soovideta, aga puudutav, nagu unenägu. Ma tean, kust seda saab, miks ma ei tea. Ainult ma ei tea, kas ma viitsin.
Et suitsu põlema saada, koputan ma
