sa võtad ennast kokku ja räägid inimesega viisakalt. Ja teine pool vastas umbes: ei viitsi, käige kõik kuradile. Seisin, vaatasin teda altkulmu ja olin vait. Ta vist kohkus pisut mu vaitolemisest, ma arvan, ehkki näha seda eriti polnud. “Hea küll, ma ei sega sind rohkem,” naeratas ta, puudutas kergelt mu käsivart ja läks. Imelik küll, midagi ta näos oli tõesti õudselt tuttav, aga kust? Hiljem õhtu jooksul tuli see veel mitu korda meelde ja ajas naeratama: naljakas, ei tulegi meelde, kes see oli, nagu mõni taevane saadik.
Täna ootasin arsti ukse taga. Istusin kaua aega ühe tüdruku kõrval. Hea oli olla, võisin istuda, silmad kinni, uneleda ja üldse ära unustada, et keegi mind kõrvalt näha võib. Olin nagu üksi, teisi polnud nagu olemaski, kui hea. Võisin istuda, sirge selg vastu seina, jalad lõdvalt tooli all, üks jalalaba teise peal, kuulata ja mitte midagi mõelda. Oli hea, et ma ei mõelnud sellele, et on hea. Siiski ma mõtlesin. Aga mitte sõnades, registreerisin ainult sisimas.
Nüüd ma mõtlen, et nii oli selle tüdruku pärast.
Oli imeliselt vaba olla, polnud vaja mõelda tarbetuid asju, kõik, mida mõtlesin, oli vajalik, lihtne ja selge. Aga see tüdruk ei meeldinud mulle välimuse poolest üldse. Vaatasin hoopis teisi lähedalolevaid tüdrukuid. Hiljem hakkasime kuidagi juttu ajama. Ta oli väga lahke olemisega. Temaga oli kerge rääkida. Rääkisime tükk aega, siis ta sai sisse minna. Meie jutt katkes äkki, ütlesime: “Tšau”, nagu vanad tuttavad, ja ta kadus kabinetti.
Inetute tüdrukutega on tihti hea juttu ajada. Ilusaid tülitatakse vist hirmus tihti, nii et nad on mingi barjääri taha tõmbunud ja on külmad, iroonilised, tutvujatest tüdinenud. Muidugi on ka mitte nii ilusate seas igasuguseid pipraid. Kes on endale jumal teab mida pähe võtnud. “Ära ütle ilusale tütarlapsele, et ta on ilus,” õpetas mind üks ilus plika. “Talle on seda nagunii sadu kordi öeldud.”
See oli jälle bussis. Kohe, kui ma sisse tulin, nägin seda tüdrukut.
Ma ei tea, kas ma valetan või kujutlen, kui ütlen, et temas oli midagi traagilist. (Või et ta oli omadega läbi.) Võibolla lõdvas kehahoiakus ja selles, et ta vaatas enda ette maha. Jalas polnud ei sukkpükse ega sokke, suvekingad olid teksade all paljaste jalgade otsas. Ja kuidas ta oma pungil kilekotti kahe käega kaisus hoidis. Ja kuidas tema lähedal ei seisnud ühtegi inimest, nagu väldiksid nad ta lähedust.
Ta toetus tagumikuga ühele torule, ei hoidnud kuskilt kinni, juuksed olid sassis, aga muidu ilus plika, ühes kõrvas suur valge plastmassist kõrvarõngas. Aga ta ei olnud punkar ega muidu ekstra rääbakas, ainult veidi räpakalt riides.
Ma seisin üsna ta läheduses, näoga mitte tema poole. Otsisin põuetaskust ühe läbilöömata pileti, teadsin, et seal on üks, ja toppisin kompostrisse. Tema nõjatus vastu sedasama posti ja mu sõrmed puudutasid tahtmatult ta jopet. See puudutas mind. Ma vaatasin teisi inimesi ja mõtlesin oma mõtteid ja siis märkasin korraga, et see tüdruk nagu seesmiselt vaatleb või jälgib mind, ehkki ta minu poole ei vaadanud. Siis tõstis ta pea ja vaatas korra minupoolsest aknast välja, libistades pilku ka üle minu. Ma ei mõtelnud sel hetkel midagi, aga pöörasin tahtmatult pead ja vaatasin talle otsa. Ta silmad polnud äranutetud, aga mingi tumedus või süngus oli neis küll, sügavus ja ka iroonia. Me ei teinud teineteist märkama, ehkki pilgud olid korraks kohtunud.
Mulle meeldisid ta võrdlemisi kulunud teksased, minu jalas olid samasugused. See teksavärk ühendas meid ja tegi sugulasteks.
Mu käsi oli endiselt kompostri peal ja ma hakkasin seda vaikselt plõksutama, et temaga kontakti saada. Tegin alustuseks ühe kõva plõksu. Ta võpatas. Jälgisin teda altkulmu, aga püüdsin, et mitte liiga agressiivselt. Tahtnuks leida ettekäänet jutu alustamiseks, aga peale kõike muud oli kuuldekauguses ka inimesi. Nad oleks meie suhtes hoiaku võtnud. Ja mind ei jäta sugugi külmaks, mis hoiak minu suhtes võetakse. Alati see õnneks nii ei ole.
Ma ei olnud ka kindel, kas ma seda kontaktivärki siiski välja ei mõtle. Pealegi, teinekord on kontakt täiesti olemas, aga kui sa juttu teed, paneb plika sulle juba ülbet teksti. Ma ei tea hästi, millest see tuleb, kas ülbusest või sellest, et tal hakkab hõre olla.
Selline lugu. Ma tundsin juba mingit seksuaalset joovastust seal seistes. Tema kõrval seistes. Nüüd ta vaatas aknast välja, nägu minu suhtes profiilis. Tal oli mõru või tige või sünge ilme, pilk altkulmune ja raske, ühte punkti vaatav. Ma ei söandanud teda tülitada. Kaine peaga ei söanda peaaegu iial midagi sellist. Kedagi tülitada. Joomine vabastab. Ta tegi keelega huuli märjaks. Võimalik, et tal oli tõesti mingi mure ja ta polnud minu sealolekut märganudki.
Siis tuli minu peatus, aga ma lasin sel mööduda, mitte küll mingeid plaane tehes, aga lihtsalt seisin, ja siis läksidki uksed kinni. Et see sõit veel kestaks. Midagi ei tule sellest, teadsin ma juba ette või kinnitasin endale. Tajusin aja voolamist, venimist. Ja meie sealolemist. Võibolla sarnane asi meeldibki mulle kõige enam. Selline ebamäärasus, poolikus, kui sa oled erk, energia voolab su verre. Ohus on saladusi.
Ma võiks kõik, mis mul on, ühele kaardile visata või midagi mõttetut teha. Käe bussiaknast välja sirutada ja möödalendavast postist kinni haarata. Nojah, milleks seda ikka teha. Sõrmi sodiks peksta. Muidugi. Milleks? Vahel on tahtmine, hea seesmine tühjus. Elada ajude ja suuga, lahja lugu.
Äkki ma taipasin, et kohe läheb ta maha. Ta oli teinud mingi murdosalise pöörde ukse suunas. Jäigastusin. Tõmbusin seesmiselt pingule. Mu jalg oli ette välja sirutatud, tõmbasin selle tagasi, et ta mööda pääseks. Aga ta läks mu tagant. Mu käed olid selja taga, toetusin vastu posti. Ja minnes puudutas ta oma käega mu kätt. Olin ta poole seljaga, ei tohiks teada, tegi ta seda kogemata või meelega, aga olen peaaegu kindel, et meelega. See oli nagu ma ei tea, mis. Elekter. Nagu kutse. Aga ma jäin paigale, sest üle kõige kartsin vist, et teised bussisolijad panevad tähele, kui ma talle järele lähen. Odav lugu. Lasin ennast lõdvaks, tundsin, et muigan ei tea mille üle, ja vaatasin teisele poole aknast välja.
Ma ei tahtnud mingi teise bussiga hakata tagasi sõitma. Et kuhugi minna, läksin ühe kuti juurde. Ta elas järgmise peatuse juures. Äkki kutt teab seda plikat, mõtlesin. Teoreetiliselt võiks ju teada, kui plika sealkandis elab. Aga teadsin, et küsida ma ei taha.
Kauaks ei kavatsenud ma selle semu juurde jääda. Ta tegi ukse lahti, ütles ükskõikselt: “Sind ka näha. Tule sisse”, ja astus sammu tagasi, et ma sain oma kodinad seljast maha ajada. Võttis peeglilaualt juustuvõileiva ja sõi lõpuni. Siis loivas läbi suure toa oma tuppa. Suures toas istus ema ja veel üks proua. Ütlesin viksilt tere. Vajusime tema tuppa. Ta pani maki peale mingi lindi, istus akna alla ja jäi välja vaatama.
“Mis teed siis üldiselt,” küsisin ma.
“Mina või, midagi ei tee.”
“Linnas käid ka vahel või.”
“Kuskohas, kohvikus või, ei käi, eelmine nädal käisin.”
Ta võttis laualt küüneviili ja hakkas oma küüsi viilima. Küll ta tegi seda keskendunult. Ei salli, kui mehed küüsi viilivad, eriti veel teiste juuresolekul.
Istusin ta diivanile. Panin sõrmedest vaheliti käed kukla taha ja sirutasin jalad pikalt välja.
“Kuhu sul plakatid seina pealt kadunud on.”
“Millised plakatid.”
“Noh, mis sul olid, bändiplakatid, Rod Stewart ja mis sul olid.”
“Ei tea, andsin vennale.”
“Vend paneb kõvasti muusikat või.”
“Nojah, paneb küll.”
“Mis
