aga bussijaama tagasi ja lase soojas ruumis vaikselt peeru. Ei saanud ma pakki suitsugi.
Telefonikõne emaga ei läinud mul meelest. Seisin resto ees, toetusin barjäärile, vahtisin suitsu tõmmates tühja õhtust turuplatsi ja mõtisklesin ema üle.
Ta rääkis minuga ju kenasti, tuleks õnnelik olla, kuidas ta ütles: ma ei usu sind enam. Ta võtab mind teise inimesena. Varem poleks ta vaevunud midagi taolist ütlema. Võibolla oleme seetõttu nüüd ka teineteisest kaugemal, kumbki rohkem eraldi. Taevas, kas ja jäängi igavesti sinna emaga kahekesi elama – aga ega ei suudaks küll raksti mujale kolida. Mis see ema seal üksi teeks? Kurat teab.
Ma tean juba praegu, kuidas see kõik lõpeb. Mil moel see lõpp just täpselt tuleb, see oleneb suuresti juhusest. Või ka saatusest. Saatus. Nii palju sõnu, aga nende tähendused on ebamäärased. Sellepärast ongi peaaegu võimatu rääkida. Vahel pole sõnade ebamäärasusest eriti lugu, siis kui peamine on suhtlemises ja olemises. Kui sõnade sisu seal on. Räägi ükskõik mida, sisu on olemises. Mõtted. Nojah, see on iseasi, kui mõtted väga üles kütavad. Mõtted ei tekita usaldust, varem sai rohkem mõtetega kaasa mindud, filosoofiaga või ma ei tea millega, mingi oma vahuga. Kui veel mõtete järgi elama hakata, on asi hoopis halb. Ikka tunde järgi tuleb elada.
Mõtetega ei saa lõpuni minna. Hea öelda, mõtle lõpuni. Kui tahad lõpuni mõelda (millise lõpuni, mis see lõpp on?), siis lihtsustad asja. Kui tõelisemalt mõtled, jääb ikka kahesus, lahtisus, lõppu ei ole. On vaid mingi värv, kvaliteet, intensiivsus, ekstaas. Lõpuni mõelda, see tähendab, et teed otsuse, loogilise järelduse, vea. Miks üks otsus võib õigem olla kui mingi teine otsus? Mis pagana otsus? õigem võib olla ainult tunne. Ja tõelisem. Siis võib ju mõne otsuse teha, kui see hea tunde teeb või homsesse päeva aitab. Aga mõttetud on nad kõik. Kust tuul, sealt meel, ikka ja alati nii elada. Ilusam oleks öelda mitte: kust tuul, sealt meel, vaid: kust tuul, sealt tuul, kust meel, sealt meel. W h o has seen the wind, neither you, nor, I, but when the trees bow down their heads, we know, that wind goes by. Aga intensiivsust ei saa jahtida, see viib hädade ja depressioonideni, kaatriteni, võibolla surmanigi. Tuleb püsida Middle of the Road. Omamoodi on Middle of the Road väga ilus. See on viisakas, pehme, paindlik, taiplik, osav, kena, aga soovideta, püüdlusteta kerge elu. Middle of the Road. Jääl liugle, surelik, kuid ära seisma jää. Sest siis vajud läbi jää. Niuhti.
Lõpeks see kõik juhuslikult, nii oleks kõige ilusam. Tundmatus kohas ja kohe kaduvate tagajärgedega. Kuigi mõned räägivad, et õige ja hea oleks selleks valmistuda, valmis olla. Nojah, kui just oled sealmaal, kogu aeg selleks valmis. Sellist samuraid küll kuskil ei näe.
Võibolla tuleb enne päris lõppu veel üks hetk, kus sa jõuad õlgu kehitada ja mõttes nentida: ah et see siis oligi elu. Okei, vaatame, mis nüüd saab.
Miski ei üllata enam eriti. On ju küll palju asju, mida pole kogenud. Maailmasõda või jumalausk. Aga ei ole kopika eest lootust, et kuskil midagi on. Midagigi. Mis pakuks midagi. Mida ette kujutada ei suudaks. Mis lööks nuiaga pähe. Oleks uus. Toidaks. Seletaks kõik. Täidaks kõik. Mõistuse jõuetu visklemine. Kala kuival. Kui keemiat panna, on kõik ajutiselt võrdlemisi täidetud. Aga see on ka jama. Selge see.
Miks on kogu aeg tunne, et kõnnin ringi, aga ei räägi asjast? See patoloogiline tunne saadab kogu elu. Kuskilt lapsepõlvest pihta hakanud. Väiksena on tunne, et täiskasvanuks saamine selgitab KÕIK. Ja keegi ei öelnud mulle, et ta ei selgita midagi. Ma ei saa iial täiskasvanuks. Ei tahagi saada.
Hea küll, mina ka ei ütle. Ei oska, ei suuda. Kuidas mina saaksin välja öelda selle, mis on kogunenud aastakümnetega (või isegi sadadega)? See ei mahu pähegi, selgesse mõttesse, rääkimata et sõnadesse. Juttu mahuks väga väike osa. Seegi valega pooleks. Nagu kõik. Rääkida saab ainult valetades.
Jah, see on patoloogiline tunne, et peaks tõe saavutama ja välja ütlema. Või miks patoloogiline? Inimlik tunne. Järjekordne mõistuse needus.
See võis olla üheksa või kümne paiku. Osa rahvast oli liikuma läinud, osa seal. Mulle tundub, et vähesel määral tuldi ka juurde. Jah, tuldi küll. Vahel uksekell ikka helises. Õues oli märkamatult pimedaks läinud. Rahvast vedeles kõikides tubades. Pole aimugi, kas vanemad ka mõnes konkus kükitasid või ei. Joodi teed. Kui keegi tahtis ja teha viitsis. Raskem heavy viskas pikapeale kõigil ära, kuulati vaiksemaid asju, Renaissance’i ja mingit instrumentaali. Renaissance’i jäin kuulama, see on juba vanast ajast armas, muu on lihtsalt taust. Vahel tundsin mõne asja ära ka, meie aja musa, Steve Hacketti Voyage of the Acolyte, Cream vist, üks vanem Floyd, Meddle, kui ma ei eksi.
Kui Joona vend meiega selle kohvi oli ära joonud, vajusime tuppa tagasi. Aga me pidasime teineteist järgneva õhtu jooksul silmas. Mulle tundus, et ta püüab oma sõbrantsidega endiselt ükskõikselt juttu ajada, aga tegelikult olen mina tal kõik see aeg meeles. Ta endine lärmakus oli täiesti möödas. Pidas ennast ülal vaikselt ja tavaliselt. Aga ta oli õudselt terava pilguga plika. Igal juhul mitte uimane. Nooremast peast pingutanuks ma hirmsasti ajusid, et mida nüüd ette võtta, kuidas asja edasi ajada, aga nüüd lasin ennast lõdvaks. Libistasin õlut. Kuni veel oli. Ma ei tea, kas Joonas midagi ära tabas. Võibolla et tabaski. Märgata ta küll midagi ei lasknud. Ma mõtlen, et tabas, sest ta ei tulnud enam minuga juttu ajama, lasi mul omaette olla. Näiteks, et ma võiksin tegutseda, kui tahan. Minust polnud mingit tegutsejat. Ehk jagas ta sellegi ära, aga lasi mul lihtsalt üksi istuda ja kaifida, et üks plika meeldib.
On tunne, et elu pole veel peale hakanudki. Ma pole veel elama hakanudki. Mind ei ole mängu võetud. Kus see tõeline mäng siis käib? Käib ta kuskil? Kus need pähklid on? Kogu kurva nooruse mõtlesin, et kui enam ei tüüdata kodu ja kooli ja selle mõttetu moosiga, siis teen ühte ja teist, näiteks loen või näiteks jalutan vabana ringi. Aga ei midagi. Lugeda ei suuda järjest paari lehekülgegi. Jalutades pole sugugi vaba. Vahel harva tunned ennast meeldivalt nukralt, aga siis on ka ükskõik, mida teed, kas oled peol, istud kodus või jalutad ringi. Peaaegu ükskõik.
Seisin all Moskvas ja jõin kohvikest. “Kas teeme ühe väikese,” ütles keegi mees ja pilgutas silma. Mul polnud mingit arvamust selle ühe väikese suhtes. Himu ei tundnud, Suurt Himu, aga midagi teha ka ei olnud. Seega vaatasin talle tuimalt otsa. Mõtlesin aegamisi, et kes see nüüd on, mis ta tahab ja mis nüüd saab. Ma olin täiesti kaine.
“Teeme, eks ole ju.”
Tema himu ja siiras lähenemine oli kuidagi loomulik või lapselik. Ma naeratasin. Õigemini küll muigasin kõveralt. Vahel sattud peeglis peale, kuidas su naeratus või naeratada püüdmine välja kukub. Näole tekib kõver irooniline muie katkiste hammaste taustal. Vastik, aga ei saa teistmoodi. Lapsepõlvepiltidel naeran ja naeratan nii et midagi. Kuhu see on kadunud, ma ei tea. See, et mees võttis mu kõverat muiet kui pooldavat avaldust, mõjus nii, et jäingi kohe seesmiselt nõusse. Peale keskkooli olen igaühega, kes mind kohe seitsmes surmapatus ei kahtlusta, meelsasti koos.
“Ainult mul ei ole kaasas. Aga selle me korraldame imekähku ära. Viis minutit, ja mul on käidud. Araratis, eks ole,” ta pilgutas mulle silma. “Kas sulle viin kõlbab, mina ei saa konjakit juua.”
Kehitasin vasakut õlga. “Minu meelest seal ei ole viina.”
“On ikka, on ikka.” Tema naeratus oli ka miskitpidi kõver. “Jääb siis nii. Viis minutit. Ära kuhugi ära kao, eks ole.” Vaatasin teda tuimalt. “Eks ole,” käis ta peale.
“Ei kao, ei kao, ole mureta,” ütlesin ma ja haigutasin. Ma haigutan enamasti erutusest. See mees ajas veidi närvi. Vahel osutuvad sellised homodeks või sinnapoole kalduvateks, kaifivad füüsilist lähedust ja kipuvad silitama. Ega nad pruugigi puhtad homod olla. Olen mõnda kohanud. Ise abielus ja isad. Võibolla on see neil lapsepõlvest pärit. Või on hiljem mingi plõks käinud, et mindi sarnase neelu sisse. Ega ma neid
