style="font-size:15px;"> “Ma loodan, et ei upu.”
Vette jäin ma kauaks. Vees oli hea ja tagasiminekus oli ootust, mida ma aina edasi lükkasin. Kaotasin ta silmist. Aga välja tulles nägin. Kaks poissi seisid ta kõrval ja ajasid temaga juttu. Mis see minusse puutub? Läksin ja istusin sinna, kus ennegi. Poisid olid tema tuttavad ja aeti tuttavate juhusliku kohtumise juttu. Siis läksid poisid edasi.
Sain paar sekundit varem aru, mida ta nüüd ütleb. Küsis, kas ma jääksin riiete juurde, kui ta ujuma läheb. Tundsin ette, et ta nii ütleb. Ta läks. Panin suitsu põlema ja vaatasin, kuidas ta merre läheb. See oli kena. Pikad heledad juuksed, kollased päevitusriided, selg, tagumik, jalad, kõnnak.
Ka pärast ei rääkinud me palju. Kumbki ei viitsinud pingutada. Siis küsisin, kas ta tahaks linna sööma minna. Tahtiski. Kui kentsakas ajaviitmine, koos söömine, topi toitu suhu ja vaata, kuidas teine sedasama teeb.
Ei olnudki restos kaua. Kui välja tulime, hämardus. Sume õhtupoolik.
Ainult restos oli juhtunud eriline nõks. Täiesti kerge ja möödaminnes toimunud nõks, mis mõjus.
“Tere,” seisis Mann korraga meie laua kõrval. “Sa näed kena välja.” Olin vait. Ta naeratas ja säras. Nägin eemal ühte poissi teda ootamas. Kartsin, et ta ei heida mu tüdrukule ühtegi pilku. Aga ta vaatas korra, mittemidagiütlevalt. See kosutas mind. Kui kaua ma Manni enam näinud polnud! Kõik. See õhtu polnud enam meie oma. Jõime veel veini ja ajasime juttugi, aga vari oli meie vahelt läbi lipsanud.
Või minu seest. Mis vari – meie vahel ei toimunudki ju midagi. Õigus küll, õigus küll.
Saatsin teda. Linn oli hämar, langes keni varje. Läksime läbi pargi. Okste varjud teel. Vaikus. See polnud pingutatud vaikus. Vaba, nukker, tühi. Nii tuttavad ja sarnased ja nii võõrad.
“Siin ma elan,” ütles ta korraga. “Aitäh saatmise eest, aitäh kõige eest.” Ta suudles mind põsele nagu mõni noor neiu. See oli veidi naljakas, sest ta oli sama pikk kui mina või isegi pisut pikem. Mõlemale naljakas. Tõsised silmad, päevitunud nägu.
“Okei, head õhtut,” ütlesin mina.
Raha oli, aga taksot ma ei võtnud, läksin jala, polnud päris kindel, kas ma minnes kellegi poole sisse ei astu. Mõtlesin, et suvi kaob kuidagi käest. Ma ootasin seda suve, kui talv oli. Nüüd pole midagi temaga teha osanud.
Püüdsin kokku lugeda, mitmesse ma peale kroonust tulekut armunud olen olnud. Seda polnud kerge teha ja ma ei saanudki selgust kätte. Igal juhul üsna mitmesse. Ja millest see arv sõltub? Sugugi mitte minust. Minu arust isegi mitte sellest, et olen just neid tüdrukuid kohanud. Nojah, tegelikult kõigist asjaoludest kokku. Aga kõige enam mingist imelikust juhuslikkusest. Tihti armun, kui olen ühes seltskonnas mõne vana tuttavaga, kui seal seltskonnas on veel mõni tüdruk, keda näen esimest korda. Kõik tekib siis kuidagi iseenesest. Otsekui demonstratsiooniks vana tuttava ees. Ma ei ole suurem asi tegutseja, kuulun pigem nende hulka, kes lasevad kõigel endaga juhtuda ja tunnevad rõõmu juhuslikkuse ja lihtsa tagamõteteta olemise üle. Aga et neid asju nii palju ette tuleb? Olen mina siis selles süüdi? Et ma olen selline? Miks ma peaksin ennast paremaks valetama? Ja hoolimata sellest, et elus vahel midagi ette tuleb, tunneb mu hing end kui erak kõrbes. See tulebki paljudest pealiskaudsetest suhetest. Kõik muutub kiiresti tüütuks ja võltsiks.
Isamaa, mis jama see on? Mis see siis on? Kõrini. Ei mingit tunnet. Mul on see tunne olnud, aga nüüd: isamaa, see on ükskõik, saagu ta või täna otsa; ema, sugulased – kui nad või kohe maha sureksid.
Siiski mingi õige väike tunne, aga seda ei saa nimetada kahetsuseks. Väikese üllatusega vaataksin: nad on nüüd läinud.
Mina ise. Sama kõik. Siiski väike kahetsus enda pärast, vist mälestus olnust. Mitte hingeline, aga keha mälestus mõnest olemisest. Keha mäletab: elasin.
Istud, mõtled, kannatad magusalt, mugavalt. Mõnus äraolemine. Oma olemine – kõige suurem probleem, kõige tähtsam asi. Õpetati rääkima ja riietuma, enne kui endaks sain. Nüüd on need asjad minuga kaasas, segavad, minuga peaaegu võrdsed.
Nõuavad endile minu elus ruumi. Ei raatsiks anda, aga neil on vigureid, kuidas sundida. Mina ei õpi enam suurt midagi.
Vahel kasvab mõni asi üle pea ja vaatab hirmutava ülbusega otsa. Näiteks suitsetamine. Aga rääkimine ja riietumine ja suhtlemine on need pärisperemehed.
“Kuule, kas laenad mulle oma vatid ümber.”
“Milleks sulle,” küsis M ükskõikselt.
“Võtan naise.”
“Ära aja jäma.”
“Ei ajagi, lähen abieluettepanekut tegema.”
Lösutan kušetil, klaasike käes. Teises toas tirises telefon ja M kadus. Et ei peaks sama juttu uuesti üles võtma, läksin ta hilpe revideerima. Uhkeid hilpe oli kõvasti. Mis ta ise kandis ja mis olid kaubaks. Müüs, raibe, igasugu kirevaid asju, ise käis tagasihoidlikult.
“Noo, noo, noormees, pidage ikka piiri,” ütles ta tagasi tulles.
“Mis kuradi piiri. Ma räägin sulle, et tõsine asi.”
“Nii need asjad ei käi.”
“Kuidas nad siis käivad.”
“Kui tahad, võtad midagi ära.”
“Võim ei käi üle.”
“Ei oska aidata.”
“Ära pane segast, annad mulle oma ülikonna, homme ripub ülikond jälle kapis. See annab ülikonnale ainult väärikust juurde.”
“Su ettepanekut ei võeta ju vastu.”
“Miks siis.”
“Mis väärtust ta siis juurde annab.”
“Muidugi annab, ülikond on vähemalt midagi kogenud. Teinekord raskel hetkel tõmbad ülikonna selga, kohe tead, mis teha.”
“Persekellad.”
“Mis on.”
“Juttu ajad palju.”
“Ära räägi, äärne, annad või ei anna.”
“Võta, mis tahad.”
Riputasin endale vatid ümber, aga ega ma ennast neis hästi ei tundnud. Polnud omad.
“Võibolla kingid selle mulle.”
“Mistarvis.”
“Siis oleks nagu oma.”
“Pea nüüd ikka, pea.”
Ei olnud õiget tunnet, aga muud ei jäänud üle.
“Tõmbad uttu.”
“Pole siin mingit udu.”
Seisin nurga peal, lips ees, noku püksis, kimp lilli käes. Pea oli tühi, aga valmisolek raudne. Ootasin, kust tank läheneb. Oleks nagu tugev naps sees istunud. Tegelikult polnud midagi. Peale väikese joogi selle idioodi pungil kapist. Vanake
