kedagi. Tuju hakkas kaduma. Panin lilled põuetaskusse ja suitsu ette. Ei õnnestunud sellist mängu mängida. Viis minutit oli läbi. Mõeldav piir. Tegin veel minutise järeleandmise. Inimesed vahtisid, külm, aga mina ülikonnas. Enne see lõbustas, nüüd oli nadi. Ei jäänud suitsu lõppemist, ootama, jalutasin minema.
“Äkki ma isegi armastan teda,” mõtlesin. Ärge ajage naerma.
Mann on iseenesest üsna häbitu loom. Täiesti meeldivalt häbitu.
Ta puges voodist välja ja hakkas riidesse panema. Teadsin, et ta ei pidanud sel päeval tööle minema. “Miks sa nii vara tõused,” küsisin ma läbi une, “sa ei lähe ju täna tööle.”
“Ei lähe, ma ärkasin lihtsalt üles.”
“Tule, ole veel natuke minu juures.”
“Ma ei taha enam, ma olen juba täiesti-täiesti ärganud.”
Vaatasin, kuidas ta hakkas teksaseid jalga tõmbama.
“Ära pane neid jalga.”
“Misasja, pükse või, pean ma siis püksata ringi käima või.”
“Aga muidugi.”
“Mispärast,” nõudis Mann.
“Sellepärast, et nii on ilusam.”
“Ah et olgu sinu jaoks aga kõik kõikse ilusam.”
“Just. Nii ma mõtlesingi.”
“Kas need tuleb ka ära võtta,” näitas Mann pesupükstele.
“Oleks palunud küll.”
Mann võttis ära.
“Kas härra on nüüd rahul, kas härral on veel pretensioone.”
Puurisin ennast sügavamalt, lõuani teki alla. “Ei, aga palun jäägegi niimoodi.”
Mann läks köögipoolele.
“Kas teen sulle ka kohvi või kavatsed veel magada.”
“Ma kavatsen kohvi juua, sest ma olen nimelt kah võrdlemisi täiesti ärganud.”
Mann askeldas köögis ja laulis õige vaikselt. Siis seisis ta jälle uksel. “Kallis, aga ma pean tunnistama, et meil ei ole mitte-kui-midagi süüa.”
“Sellest murest saame hoobilt üle,” teadsin voodist välja hüpates. “Nimelt on olemas üks uhke ratsamees, kes kihutab kohe soojade saiade järele.”
“Oi, see on temast kena.”
Ainult see ratsamees on vaene, meenus mulle, kui ma riideid selga tõmbasin.
“Kas sul raha juhtub olema.”
“Küllap on.”
Kui raha on, siis läheb ta lendu, ja kui teda pole, siis pole, enamasti paraku ei olegi.
Lipsasin välja, aga tegin ukse uuesti lahti: “Ära palun vahepeal midagi selga pane.”
R-i uksel oli kiri. “Võti on mati all. Esivanemaid pole. Astu sisse. Tulen varsti.” Tõstsin mati nurkapidi üles. Võti oli seal.
Läksin sisse. Koridoris seda tunnet polnud, koridor oli lihtsalt võõra kodu koridor. Aga kohe, kui toa ukse lahti tegin, tekkis tugev tunne, et seal on keegi.
Läksin tuppa. See oli tühi. Kõik nurgad. Aga kõik vahtis mulle vastu. Istusin. Nähtamatu jälgis mind ja ei lasknud rahus olla. Seintel oli palju pilte. Lenin, Mozart, keegi hindu, võibolla Krishnamurti, mõned pornograafilised, ei, mitte pornograafilised, aga ilusad värvilised alastipildid, merepildid ja siis bändipildid, Posteri plakatid ja muud, Status Quo, Elvis Costello ja muud, mitte, mis meeldivad, vaid mis kätte on juhtunud. Korraks mõtlesin, et seda tunnet teevad piltide silmad. Aga tegelikult ei. Pigem tegid seda R-i riided, mis toolil ja diivanil vedelesid. Ruudulised püksid, T-särk, sokid, veel üks räbaldunud T-särk, väga katkised teksased. Neid riideid olin ta seljas näinud ja ehk see tekitaski tunde, et ta jälgib mind.
Otsisin midagi lugeda. Võtsin riiulilt ühe käsikirjalise raamatu ja hakkasin keskelt lugema. Lugesin mõnuga ja unustasin kõik. Väga mõnus tekst. Kellegi Jungi raamatu tõlge: mälestused, unenäod, peegeldused. Lahe inimlik jutuvestmine. Meelsasti lugenuks ta läbi. R ei laena põhimõtteliselt ühtki raamatut, sest siis nad lihtsalt kaovad. Ma ei saanud seda seal läbi lugeda. Teadsin, et ei küsi seda R-ilt, ma ei taha küsida, kui võib arvata, et ei öeldakse. Ja, mõtlesin hetke, ei jaluta sellega praegu ka lihtsalt minema. Tühja kah, mõtlesin, on ju peaaegu ükskõik, mida lugeda. Ja ongi. Oluline on hoopis, kuidas lugeda. Äkki vaatasin üles, kas keegi vahib mind ja muigab.
Läksin hoopis kööki.
R tuligi varsti. “Mis sa köögis istud,” küsis ta.
“Niisama,” haigutasin mina. Läksime tuppa tagasi.
Pärast, kui olime tükk aega juttu ajanud, ütlesin:
“Su pagana toas tuli enne imelik tunne.”
“Mismoodi.”
“Kurat seda teab. Veidi segane tunne.”
“On vist jah midagi, mul on endal ka siin teinekord veider olla.”
Ei olnud mitu päeva linnas käinud. Istusin kõik see aeg kodus. Nüüd peale seda linnas jalutades tekkis imelik seisund. Nagu purjus. Ehkki olin täiesti kaine. Võibolla ka sellest, et hommikul midagi ei söönud. Ka pea käis ringi või õhk väreles või olid majad ja valgus kuidagi erilised ja tähendusrikkad – ei tea, milline olemasolevaist väljendeist (kust need väljendid siia olema tulid?) seda enamvähemliselt kirjeldaks.
Käisin raamatupoes. See oli tühi. Suveaeg, rahvast vähe. Poes polnud ostjaid, letil raamatuid, müüjad seisid leti taga ja vaatasid aknast välja. Ei ajanud omavahel juttugi. Lasteleti müüja istus punasel taburetil, käsipõsakil, küünarnukkidega letile toetudes, pilk ei tea kus, ega teadnud maast ja ilmast vist mitte midagi. Ega tahtnudki teada. Veidi vapramas tujus läinuks ma salamisi ta juurde, kummardunuks kõrva äärde ja öelnuks tasa: “Ma armastan teid.” Aga mina olin vaid nukker, arg tagahoovinapooleon, oma kempsu raskolnikov. Ma polnud isegi Mauri Raus, jumal teda kaitsku ja nuhelgu.
“O. V.,” peatati mind selja tagant.
Nojah, ma ei räägi sellest. Niigi nukker. See oli üks keskkooliõpetaja. Üks väheseid, kes pisut ka inimese mõõtu välja andis. Ega ta mulle etteheiteid ei teinud. Ta isegi ei pärinud suuremat mu saatuse üle. Aga ikka tegi vestlus temaga tuju sandiks. Kool jutustab muinasjuttu väärtuslikust ühiskonnaliikmest, kas vilistad selle peale või mitte, sinusse ta ennast sööb.
“Noormees, kas tohib,” küsis joodik, peatanud ebakindla sammu täpselt meie kohal. “Ma pöördun teie poole, noormees, sest naised ja tütarlapsed ei pea enamasti filosoofiast lugu. Mis ei tähenda” – ta tõstis näpu ja vaatas Mannile otsa – “nagu ma tahaks väita midagi teie kohta, mu daam. Aga, nagu öeldud, naised ei armasta filosoofiat, kuigi nad seda põhjustavad, mis panebki mõtlema, et mis on üks filosoofia naisterahva kõrval. Aga hea küll. Teie olete õnnelikud…”
Tänav oli tühi. Me jäime trollipeatusesse ootama, ehkki enam kui
