nõudev ülesanne, milleks tuli labidatega puhastada meetripaksusest lumest umbes kuuemeetrise läbimõõduga plats. Kui see puhtaks sai, selgus, et all on jää, mitte niisama sile maapind, nagu lootsime. Sellest oleks me hommikuks läbi vajunud. Niisiis tuli kogu mitmetunnine töö uuesti ette võtta. Suure vaevaga saadi telk ka soojaks, kuid paraku tuli koos soojusega sinna ka märkimisväärselt suitsu. Esialgselt oli kavas magamiseks vaid mõned tunnid jätta, kõik ikka selleks, et oleks võimalikult pingeline. Siiski ei söandanud me esialgset plaani teoks teha ja pikendasime magamisaega viie tunnini. Nii see läks, vähehaaval vähendasime kavandatud distantsi ja hiljem ka varustust, millest järk-järgult asju kontrollpunktides kohatavatele saateautodele loovutati. Meeskonna meeleolu langes otsejoones esimese päeva algusest teise päeva – sombuse halli talvepäeva – lõunani. Siis oli kurnatuse ja väsimuse määr selline, et meeskonnas oli kõne all ka kogu asja poolelijäämine, ka ühe meeskonnaliikme loobumine. Ootuspäraselt kõlas raskematel hetkedel, suhteliselt summutatult küll, aga siiski, ka vastuhaku algeid ja süüdistusi kogu asja korraldajate aadressil. Meeskond otsustas ikkagi jätkata, tehti pikem plaaniväline puhkepaus ja korrigeeriti veel kord marsruuti. Teise päeva õhtu eel tuli päike välja, ka kogu katsumuse keskpunkt oli möödas ja tuju hakkas tasapisi paranema. Kolmanda päeva alguses võttis kapten kogu meeskonna nimel sõna ja palus muudatust reeglites – et kogu varustus, mida enam vaja ei lähe, viidaks autodega lahingukooli. Olime Tammega niikuinii mõelnud niisugust lahendust pakkuda, nüüd aga tuli see initsiatiiv meeskonna sisemise arutelu tulemusel, ja kapten võttis enda peale korraldajatele niisuguse ettepaneku tegemise raske ülesande. See mõjus hästi nii füüsilisele kui emotsionaalsele enesetundele ja kolmanda päeva lõpetas meeskond juba väga entusiastlikult.
Meeskond jagunes valdavalt kogu rännaku ajal kaheks grupiks – füüsiliselt tugevam juhtgrupp ja vähem treenitud mahajääjad. Juhtgrupp kippus ette kihutama, et siis teisi järele oodata. Kapten püüdis asja koos hoida. Mingil hetkel otsustasid tugevamad (mitte küll täiesti üksmeelselt, mõningase nurinaga ühelt liikmelt) ahju ja telgi tassimise väga tülika ülesande enda peale võtta. See oli vist esimene väga vajalik ja meeskonna arengule oluline ohverdustegu. Huvitaval kombel kujunes liidriks kogu retke jooksul üks uustulnukatest – temale tuttavas keskkonnas viibiv Kaido. Selgus, et ta tunneb hästi nii topograafilist kaarti kui ka kohalikku maastikku. Nii võisingi lõpuks meeskonna suhete skeemi joonistades näidata, et Kaido oli liikunud grupi perifeeriast kolme päeva jooksul grupi keskele. Natuke lähemale oli nihkunud ka vanemtüürimees Aarne. Siiski oli ta kõigist rohkem eraldi, distantsil nii selle ürituse kui kogu meeskonna suhtes. Kindlasti ka kõige kriitilisem selle ettevõtmise mõttekusest mõeldes või rääkides. Neid ja teisigi tähelepanekuid igaüks meist vastavalt oma ettevalmistusele ja tähelepanuvõimele tegi. Pärast kolmepäevase rännaku lõppu olid lahingukooli mehed ette valmistanud sauna, kus siis esimest korda avatult räägiti, miks ja mida tegelikult kavandati ja tehti. Igaüks avaldas oma vahetuid muljeid ja tähelepanekuid. Lähipäevadel pärast retke rääkisin iga mehega individuaalselt sellest, mida keegi koges, ja põhjalikumalt kõigest veel kapteniga.
Kõik olid ühel meelel selles, et kogemus oli väga kasulik, see aitas meeskonna arengule oluliselt kaasa. Kapteniga rääkisime võimalikest probleemidest ja sellest, kuidas neid vältida või kompenseerida. Ka sellest, et vanemtüürimees Aarne on meeskonnaga teistest vähem seotud ja et just tema puhul on katkestamise oht suhteliselt suur.
Mis meeskonnast edasi sai?
Nagu öeldud, aega meil niisugusteks treeninguteks rohkem ei olnud. Kogu meeskond sai kokku pikemalt vist ainult nädalapikkuseks Gotlandi-reisiks suvel. Kõige selle põhjal võib üsna kindlalt väita, et meeskond läks teele tutvumisfaasis, ülejäänu toimus aga juba teel olles.
Teoreetiliselt on nii, et kui kõik omavahel tuttavaks saavad, selguvad ka võimalused tülitsemiseks ja seda ei jäeta kasutamata. Grupi arengu jaoks on üks tõsine tüli vajalik, ja kuigi konfliktiga kaasnevad tugevad emotsioonid, ei pea nende väljendumine intelligentsete inimeste puhul just ebameeldivaid või vägivaldseid vorme võtma. Seda faasi nimetatakse konflikti- või tormifaasiks. Paraku ei suuda enamik gruppe seda taluda ja läheb lõhki või siis lahkub mõni liige. Grupp tervikuna jääb alles, jätkates ühtsemana oma ülesande täitmist. Peale konflikti saabub nö normeerimise faas. Selleks, et edaspidi mitte enam suuri vapustusi üle elada, hakatakse sõnastama reegleid ja norme selle kohta, kuidas otsuseid vastu võetakse ja raskeid olukordi lahendatakse. Kui need on kõigi poolt omaks võetud, võib saabuda tõeline koostöö, kus kõigile on selge, mida keegi tahab ja võib, kuidas asju tehakse ja otsustatakse, kus üksteist tuntakse, arvestatakse, austatakse ja aidatakse. Konflikti- ja normeerimisfaasi piirid (nagu muudki grupi arengutasemete piirid) ei pruugi olla väga selged ja meeskonna arengus võib mõnda aega olla kõikumist konflikti ja normeerimise vahel.
Minu hinnangul ja kaudsetel andmetel, mida olen saanud meeskonnaliikmetega vesteldes, toimus see üleminek kusagil Hoorni kandis, siis, kui lahkus ka vanemtüürimees Aarne. Iseloomulik on lahkumise aeg, põhjuseid on igal asjal rohkem kui üks. Lennuki meeskonna tõsiseimaks lahkheliks oli Antarktika külastamise teema. Selle arutelu käigus oli meeskond tugevate seisukohtade ümber polariseerunud ja lagunemise oht täiesti reaalne. See olekski juhtunud, kui kapten oleks teinud vale otsuse. Kapteni dilemma seisis selles, et tema isiklikult eelistas otsust, mis olnuks meeskonna seisukohalt vale. Juhina otsustas ta nii, nagu oli parem või tegelikult ainuvõimalik meeskonnale.
Kui reisi keskosas Vaiksel ookeanil veetsime mitu päeva, vaieldes selle üle, kas ikka sõita Paapua Uus-Guineale, nagu marsruut ette näeb, või põrutada otse tsivilisatsiooni rüppe, lähedal asuvasse Austraaliasse, hämmastas mind asjaolu, et mitu päeva kestnud tõsine vaidlus kulges väga lõbusas ja lahedas meeleolus, mille jätkumisest tunti lausa teatud mängurõõmu ja naudingut. Kuulsin näiteks kahe Paapua-meelse madruse, Tiidu ja Kaido jutus Austraalia-partei kohta umbes niisugust repliiki: „Ma ei tea, kas nad tögavad meid või on neil tõsi taga, aga igatahes on neil väga lõbus…”, kapten Mart kinnitas korduvalt, et marsruuti muudetakse ainult siis, kui selleks on kõigi meeskonnaliikmete konsensus. Selline reegel oli selgesõnaliselt välja kujunenud Antarktika-vaidluse järel. Ja nüüd, kui see oli olemas, tekitas see kõigi jaoks turvalise olukorra.”
Nii saigi meie meeskond järgmine:
Kapten Mart Saarso. Kapteni poeg. Mart oli kogu meie ettevõtmise initsiaator ja merelise poole hing. Tema lapsepõlveunistustest välja kasvanud mereteadmised ja – armastus tegid võimalikuks Eesti lipul purjelaeva ahtris ümber maailma seilata. Tallinna merekoolis ja Leningradi okeanograafiainstituudis omandatud teadmistele on Mart lisanud kadestamisväärse purjetamispraktika ning pikad reisid uurimislaeval Arnold Veimer.
Esimene tüürimees ehk chief Aarne Tuisk. Kaluri poeg. Õppinud laevaehitaja. Avamerd purjetanud ja jääpurjetanud aastakümneid. Kuldsete kätega mees. Lennuki väikeses töökojas võis Aarne nappide abivahenditega valmis ehitada mida iganes, ajuti tundus meile, et seal võiks valmida kas või teine Lennuk.
Kui Aarne pärast Atlandi ületamist väsis, astus tema asemele Meelis Saarlaid. Meelis on Saaremaa poisina purjetanud lapsest saati, oma kroonuaastatestki veetis ta suurema osa spordiroodus purjede all või siis purjekate lähedal – Tallinna olümpiakeskuses lund lükates. Atlandi-merigi polnud Meelisele võõras – neli aastat kündis ta seda Saare Kaluri laevadel seinnoodaga kala ammutades. Lisaks asendas Meelis vajadusel üht seadet – losspoomi –, mille laevaehitajad Lennukile paigaldamata olid jätnud. Neid vaiereid, plokke ja vintse, mis losspoomil raskeid laste lubavad tõsta, asendasid Meelise lihased ja tehniline taip. Ja lõpuks kohe peab igas vähegi suures laevas üks saarlane olema, koos oma naljade ning rahuliku meelega.
Teine tüürimees Tiit Riisalo. Mäletate ajalooraamatuist jooniseid Aleksandria tuletornist, ühest seitsmest maailmaimest, mis 283. aastal eKr püstitati Ptolemaios II korraldusel Pharose saarele. Selle gigantse ehitise tuli valgustas meremeestele teed 30 miili kauguselt. Samasugust teenäitaja rolli täitis meie projekti puhul Tiit, kelle õlul lasus enamik tehnilisest organiseerimistööst,
