diplomit, oli ta sel reisil väga vajalik mees ka seepoolest, et pikkade valgete lokkide ja kuldse kõrvarõngaga Adonisena (ühe Lõuna-Aafrika ajakirjaniku väljend) tõmbas ta igas sadamas endale kohaliku publiku heatahtliku tähelepanu. Aga selle asemel et oma arhetüüpset viikingirolli nautida ja lasta meeskonnaliikmetelgi end selle paistel soojendada, rääkis Margus arusaamatuid jutte perest, kodust ja liblikatest.
Madrus Tiit Pruuli. Kui teine Tiit ühel 1996. aasta septembriõhtul mu Lasnamäe korterisse sisse astus ja nagu ikka, ilma pikema sissejuhatuseta külmkapi sisusse süvenes, teatas ta laisal häälel vorsti- ja juustusuutäie vahel: „Purjetame ümber maailma!” Mina: „Homme või ülehomme?” Riisalo: „Ülehomme saame alles kapteniga kokku, siis otsustame.” Meie esimene kohtumine kapten Saarsoga Õpetajate Maja baaris jäi eriti selgelt meelde seetõttu, et kui Mart oli öelnud, et tema arvestuste kohaselt läheks selline reis maksma veidi pealt miljoni dollari, tuli mulle meelde, et mul pole sentigi raha taskus, ja nii tuli paluda tellitud kohvi eest Mardil maksta. Kõigest muust peale miljoni dollari ning teiste maapealsete asjade rääkis aga Mart sellise veenvuse ja enesestmõistetavusega, et tol hetkel ei tekkinud mingit kahtlust – muidugi purjetame me ümber maailma, midagi suurt ja ilusat peab ju elus tegema.
Madrus Kaido Kama. Kaido helistas ühel päeval Võrumaalt Liivakingu talust ja ütles, et talle kuluks nüüd üks ümbermaailmareis ära. Nagu ikka, ütles Kaido oma ausas meeles ka otse välja, et meresõidust ei tea ta suurt midagi. Aga lisas, et peaks enda arvates veel õppimisvõimeline mees olema. Nii võttis Mart ta ühel oktoobriööl merele kaasa, ja kui paari päeva pärast uuesti kaldale jõudsime, oli Kaido koos oma loodusteaduslike raamatutega tulevase maailmareisi laeva madruseks munsterdatud. Iidsetel aegadel on meresõidus kasutatud selliseid riistu nagu käsilogi, astrolaab, sekstant. Nende puhul ei tulnud muretseda, ega dioodid pole läbi põlenud või kas abimasinal ikka elektritootmiseks kütust jätkub. Kindlad ja usaldusväärsed sõltumata tujust ja nädalapäevast. Nii ka Kaido.
Seitsmendate meeskonnaliikmetena sõitsid eri etappe kaasa Tiit Karuks, Marko Kadanik, Tiit Sarapuu, Indrek Tarand, Tõnis Palts, Indrek Kirss, Jaanus Nõgisto, Priit Haller, Mart Maastik, Tõnis Arro, Janno Simm, Andres Vainola, Arho Anttila, Olle Tischler.
Aga esialgu, 1998. aasta alguses, istusime me Mardi ja teise Tiiduga nagu kolm helesinist unistust, igal mehel 150 lehekülge kaustikut pealkirjaga „Eesti lipp ümber maailma. Projekt” kaenlas. Hakkamist täis, ilusad mõtted peas, aga kes me siis õige olime. Kõik peale Mardi tõsiste purjetajate seltskonnas rohkem või vähem autsaiderid, raha kamba peale kokku parasjagu nii palju, et võinuks Väänas, Mardi stammlokaalis Sürpriis, ühel õhtul vakstuse laua taga Valget Kurge juues ennast hästi tunda. Ja samas polnud me sugugi üksi. Üks ja teine hakkas kaasa mõtlema, kui esitasime mormooni misjonäride kombel põlevate silmadega oma usutunnistuse ja lõime lauale Vahitorni ehk kokkuvõtte projektist. Toonane Piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts oli üks esimesi, kellelt nõu ja abi küsimine viljaka pinnase leidis. Paljude oluliste märkuste kõrval soovitas ta meil moodustada ka ekspertide rühm, kes aitaks reisi eri aspekte läbi töötada. Sellist ühiskondlikku töögruppi kokku pannes helistasime taas kontradmiralile. Et austatud härra Kõuts, aga nüüd on lugu selline, et palume teid ümbermaailmapurjetamise Vanematekogu juhtima. Keegi ei teadnud tol hetkel, kas sest asjast saab asja või mitte, keegi ei teadnud täpselt, kuidas reageerivad võimalikud rahastajad ja meedia. Kui sa oled lihtsalt Siim Susi, võid sa end siduda ju igasuguste seiklejatega. Aga riigi piirivalve ülem? Ju Tarmo Kõuts teadis, mis ta teeb, sest ta on olnud meremees, kapten, merekooli rektor. Kindlasti teadis tema meist kõigist palju paremini, mida sellise reisi õnnestumine Eesti merendusele tähendab. Ju see oli põhjus, miks ta, võib öelda, et teatud mõttes riskis oma peadirektori prestiižiga ning asus talle omase jõulisusega meie ettevõtmist toetama.
Igal suurel üritusel on oma patroon, kes selle valdkonna autoriteedina annab osakese aupaistest ka ettevõtmisele, mida ta toetab. Kuna meie projektil oli kaks suurt eesmärki – väisata kaugeid maid ja tutvustada nende kultuuri Eestis ning teiseks püüda neis paigus meie väikest maad teadvustada –, siis kes sobinuks taolise ürituse patrooniks paremini kui Lennart Meri, Eesti Vabariigi president, reisimees, kirjanik, stsenarist, ajas ja ruumis rändaja, kelle mõttereisid on tuntud ja tunnustatud kaugel väljaspool Eesti piire ja kellest paremat Eesti tutvustajat ajalugu ei tunne.
Üks olulisimaid meresõidu ja uute maade avastamise patroone läbi aegade on olnud Portugali prints, kuningas João I poeg Henrique Meresõitja (1394–1460). Ise ta ei osalenud ühelgi tähtsal reisil, oli pigem organiseerija, uurija ja analüüsija, inimene, kes ilma tollal kõrgkihiga paratamatult kaasas käiva koloniseerimisihata huvitus sellest, mis on meie teadmiste piirideks, mis on teisel pool piiri, kuidas neid piire ületada. Esimene asi, mida Henrique, kes pani aluse 15.–16. sajandil toimunud Portugali maadeavastamise epohhile, tegema pidi, oli võtta meremeestelt hirm minna„teadmatusse”. Iga tema poolt planeeritud ja organiseeritud reis oli veidi pikem kui eelmine, iga ekspeditsioon pidi püüdma sõita eelmisest pisut kaugemale. Henrique rajas observatooriumi, Euroopa esimese merekooli, Sagresist sai Vana Maailma kartograafiakeskus. Ta pani suurt rõhku laevaehitustehnoloogia parandamisele. Lagoses hakati tema juhatusel ehitama karavelle, araablaste ja portugali kalurite kogemusi ühendades konstrueeritud kergeid ja suhteliselt väikesi aluseid, mis ei pidanud vedama suuri sõjasalku või kaubakoguseid, aga mis pidid olema merekindlad, hästi manööverdatavad ka keerulistes oludes ja kindlasti tulema tagasi kodusadamasse, lastiks vaid üks – informatsioon, mis pidi olema, muu võis olla. Ja ekspordiks oli ideoloogia – ristiusk.
Kuigi riiklik ajend neiks reisideks oli leida Indiasse ja Kaug-Itta meretee, millist ei kontrolliks araablastest kaupmehed, polnud see Meresõitja jaoks esmatähtis. Ta oli Meresõitja. Ta oli ideoloog, kelle sooviks oli laiendada kristliku maailma piire. Tema mehed jõudsid 1420 Madeirale, 1434 sõitsid ümber Bojadori neeme, 1445 ümber Verti neeme, 1446 jõudsid Gambia jõe suudmeni. Siit alanud traditsioonid ja oskused viisid Bartolomeu Diaze 1488 ümber Hea Lootuse neeme ja Vasco da Gama 1497–99 Indiasse. Võib isegi väita, et just Henrique Meresõitja pani aluse sajandeid kestnud Portugali impeeriumile. Alles pärast tema surma rakendas Portugali õu- ja aadelkond merereisid orja-, vürtsi- ja muu kaubanduse teenistusse. Mõistagi oli see paratamatu ning omal paradoksaalsel kombel aitas reiside finantseerimise kaudu kaasa kogu maailmapildi avardumisele. Siingi oli abiks Henrique, õieti tema teine armastus, mille ülesehitamisele ta palju aega kulutas – armee.
Nõnda siis ohatakse vist iga uudse ja keerulisema merelise ekspeditsiooni eel, et oleks meil oma Dom Enrique el Navegador, kelle väärikas sõna sisendaks usku me ettevõtmise õigsusesse, küll meiegi rajaks talle siis sama suurejoonelise mälestussamba kui portugallased on püstitanud Tejo jõe suudmesse Lissabonis.
Ehk umbes nõnda mõeldes julgesime Vanematekogu väärikate liikmete toel oma palvekirja Kadriorgu saata ning saime sealt peagi ka rõõmu tegeva vastuse.
Nii ei lugenud me Lennuki meeskonna liikmeiks lõpuks mitte ainult neid, kes koos alusega meremiile mõõtsid, vaid kindlasti kuuluvad siia seltskonda veel kümned, kui mitte sajad toetajad ja pöidlahoidjad, kelleta see reis oleks olemata olnud.
Loe lisaks:
Helmut Hanke, Mehed, mered, tekiplangud. Tallinn, 1980.
Anto Juske, Eesti esimene ümbermaailmapurjetaja Ahto Valter. Tallinn–Käsmu, 2000.
Kool, mehed, meri. Tallinn, 1994.
Ilo Käbin, Maal ja merel. Lund, 1972.
Käsmu Meremuuseumi Toimetised. Nr 2, 1997.
Otto von Kotzebue, Reis ümber maailma. Tallinn, 1978.
Vello Mäss, Muistsed laevad, iidsed paadid. Tallinn, 1996.
Rein Oras & Jaak Sammet, Lahekäärust ookeaniavarustele. Tallinn, 1982.
Vladimir
