mootori sõukruvi oli nii põhjalikult võrgulinasse mässitud, et ilma akvalangisti vee alla saatmata seda enam lahti ei saanud.
90 kilomeetri kaugusel Rootsi rannikust asuv Gotland on eestlastele alati sõbralik paik olnud. 5000 aastat on siin inimesed elanud, „aga mitte rootslased, vaid guted – gotlandlased”, armastavad nad ise rõhutada. 10. sajandi paiku oli Gotland üks Läänemere olulisimaid kaubanduskeskusi, kus on leitud kõigi tollal teadaolevate riikide rahasid. Meie 11.–13. sajandi meresõitjad tegid ojamaalastega kaupa ka siis, kui Ölandiga sõjajalal oldi. Gotlandi käiakivid olid hinnas nii Saaremaal kui ka Mandri-Eestis. 1944. aasta suurpõgenemise ajal maabus Gotlandi randades enam kui 6000 Eesti paadipõgenikku.
Ei olnud meil seekord aega uuendada tutvust Gotlandi lammastega, otsida Visby ajaloomuuseumis Eestis valmistatud ehteid, külastada Ojamaa keskaegseid kirikuid ega Visby linnamüüri. Polnud aega isegi Hamra Krogis savikruusist õlut juua. Ostsime kohalike kalurite käest universaalvaluuta eest mõned tursad, päästsime vahetusmadrus Tiit Karuksi sadamapeldikust luku tagant ja olime valmis startima. Ja siis midagi hemingwaylikku – kaks eestlast sadamakail meid tervitamas. Pärnumaa mehed olid kenad kalurid, aga oma siinsetest tegemistest suurt rääkida ei tahtnud: „Kurat seda maksuameti asja teab, ütleme, et oleme oma Rootsi sõpradel külas.” Meie jutt sellest, et läheme sõitma ümber maailma, paistis neile asistele meestele vähe kummaline. Küll kõhklevalt, aga ikkagi saadeti meid teele parimate soovidega.
Enne Kopenhaagenit saime veel eesti keelt rääkida. Kaubalaeva Paul Keres kapten võtab raadioühenduse ja annab ilmaprognoosi. Saame tuult kuni 23 m/s, kahe ja poole meetrist teravat Läänemere lainet. Aarne teeb lainelt alla sõites Lennuki hetkekiiruseks 17,2 sõlme. „Mehe nägu nagu olümpiavõitjal,” kommenteerib raadiohääl Tiit Karuks. Paul Kerese ja Gotlandil elava Paul Loobi, eestlasest NHL-i hokimängija Håkan Loobi isa auks ristisime Pauliks ka rasvatihase, kes meile kaheksandaks meeskonnaliikmeks lendas. Pärast seda, kui rumal lind oli aga jätnud autogrammi laeva logiraamatusse, ta diskvalifitseeriti.
Ehkki ilus legend, et taanlaste puna-valge Taani lipp langenud Valdemar II-le taevast Tallinna all 1219. aasta suvel, ei pea ajaloolaste arvates paika, ning kindlad andmed selle lipu kohta pärinevad 14. sajandist, heiskasime vastavalt rahvusvahelisele tavale Taani vetesse jõudes Dannebrogi paremasse saalingusse.
Kopenhaagenisse jõudes ei köitnud meie tähelepanu mitte Väikese Merineitsi skulptuur, vaid selle läheduses seisnud, üsna räsitud välimusega purjelaev Apostel Andreas, kaks kahesajaliitrist kütusetünni ahtritekil. Selgus, et see Moskva klubile Prikljutšenije kuuluv 16 meetri pikkune purjekas on just ümbermaailmareisi lõpetamas. Vene meeste reis algas 1996. aasta sügisel Peterburist ning esmakordselt läbiti purjejahil Põhja-Jäämeres asuv Põhjameretee. Samuti seilati kõikidel ookeanidel.
Ühe päeva jõudsime Taani eestlaste abil sisustada ka linnaekskursiooniga. Käisime ajaloolises Frederiksborgi lossis, mis ehitati Frederik II ajal. Veinilembene Frederik on merenduslukku läinud sellega, et tema ajal hakati Sundi läbivatelt laevadelt tollimaksu võtma tonnaaži pealt, millega suurenesid märkimisväärselt riigi sissetulekud.
Eesti kogukonnale Taanis panid meie mere- ja põllumehed aluse 1920. aastail. Sõja järel oli Taanis põgenikelaagreis üle 700 eestlase. Praegune Eesti Selts koondab umbes 100 inimest. Noorem osa Kopenhaageni eestlaskonnast eesotsas Taani Mereväeakadeemias õppivate poistega tutvustas meile kõrtse, kus tõsised meremehed koos käivad.
25. oktoober, esmaspäev
Teeme hommikul Kopenhaagenis viimased laevatööd – ahterpiik korda, uus mastikrae, taglase kontroll. Kell 13.30 viskas suursaadik Jüri Kahn kaiotsa laeva ja hakkasime liikuma. Sundis on laevaliiklus sama tihe kui tipptunni autodevool Liivalaia tänaval. Mart jookseb edasi-tagasi kokpiti ja radari vahet. Uus vahetusmadrus Marko Kadanik korraldab salongitrepil aga flegmaatilise rahu ja pikkade seletuste saatel söögitegemist – tomativiilud peavad olema 0,5 cm paksused, sibulaviilud päris läbipaistvad, kastet tuleb segada kaks korda iga kahe minuti tagant. Mehed on tegelikult juba näljased, Marko räägib aga sellest, et tal on unistus kunagi oma restoran avada. Kaido murrab suure tüki leiba, määrib paksult võid peale.
Vasakule ehk pakpoordi jääb Taani ja Helsingør, paremale ehk tüürpoordi Rootsi ja Helsingborg, siin on Øresundi väina kitsaim koht, kus ahastuses nõukogude meremehed aeg-ajalt laevadelt vette hüppasid ja vabadusse püüdsid ujuda. Laevade pühad isad ehk kapteni abid poliitalal naljatasid siit läbi sõites, et mahahüppajaid ootab ees tõesti hea põli, sest veidi enne kuulsat keraamikalinna Höganäsi asub Euroopa vanim nudistide plaaž. Vastu õhtut tabas aga ahastus meie Tuisu-papit – Ösel Foodsi longero on tõesti otsas mis otsas. Mart on määranud mind viinakapi võtmehoidjaks, meil on seal pika reisi tarbeks lisaks enam kui sajale kange alkoholi pudelile ka 5 liitrit piiritust ja mõned pudelid peenemat napsi, aga alkoholi väljajagamine on praegustes oludes keelatud. Aarne tõi lauliku välja ja hakkas kurblikke viise ümisema.
26. oktoober, teisipäev
Hommikune ilmateade lubab õhtuks SW tuult 18 m/s. Vaatame, kui kaugele jõuame vastutuules punnida. Andsin Riisalole peopesa haavade raviks Desitini salvi. Esimene väljajagatud ravim, kui longerot mitte arvestada.
Kell 15.45 jõudsime ümber Skagen Revi poi Skagerraki väina. Oleme Põhjameres. Jõime kruusiga soolast merevett ja andsime Neptunile vastutasuks lonksu suure mereriigi Läti brändit Kolumbus. Vesi on tõesti juba märgatavalt soolasem kui Läänemeres. Ookeanivee keskmine soolsus on 35‰. Botnia lahes aga näiteks vaid 5‰, Soome lahes 6–7‰, seda tänu rohketele jõgedele ning sademetele ja lume- ning jääsulamise vetele. Punase mere soolsus on kohati üle 40‰. (Kunagi hiljem, kui Mardilt merevee tiheduse ja soolsuse kohta küsisin, järgnes säravil silmil loeng sellest, kuidas ameeriklaste uurimislaev Challenger 1873. aastal Knutseni meetodil mere soolsust tiitris, kuidas seda CTT-sondidega praegu tehakse, milline on soolsuse erinevus erinevates veekihtides, kuidas see mõjutab tihedust jne. Vaikselt hakkasid meeskonnaliikmed salongist lahkuma, jättes Mardi lõpuks üksinda laua taha seletama skeeme Seibold-Bergeri monograafiast „The Seafloor. An Introduction to Marine Geology”.)
Lugesin Adam Johann von Krusensterni elulugu, kus räägitakse muuhulgas sellest, et noor Krusenstern oli 1793 väljaõppel Londonis ja järgmisel aastal määrati ta seal fregatile Thetis (NB!), kelle pardal siirdus reisile Lõuna-Ameerika rannikule. Inglismaale naasis ta 1796. Sel reisil küpsesid ta peas esimesed mõtted tulevasest ümbermaailmareisist. Kui ta lõpuks 1803. aastal teele asus, said ta laevad Neva ja Nadežda 18. septembril just Kattegati väinas, seal, kust meie praegu tuleme, kaela nii tugeva tormi, „nagu oleks kõik maailma kurjad vaimud siia kokku kogunenud”.
Ka eesti mees Jüri Jürison, kes 1865 korvett Askoldil Krooni linnast ümbermaailmareisi alustas, annab oma mälestustes Põhjamere kohta dramaatilise kirjelduse: „Kui ümber Taanima tipu Saksa merde olime saanud, tõusis torm, et hirm oli vaadata. Meri mässas kui pöörane ja lainete turjad lendasid mööda tuult. Majakõrgused rohelised lained kobrutasid valges vahus, kargasid kange möirgamisega üksteise järele, kui tahaksid nad laeva ära neelata. Laev vintsus ühelt poolt teise ja taevas üleval näitas senna ja tenna lendvat. Pimedas sätendasid lainete harjad, torm ulus mastides, aga laev ei läinud vastu tuult sugugi edasi. Hirmus ilu on tormisel merel!”
Meie otsustasime looduse vastu rohkem mitte võidelda. Olles ümber Skageni nuka saanud, liikusime üheksa tunni jooksul edasi kõigest 25 miili. Mart küsis kella 22 ajal luba sõita sisse Hirtshalsi sadamasse. Kui raadioside oli lõppenud, kutsus meid välja Eesti Merelaevanduse mootorlaev Dirhami. Kolmas tüürimees Ants, kes oli meie sadamakõnet pealt kuulanud, tervitas ja rääkis, et temagi on oma elu hullemad ilmad siin kandis kätte saanud.
Õhtu eel hakkas tuul veelgi tõusma. Viimased 28 miili kuni Hirtshalsini liikusime keskmise kiirusega 2,8 sõlme.
Peatusime
