vahist eemaldamist ja trahvivahti eelolevate sadamapäevade arvel. Mart oli iseendaga teinud väga selge rehnuti – ei tilkagi, ka kõige lahjema alkoholisisaldusega jooki, kogu reisi vältel.
Suuremad koristustööd – pilsi- ja tekipesu, salongi suurpuhastus, võitlemine konservide roostetamisega – võeti ette talgukorras.
Igas sadamas riputas Mart teadetetahvlile, st oma kajutiseinale, tööde nimekirja, mis sadamapäevade jooksul tehtud peab olema. Buenos Aireses nägi see näiteks välja järgmine.
Tuisk-Nõgisto:
1. Masti krae korda.
2. Vöörikajuti uks tihendada.
3. Töökoda korda.
4. Ankruseade kontrollida.
5. Vöörikajuti panipaigad klaarida, kontrollida seal olevate varuosade seisukorda.
6. Uue poomi paigaldus (koos Margusega).
7. Stepsi rooste likvideerida.
8. Paller, reverss määrida.
9. Päästerõnga kronstein korda.
10. Kolmas tulekustuti korralikult kinnitada.
11. Kapteni koi seljatugi parajaks teha.
Riisalo-Kama:
1. Kohe sadamasse jõudes leida Argentina lipp.
2. Varuda gaas.
3. Varuda päramootori õli ja bensiin.
4. Varuda joogivesi.
5. Katsetada joogiveefiltrit.
6. Tellida Volvo-Penta esindusest peamasina hooldus.
7. Tellida Raytheoni esindusest automaatpiloodi remont.
8. Kambüüsis teha suurpuhastus.
9. Salongi panipaigad korda.
10. Riiete kuivatamise kapp korda.
11. Tualeti suurpuhastus.
Kastehein-Pruuli:
1. Topituli vahetada.
2. Ahterpiik korda.
3. Ahtrikajutite panipaigad korda.
4. Olemasoleva proviandi revisjon.
5. Varuda proviant.
6. Taglase kontroll.
7. Ahtriredel korralikult kinnitada.
8. Akud kontrollida.
9. Spinnakeri soodi plokk vahetada.
10. Generaator, apteek, abandon bag korralikult kinnitada.
Ja muidugi pidasime kinni üleüldiselt tunnustatud ühiselueeskirjadest ja headest meretavadest – salongilaua taga süüakse, särk seljas, üle parda heidetakse vaid bioloogiliselt lagunevaid jäätmeid, magavat meest segatakse vaid tõsise vajaduse korral, kajuteis ei suitsetata.
Üheks tõsisemaks korraprobleemiks olid Lennukil kraanikausis poegivad tassid. See tähendas, et õhtul pesi kambüüsitoimkond viimased nõud, lõi pliidi läikima, aga hommikuks olid kraanikausis pesemata tassid, mõned lusikad, võine nuga. Kust nad sinna said, kes nad pesemata jättis, mitte ei oska öelda. Aga see kummalisus kordus hommikust hommikusse.
Loe lisaks:
NSVL meretranspordi töötajate distsiplinaarmäärustik. Tallinn, 1949.
MADEIRA – MÕRANEV PARADIIS
„Natuke hirmus ikka ka, kui sa oled vaid niisugune imetilluke Loomake ja Su ümber on igal pool ainult vesi ja vesi,” arutas ta endamisi.
Kui 21. novembri varahommikul Porto Santo ja Madeira saarte kõrgete kaljudega kaldad udust paistma hakkasid, olime kindlad, et ajalehtede reisikirjade pealkirjad – „Madeira – Atlandi pärl”, „Madeira – soe paradiis Atlandil”, „Igavese kevade saar”, „Ookeani õis” – iseloomustavad seda kaunist saarestikku täpselt ja just meie saabumine annab siinsele täiuslikkusele viimase lihvi. Me ei olnud veel harjunud, et kõiki maailma saari armastab turismitööstus paradiisiks ristida. Mida lähemale jõudsime, seda selgemaks sai, et mäenõlvadel asuvate kalurikülade asemel ootavad meid tuledesäras hotellid, restoranid, ööklubid. Aga vanadest aegadest olid vähemalt alles kuni 1800 meetri kõrgustest mägedest tulevad tuuleiilid, millega näiteks kuulus soololendur ja – purjetaja Sir Chichester omal ajal vaeva nägi.
Enne päralejõudmist pakkus Madeira meile vestlusainet palju. On ju need saared ühe legendi järgi osa uppunud Atlantise kuningriigist, millest esimesed teated pärinevad Platoni „Timaiosest” ja „Kritiasest” (ainuke kord, kui kaasas olnud Platoni kogutud teostest midagi kasu oli). Need kõrge kultuuriga meresõitjad elanud Platoni järgi Heraklese sammastest väljaspool, seega GibraltaristAtlandi ookeani pool, Vahemerre sissesõidu lähedal (Madeiralt ongi Lissaboni 575 miili ja Maroko rannikuni 300 miili). Tehniliselt haritud ja sõjaliselt edukad atlantislased vallutanud Euroopa kuni Itaaliani ja Aafrika kuni Egiptuse piirideni. Selle rahva esimene valitseja olevat olnud Poseidoni vanem poeg Atlant.
Kuidas küll on lootused õiglasema, helgema ja rikkama ühiskonna, paiga, saarekese järele pannud inimesi mõtlema, tegutsema, liikuma. Mida kõike on tehtud selle nimel, mida pole olemas? Kui palju miile on purjetatud, kui palju mägesid, kõrbi ja metsi läbitud, kui palju verd, higi ja pisaraid valatud, et leida Atlantist, Eedenit, Utoopiat, Graustarki, Eldoraadot, Arkaadiat, maailma otsa.
Esimene pikem ülesõit – kaheksa päeva – oli Atlantise üle arutledes sujunud lõbusalt ja oli täis esmaavastaja üllatuspilte. Esimesed vööri ees mängivad delfiinid. Esimene vaal. Esimesed ebaõnnestunud kalapüügid, aga püügimehed Saare Kaluri juhataja Tiit Sarapuuga eesotsas on veel optimistlikud – äkki jääb mõni heeringhai konksu otsa. Ilus sõit spinnakeri all, kuni liiga tugev taganttuulepuhang purje ülemise nurga ära rebib ja spinn kiiresti veest tekki tuleb koristada. Lihakonservid ja makaronid tunduvad veel isuäratavad. Teeme tublisid, kuni 180-miiliseid päevateekondi.
19. november, reede
Üle poole etapist Cowes–Funchal on läbi. Vahetasin sokke. Margus arvab, et teeb seda ehk homme, Mart loodab Madeirani välja vedada. Tegime hommikusöögiks mannaputru ja lõunaks kanakonservist suppi.
Reede õhtul kujundasime salongist Kuressaare Punase baari ja pidasime väikese peo. Ainult et Mardi lubatud soe ilm ei saabunud kuidagi. Oli ju jutt olnud, et kui le bout du monde möödas on ja Finistère’i joonest üle saame, võime hakata päikest võtma. Aga ei midagi sellist.
Olles 21. novembri pärastlõunal otsad Funchali jahisadamas, vanimas eurooplaste väljaspool Euroopat ehitatud linnas, kaisse saanud, jäi meeskond laeva kasima ja Mart läks meid maale möllima. Kuigi sadamakaptenit senjoor Costat, kellele Eesti ajutine asjur Lissabonis Paul Lettens oli meie tulekust ette teatanud, polnud kohal, oli Mart poole tunni pärast rõõmsalt tagasi. Võttis kaks pakki sigarette ja ühe projekti T-särgi, surus need vaikselt musta dokumendikausta
