päris hästi.
Sellised daamid võisid sõita Edwardi-aegse aururongiga, mis praegugi saarel tiire teeb, mitte aga taolise Ford Escortiga, nagu meie ringi liikusime. Aarne kirub inglaste kokkuhoidlikkust, et teed on kitsad, autod väikesed ja liiklus vasakpoolne. Võtsime peilungi saare läänetipule, kus turritab merest välja kolm nõeljat kaljut – The Needles –, mille otsa aegade jooksul mõnigi suur laev on purunenud. Samas lähedal kõrgel kaljul on püstitatud mälestussammas poeet Alfred Tennysonile. Farringfordi mõis, kus ta väikeste vahedega alates 1853. aastast kuni surmani 1892 elas, polnud Inglismaa seisukohalt mitte palju vähem tähtis eliidi kogunemiskoht kui Osborne House. Meie aga ei suutnud kamba peale meenutada ühtegi Tennysoni luulerida.
Kui Cowesi tollitöötaja palus meil 13. novembril Inglismaalt lahkumisel täita tollideklaratsioon, oli seal ka lahter: „Euroopa Liidu tollitsooni järgmine arvatav külastusaeg”. Arvestades, et Madeira on EL-i liige väljaspool VAT-tsooni, kirjutasime „veebruar 2001”. Lugesime seda rida veel ja veel ning naersime südamest.
Enne väljasõitu õmblesin koile tormipõlle ette. See on riideriba, millel on üks praktiline ja üks emotsionaalne funktsioon. Esiteks peab ta kaitsma sind selle eest, et sa siis, kui laev kreenis ehk kaldus on, koist välja ei kukuks. Teiseks annab ta pisikesegi võimaluse füüsiliselt eralduda ümbritsevast laevaelust ja oma heade ja halbade mõtetega omaette olla. Tiit Riisalo alustas Cowesist välja sõites päevikupidamist. Tiit kirjutas mõne kuu, saatis siis kaustiku naisele, kes kirjutas sinna päevade kaupa oma elust ja sobival võimalusel selle merele tagasi saatis. Nii rändasid vihikud edasi-tagasi ja mõned lehed pudenesid lõpuks ka meie reisiraamatu Kokkukirjutaja kätte, et lasta aimata neid torme ja tunge, mida tekitab meri, üksindus ja igatsus.
„Kuigi meie ülesõidud on seni lühikesevõitu olnud ja igasugu rahmeldamist on ka päris kõvasti, olen jõudnud juba ka ühtteist lugeda. Praegu on käsil John Caldwelli „Hulljulge reis”, mille pealkirja oleks küll võinud tõlkida „Meeleheitlik reis”. Meeleheitele viis mehe see, et Teise maailmasõja käigus sattus ta Ameerikasse, aga tema naine jäi Austraaliasse. Laevaliiklus kahe kontinendi vahel oli peaaegu olematu. Nüüd ei jäänud Johnil muud üle, kui osta umbes nii suur jaht, millega me Sinuga Väinamerel sõidame, ja üle Vaikse ookeani purjetada. Sellest retkest raamat ongi. Kogu reisi ajal kirjutas mees iga paari päeva tagant mõne rea oma naisele, mille ta siis ettejuhtuvatel saartel posti pani. Ma pole ju suurem asi kirjutaja, aga mõtlesin, et nii mõne rea kaupa võiks minagi lõpuks kirja kokku saada. Nõnda siis täna alustangi. Mõte alustada tekkis mul täna pärast meie lühikesi telefonikõnesid. Ega nende kõnede ajal suurt midagi tunda jõua, aga veidi pärast Sinuga rääkimist tekib mul alati meeleolumuutus. Olen ka tähele pannud, et sadamaist väljumine süvendab selle hella ja igatseva tunde teket. Ja eile pärast seda, kui ma Su sulgpalli mängimise ajal telefonitsi kätte sain, läks mõte taas koduse elu peale. Kujutasin ette, mismoodi Sa koju tuled, duši alla lähed ja pärast rohelisel diivanil teleka ees keras oled. Tekkis vastupandamatu soov tulla ja musi anda. Armastan ja hoian Sind väga.”
Loe lisaks:
Garrett Mattingly, The Defeat of the Spanish Armada. London, 1959.
Rudolf Sirge, Mitmest kaarest. Tallinn, 1964.
C. W. R. Winter, The Enchanted Isle. 1990.
LAEVAKORD
Ma ei teadnudki, et maailmas on olemas nii palju häid kombeid, käitumisreegleid, käske ja keelde. Nii palju asju, mida teha võib, et jääda siiski viisakaks, ja teisi, mis sellest piirist üle lähevad. Kohvikus ei tohi lõriseda, ei tohi haukuda, ei tohi hambaid näidata, ei tohi keelt näidata.
Meresõit on distsipliiniga ja üksteise arvestamisega alati rohkem seotud kui kuusemetsas matkamine. „Laev olgu või noku pikkune, aga kord peab olema,” armastas Mart korrata kadunud kapten Herbert Seero sõnu. Ja oli selle merematka jooksul ka hetki, kus Mart pidi käratama, et kurat, me elamine on kui hooralapse häll. Siis vedelesid riided salongidiivanil või mustad nõud kraanikausis või olid halvasti paigutatud raamatud kreeniga riiulist põrandale libisenud.
Meie esimene kohustus ja töö kogu selle merereisi ajal oli vahisolek: roolivaht, vabavaht, koivaht. Roolivaht muidugi neist olulisim. Vahti seisime kahekaupa – üks mees roolis, teine purjesid sättimas, silmapiiri kontrollimas, rahulikemail hetkil teed keetmas, merikarpe puhastamas, raamatut lugemas.
Vahikorrad olid enamiku reisi jooksul jagatud nii: südaööl alustasid tüürimees Riisalo ja madrus Kama, nelja tunni pärast võtsid vahi üle Meelis ja seitsmes mees, kell kaheksa hommikul asusid rooli Kastehein-Pruuli. Seega neli tundi vahis, kaheksa vaba. Mart oli vahivaba ja sai täielikult keskenduda laeva juhtimisele, asudes rooli siis, kui ilm või navigatsioonitingimused seda nõudsid, või kui keegi meestest vajas puhkust ja ravi. Traditsiooniliselt oli kapten ise roolis sadamasse sisse- ja väljasõitudel.
Neljatunniste vahtide kaupa sõidetakse tavaliselt ka suurtes laevades, kus on piisavalt vahetusmehi. Me kohtasime reisi jooksul väga erineva vahigraafikuga lõbusõidulaevu. Meiega ühte süsteemi kasutas sloveenlaste Hoorn 2000, kus peal 8 purjetajat. Viiekesi sõitval ameeriklaste Isabelil oldi vahis üksinda kolm tundi järjest ja kapten oli vahis kord ööpäevas. Soolopurjetajad ja paarissõitjad kasutasid öisel ajal enamasti tuulerooli, mille tuuletiib reageerib tuule muutumisele ning muudab kursi sellele vastavalt jälle õigeks. Tuulerool teeb laevamehe elu mõistagi palju lihtsamaks, ent kui uneajal tuule suund oluliselt muutub, võib hommikuks ilmneda, et purjetatakse hoopis soovimatusse kanti. Automaatpilooti, mida me mõnikord pikkadel ülesõitudel kasutasime, sisestatakse soovitud kurss, ning ta roolib laeva selle järgi. Kui tuul juhtub aga pöörama, tuleb roolivahil purjesid sättida.
Kõik, mis puudutas laeva varuosi ja remonti, allus laias laastus esimesele tüürile. Väike töökojaruum oli tema valitsemisala, kust Mel delikaatselt, aga järjekindlalt pidi ära tõstma sinna kuivama riputatud riideid ja muid meeste isiklikke asju. Mootori hooldamise võttis Mart enda peale. Purjeõmblemise ja taglase kontrolliga tegeles Margus, kütuse- ja veevarumine oli Riisalo kohustus. Nagu ikka laevades, olid lõbusamad ja lihtsamad tööd madruste teha. Nad lugesid raamatuid ja artikleid ning valmistusid sadamasse jõudmiseks. Seal tuli siis näidata oma oskusi, pidada ettekandeid asukohamaa aja- ja kultuuriloost, teadma, milliseid paiku nappide päevade jooksul külastada tasub, kus asub pood või pesumaja. Kirjanduse valimisel ja muretsemisel oli meile abiks Rahvusraamatukogu bibliograaf Gina Kaskla, tänu kellele oli meil olemas vist enamik vähegi väärtust omavaid eestikeelseid artikleid, mis enne meid Lennuki sadamalinnade kohta kirjutatud. Meeskonna lemmikraamatute hulka kuulusid Pitka, Ransome’i, Kotzebue, Heyerdahli, Slocumi reisikirjad, aga ka Velleri, Hašeki, Peegli, Ülo Tuuliku lõbulood. Tõsisemgi kirjavara pole meremeestele päris võõras, nii olid meil puhtalt kultuursuse mõttes terve reisi kaasas „Kalevipoja” miniatuurväljaanne ja Platoni ingliskeelsed kogutud teosed.
Maitse üle ei vaielda. Aga üksteise muusikaline maitse oli Lennukil pideva aasimise ja kommenteerimise objektiks. Vanemad mehed nagu Mart, Meelis ja madrus Pruuli kuulasid hea meelega Uno Loopi, Ivo Linnat, Dire Straitsi, kantrimuusikat. Noored ja vihased tüürimehed Riisalo ja Kastehein eelistasid Zeppelini, Doorsi, Massive Attacki. Kama kuulas, ei saa öelda, et just kõigi rõõmuks, lapi joige ja võru- ning liivikeelseid rahvalaule. Vaheldust tõid vahetusmehed – Jaanus Nõgisto tuli AC DC ja Tõnis Arro Mozartiga. Jõudu mööda püüdsime oma plaadikogu täiendada ka maailmamuusikaga, eelkõige kohalike rahvaviisidega.
Üks ühine lemmik oli meil aga vaieldamatult ka – Väikeste Lõõtspillide Ühing. See kannatas mängida igal ajal – sadamas ja ookeanil, siis, kui tundsime rõõmu jääliustikest või kirusime päikseketast, siis, kui hinge kriipis, ja siis, kui pidu peeti.
Päris kuiva seadust Lennukil ei olnud. Alkohol oli laual ka merel,
