Eesti lipp ümber palli. Tiit Pruuli

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli страница 11

Eesti lipp ümber palli - Tiit Pruuli

Скачать книгу

Frieseland/Fryslân. 1997.

      Sulev Valdmaa, Põhjamaade ajalugu. Tallinn, 1998.

      Voldemar Veedam, Purjetamine vabadusse. Tallinn, 1988.

      WIGHTI SAAR

      9. november, teisipäev

      Soodsa põhjatuule toel ületasime täna Greenwichi ehk nullmeridiaani ning lahkusime idapoolkeralt. Calais’ väinas luges Tiit Sarapuu korraga meie ümber 40 aluse tuled. Ega entsüklopeedia asjata ütle, et tegu on maailma ühe tihedama laevaliiklusega paigaga. Tegin elus esimest korda mannaputru, Aarne naine telefoni teel õpetas. Õhtul jõudsime Wighti saarele, mis asub Inglise kanalis vastu Portsmouthi, Albioni saarest eraldab teda Solenti väin. Tihe laevaliiklus ja suur tõusu-mõõna amplituud teeb lähenemise Cowesile keerukaks. Asi pole küll kaugeltki nii hull kui Fundi lahes Kanadas, kus on maailma kõrgeim tõusuvesi – 15 meetrit –, ent Läänemerest tulnule on ka 2-meetrine tõus-mõõn harjumist vajav loodusnähtus. Koristasime õhtul laeva, sest homme saabuvad külalised – maavanem Barbara Foster, Cowesi linnapea John H. Leigh, Eesti saatkonna majandusnõunik Tõnis Nirk, British Aerospace’i esindajad, mitu ajakirjanikku ja meie kutsuja Sir David Roche.

      Cowesis peatus enne ookeani ületamist 1933. aastal ka Ahto Valter. Saare külastamise kohta kirjutab kaasas olnud reporter Rudolf Sirge: „Cowes oli meile siiski ka mitmeti kasulik sadam: saime kingituseks ühelt misterilt, Ahto tuttavalt, uued seilid.” Meiegi ei lahkunud Cowesist tühjade kätega. British Aerospace andis meile mitme telekaamera ees toimunud pidulikul tseremoonial üle tšeki 2000 naelale.

      La Manche, Inglise kanal, kus meie läbisõidujärgsel päeval tormas tuul kuni 25 m/s, hakkas tekkima umbes 7000 aastat tagasi. Selleks ajaks oli jää Põhja-Euroopast kadunud, maa kuivas, oli tekkinud neli aastaaega (huvitav, miks inglased arvavad, et neil ka neli aastaaega on?). Enne Inglismaa eraldumist Mandri-Euroopast jõudsid sinna ka inimesed peale hüpata, Wighti saarel on inimjälgi hinnatud 8000 aastat vanaks. Ja siis ühel hetkel tekkis Inglise kanali harujõgi – Solenti väin – ning Wighti saar eraldus Inglismaast.

      Wighti saare pealinn Cowes ei ole sadamalinn, vaid tumesinistes klubipintsakutes purjetajate linn. Siin ei ole kõrtse, siin on pubid, on vanade raamatute poed kitsastel tänavatel ja kellaviietee väikestes võõrastemajades. See on üks Euroopa tunnustatuimaid purjetamiskeskusi, mida võib-olla pisut ülepingutatult, aga mitte ka päris ilma põhjuseta kutsutakse the home of world yachting. Igal aastal toimub siin Cowes Week, mille jooksul kogunevad saare sadamaisse ja reidile tuhanded purjetajad. Siin asub ka maailma eksklusiivseimaks jahtklubiks peetav The Royal Yacht Squadron. Klubi kommodooriks on olnud Walesi prints ja liikmeteks Francis Chichester (1901–1972), Ernest Shackleton (1874–1922), Robert Falcon Scott (1868–1912) jt. Klubi asutati 1815, seega pole ta kaugeltki vanim purjetajate ühing Inglismaal, esimene – Water Club of Cork – loodi 1720 Lõuna-Iirimaal, see lõpetas tegevuse 1765, ent osa selle liikmeid moodustas uue klubi, millele hiljem omistati Royal Cork Yacht Club’i nimetus. Kuigi RCYC asub Iiri Vabariigis Crosshavenis, kannab ta kuninglikku märki praeguseni. Teised tänased tuntuimad purjetamisklubid on Royal Thames Yacht Club, Royal Corinthian Yacht Club, Royal Cruising Club. Vahemärkusena meenutame, et Eesti vanim jahtklubi – Eestimaa Merejahtklubi – asutati 1888. aastal Tallinnas. See saksakeelne ja – meelne klubi tegutses hiljem Haapsalus ja lõpetas eksistentsi 1897.

      RYS on aga vaieldamatult üks väärikamaid klubisid, mille liikmeks on paljud auväärsed kodanikud aastaid pürginud. Näiteks Glasgow’s sündinud teemagnaat Thomas Lipton (1850–1934). Lipton, kes kogus oma rikkuse toidupoodide keti ja tee-, kohvi- ning kakaoistanduste omamisega Tseiloni saarel, alustas 50-aastaselt ka purjetamiskarjääri. Kuna inglased ja šotlased olid kaotanud America karika jänkidele, otsustas ta, et iirlane võiks oma kaasmaalastele väikese ninanipsu teha. Ta laskis ehitada 89-jalase kutri Schamrock ja üritas 1899 ameeriklastelt tiitlit tagasi võita, paraku ebaõnnestunult. Lipton ei jätnud jonni. Tema Schamrockid II, III, IV ja V üritasid karikavõitu kuni 1930. aastani, kuid kaotasid taas ja taas, algul napilt, viimane kord juba märkimisväärselt. Siis otsustas 80-aastane mees, kes ise ja kelle firma on aastakümneid purjetajaid toetanud, selle ürituse lõpetada. Väärika tasuna täitus aga ta ammune unistus saada RYS-i liikmeks. Esimene mitte New Yorgi klubi jaht, kes America pokaali võitis, oli Perthi Kuningliku Jahtklubi jaht Australia II 1983. aastal.

      America’s Cup saigi alguse Wighti saarel. 1851 kutsus Kuninglik Jahtide Eskaader New Yorgi jahtklubi võistlema Saja Gini karika võidusõidus ümber Wighti saare. Jänkid saatsid välja 170-tonnise kuunari America, kes tuhandete Solenti väina kallastele kogunenud pealtvaatajate silme all esimeseks tuli ning järgnevatele võistlustele nime andis. Inglased lohutavad end täna teadmisega, et suurem osa America meeskonnast olid nende kaasmaalased ja kapteniks oli Cowesi loots Underwood. Lisaks oli 8 minutiga teiseks jäänud inglise Aurora lugenud võistlusmäärustikku valesti ja sõitnud mõnevõrra pikema distantsi. Ent ajalugu ümber ei tee ja siiani toimub iga kolme aasta tagant maailma kalleim purjetamisvõistlus, mille nimeks on America karikas.

      Väärikas on juba Royal Yacht Squadron’i hoone, mille masti meie tuleku puhuks sinimustvalge lipp tõmmati. Meile tegi ringkäigu majas klubi üks vanemaid liikmeid John Power. See on klubi kõige inglaslikumas mõttes. Ajakirjanikud jäeti ukse taha, meilgi paluti siseruumides mitte pildistada. Seintel olid näiteks sellised rariteedid kui admiral Horatio Nelsoni (1758–1805) mõni päev enne Trafalgari lahingus hukkumist vasaku käega kirjutatud kiri, palju maailma purjetamistippudele kuulunud esemeid ja karikaid ning haruldane mereteemaline raamatukogu. 1850. aastal ehitatud hoonele on hiljem külge poogitud midagi triiphoonelaadset. See seik iseloomustab suurepäraselt vana head Inglismaad. Nimelt soovis kord kuninganna Victoria klubi külastada. Aga naisi sellesse pühamusse ju ei lubata! Teisalt oli tegu ikkagi kuningannaga. Nii nuputati välja olukord, kus hundid söönud ja lambad terved. Õhtusöök toimus spetsiaalselt selleks ehitatud klaasterrassil.

      Meie õhtusöök toimus Sir David ja lady Roche’i kutsel Norris Castle’i Farm House’is, mis on osa mainekast Norris Castle’i kinnistust. Mööbel, tõenäoliselt Elizabethi-aegne, nagiseb, ammu surnud esivanemad vaatavad elusuuruses maalidelt riiulitele asetatud perekonnareliikviaid, kaminas lõõmavad halud, keegi serveerib jääga Johnnie Walkerit (since 1829). Selles 18. sajandi lõpul ehitatud keskaegses stiilis lossis veetis 1831. aastal oma esimese Wighti-suve 12-aastane Victoria. Kui Victoria oli saanud kuningannaks ja abiellunud Albertiga, tahtsid nad Norrise lossi ära osta, ent liiga kõrge hinna tõttu ehitasid Osborne’i krundile uue hoone. Osborne House’ist sai oma hiilguse tipul oleva Briti impeeriumi olulisimaid paiku. Norrise loss on aga juba viiendat põlvkonda olnud Alexandra Roche’i perekonna käes. Selgus, et lady Roche on rohkem purjetaja kui mõnedki meie meeskonna liikmed. Ja siis hakkasid hargnema Inglismaale omased jutuahelad traditsioonidest ja sugulussidemeist. Vestlus läks Robin Knox-Johnstoni (sünd 1939) viimasele artiklile ajakirjas Yachting World, kus ta rääkis amatöörpurjetajate hiljutistest ümbermaailmasõitudest ning ohutusprobleemidest nendega seoses. Siis meenutasime tema enda osalemist 1968–1969 Sydney Times’i soolopurjetajate ümber maailma purjetamise võistlusest, mille seitsmest alustajast lõpetaski vaid Robin. Ja selgus, et üks võistlejatest, vaalaga kokku põrganud ja capsize’i ehk kummulimineku üle elanud legendaarne briti purjetaja Bill King (sünd 1910) oli mereväes koos Davidi isaga ja oma abielu kaudu kirjanik Anita Lesliega sugulane Alexandra Roche’i esimese mehega. Ühtlasi tutvustati meile kiiresti Winston Churchilli sugupuud, kolme Jerome’i tütart, kes tulid New Yorgist ja kellest ühest sai Winstoni ema ja kes olid sugulased Anita Lesliega.

      See ei ole hooplemine, see ei ole nali. See on Inglismaa. „Mina pole seda värki välja mõelnud,” vabandas Sir David.

      Need on asjad, mida sa pead teadma, mille väärtust mõistma, mille püsivuses mitte kahtlema, kui sa tahad suhelda inimestega väljaspool Londoni hip-hop-pop- ja

Скачать книгу