sigarettide või alkoholivarude vastu huvi ei tundnud. Sama kingitustetrikki tuli asjaajamise lihtsustamiseks mõnel korral hiljemgi kasutada. Enamasti mõjus sadamavõimudele aga juba meie reisi voldiku ulatamine – pildid presidendist, välisministrist, linnapeast ja kapten Saarsost andsid aimu, et tegu on soliidse seltskonnaga. Rohkem ja vähem soliidseid purjetajaid peatub Madeiral aastas tuhandeid, enamasti väisatakse siinseid sadamaid oktoobris-novembris, kui on parim aeg olla teel Euroopast Kariibi merre või Lõuna-Ameerikasse. Paljud Ameerika jahid teevad ringreisi marsruudil Bermuda–Assoorid– Madeira–Kanaarid.
Funchalis saime sadama pesuruumi ja WC võtmed ning kümblesime mõnuga üle pika aja duši all. Ehkki vee- ja kanalisatsioonisüsteemid olid katkised ja ruum veidi haises, oli hea.
Järgmise päeva hommikul tundsime end väga uhkena, sest ähmis sadamaametnik teatas, et kohe tahavad Lennukile tulla important ladies. Ja tulidki meie niiskusest ning higist lehkava jahi salongi prouad Anna Brauer ja Petra Marina Alves koos magusate parfüümilõhnade ja kolme pudeli hea vahuveiniga. Anna Braueri mees töötab Varssavis Sheratoni hotelliketi Ida-Euroopa regiooni juhina. Lennukiga viis teda kokku Eesti suursaadik Poolas Peeter Reštšinski. Prouad sümboliseerivad Madeira saare poolelanikke päris hästi. Siin veedavad suvemajades, apartementides ja hotellides aega vanemas keskeas heal järjel eurooplased, kes tulevad subtroopikasse Euroopa lühikest suve pikendama ja golfi mängima. Iial pole siin liiga palav (keskmiselt 23 °C suvel) ega kunagi ka liiga külm (17 °C talvel). Anna viis meid kokku kohaliku turismitööstuse grand old man’i Joao Borgesega, kes aitas Lennukil korraldada esindusliku pressikonverentsi ning oli meie giidiks saarega tutvumisel. Vanahärra Borgese enda põnevasse merenduslikku elulukku kuulub koostöö Jacques Cousteau ja Robert Stenuitiga, osalemine kuulsa Porto Santo aarde avastamisel ning roll John Hustoni tuntud filmis „Moby Dick”. Suurepärase sukeldujana mängis ta ses linateoses kurikuulsa valge vaala saba.
Neljast suuremast (Madeira, Porto Santo, Selvagens ja Desertas) ja viiest väiksemast saarest koosnev saarestik, mille kogupindala on 796 km2, kerkis merest oma tänastesse mõõtmetesse paari miljoni aasta vältel, 20 kuni 30 miljonit aastat tagasi. Toonaste protsesside tagajärjel on tekkinud ka üks maailma võimsamaid merekliffe – Cirão neem, mis langeb 600 meetri kõrguselt enam-vähem vertikaalselt ookeani. Geoloogide raskesti hoomatavatele numbritele ja keerulistele vulkaanilistele protsessidele võib kõrvale panna eestlastelegi lähedasena tunduva legendi. Nimelt olevat neitsi Maarja, nähes, kui patune ja halb on maailm, nutma puhkenud. Üks ta pisar kukkus ookeani ja sellest sündis Madeira saar ehk siis ka Maarjamaa.
Millal see neitsilik maa inimese poolt avastati, polegi täpselt teada. Sellele aule on pretendeerinud peale portugallaste nii prantslased, hispaanlased, genovalased kui araablased. Vaid viimastel on selleks ka mingeid tõsiselt võetavaid tõendeid ette näidata. Nii on 1351. aastal valmistatud Medici atlasel ja 1413. aastal tehtud Macia de Viladeste kaardil märgitud tõenäoliselt Madeira ja Desertase saared, nimetades neid „Isola de lo legname”. See on itaaliakeelne tõlge araabiakeelsest sõnast El Aghnam, mis tähendab „puidu saar”.
Fikseeritud esmaavastaja au jääb aga siiski portugallasele João Gonçalves Zarcole, Henrique Meresõitja ühele soosikule. Koos Tristão Vax Teixeiraga oli neil ülesanne seilata Guinea rannikule. Nad sattusid aga tormi kätte, mis kandis nad Aafrika rannikust kaugemale, ja pärast kahenädalasi vintsutusi silmasid nad lõpuks maad, mille nad ristisid Porto Santoks, pühaks sadamaks. See oli 1. novembril, kõigi pühakute päeval, 1418. Tagasi Portugali jõudes rääkisid nad oma avastusest ja Meresõitja asus kohe uut ekspeditsiooni kavandama. Vähem kui aasta pärast olid nad tagasi saarel ja märkasid ilusa ilmaga silmapiiril tumedat varju. Mehed olid kindlad, et tegu on põrgu väravatega, aga kuna patroon Henrique oli sisendanud neile vapruse ja teadmistejanu olulisust, sõitsid nad siiski edasi ja avastasid hoopis imekauni Madeira saare.
Kuni 1834. aastani oli Madeira saarestik Portugali koloonia, mis allus mereministeeriumile. Siis moodustati Portugali uus administratiivüksus – Funchali provints –, mida juhtis kuberner.
Lennuki meeskonna võttis Madeiral vastu kohaliku omavalitsuse tööminister härra Castro, kellega vestlesime pikalt Euroopa Liidust ning sellest, kuidas liit surub turult välja Madeira banaane, eelistades neile Lõuna-Ameerika toodangut. Banaanipuud on saarel kasvanud alates 1550. aastast. Istandusi on mitmesajal hektaril, kasvatatakse kahte sorti banaane. Kohalikule turule läheb brata – lihtsam ja kergemini kasvatatav. Kuulus ja kallis väike Madeira banaan kannab nime anã. Teiseks tähelepanuväärseks ekspordiartikliks on lilled. Vaatamata malbele kliimale teeb põllumajanduse raskeks see, et istandused asuvad valdavalt saare lõunaosas, kus aga sademeid taimede normaalseks kasvuks napib. Nii nagu Portugaliski, kasutatakse ka Madeiral mõnekümne sentimeetri laiuseid madalaid niisutuskanaleid – levada’sid. Kanalite kogupikkus on üle 2000 kilomeetri. Lisaks praktilisele väärtusele kasutatakse levada-kanalite võrku ka erinevate raskusastmetega matkaradadena. Kõrgematel mäenõlvadel matkates on võimalik näha ka looduskaitse all olevaid loorberipuid, mille maharaiumise eest trahvitakse paarikümne tuhande krooniga.
Madeiral elab umbes 300 000 inimest, kuna saarestik on väga ülerahvastatud juba viimased paarsada aastat, elab ja töötab sadu tuhandeid madeiralasi Euroopas, LAV-is, Venezuelas jm. Madeiralasi nimetatakse tihti „erilisteks portugallasteks”. Vaieldamatule portugali põhjale on sajandite vältel sobitunud teisi Euroopa rahvaid (itaallasi, inglasi, prantslasi, šotlasi) ja ka Aafrika musti orje. Portugali keelgi kõlab siin teistmoodi kui emamaal, dialekt on isegi saareti erinev. Kõik see rahvas on aga tubli katoliiklane ja väikesed armsad külakirikud on kindlasti väärt visiteerimist. Rahvakultuuri võib paraku reeglina näha vaid suveniiripoodides, milledest tuntuimad on tikandikauplused, ja hotellide ning restoranide kultuuriprogrammides. Rahvatantsude suurimad mõjutajad on olnud sajandeid tagasi saarele saabunud maurid. Rahvariietes on aga üks element, mis võiks olla tuttav meilegi. Nimelt on meeste pehmete nahksaabaste tegemisel võetud mõõtu Läänemere-äärsetelt meremeestelt, kes kunagi siia veinivaatide jaoks tammepuud purjetasid.
Madeiralt ei tohi lahkuda, kui pole käinud hiiglaslikul kalaturul ja maitsnud espada preta’t. Espada eestikeelne nimi on süsisaba (Aphanopus carbo) ja ta kuulub lintsabaliste sugukonda. Ta on sünkmust, teravate koledate hammastega süvaveekala, keda püütakse eriliste vertikaalsete õngejadadega tõesti sügavalt ja keda leidub veel vaid Jaapani ja Filipiinide lähistel. Üks kala kaalub 2–6 kilo ja kasvab kuni kahe meetri pikkuseks. Espada’t ei tohi segi ajada teise kohaliku köögi hõrgutisega espetada’ga – loorberivardal küpsetatud šašlõkiga. Sööma pole mõtet minna kallitesse hotellirestoranidesse, vaid mõistlik on üles otsida mõni tipicos ehk kohalikele mõeldud lihtne einestamispaik. Kalakultuur on Madeiral tõesti aukartustäratav. Võimalik on see aga tänu sellele, et siinsetes vetes on loendatud üle 300 liigi merefaunat. Haruldasemad eksemplarid on välja pandud Palácio São Pedros ehk Funchali loodusloomuuseumis, kuhu on kohaliku floora ja fauna näidiseid kogutud alates 1850. aastast. Tavapärasemad toidukalad on tuun, tursk ja latikas.
Viinamarjade korjamise aeg on Madeiral pikimaid maailmas – augustist oktoobri keskpaigani. Viinamarjanoppimine pole mitte lihtsalt tüütu kohustus, vaid perekonna ja sõpraderingi ühisüritus, mille käigus ei tehta ainult tööd, vaid süüakse, juuakse ja peetakse pidu. Marjade käärimisprotsess kestab 24 tunnist kuni nädalani (kuivade veinide puhul). Kääritamisprotsess lõpeb veini fortifikeerimise ehk alkoholi lisamisega. Ja edasi järgneb protsess – estufagem –, mille juured ulatuvad kunagisse n-ö tööõnnetusse. Kuigi Malvasia viinamarju hakati saarel kasvatama juba 15. sajandi keskpaigas (olulisimad sordid on praegu Tinta Negra Mole, Verdelho, Sercial jt), sai Madeira vein tuntuks pärast seda, kui 1 8. sajandil sõitis üks veinilastiga purjekas Indiasse. Veinilaadung jäi aga realiseerimata ning see toodi troopikakuumas laadruumis tagasi Madeirale. Ja siis avastati, et pikka aega kuumas seisnud vein on midagi nii omapärast, milleni senised veinimeistrid pole jõudnud. Estufagem ehk veini kuumutamine käib tänapäeval nii kunstlikult (odavamate veinide puhul kuumutatakse neid kolm kuud 45 kraadini) kui ka looduslikult.
