meestel (Pruuli, Margus ja mina) iiveldust tekitama.”
Loe lisaks:
José Hermano Saraiva, Portugal. A Companion History. Manchester, 1997.
HENSELDAMINE
Nüüd seoti mulle köis ümber ja lasti üle parda.
Tundsin, kuidas saapad läksid vett täis. Püüdsin ujuda, aga ei jõudnud, sest „Suits” sõitis liiga kiiresti ja vedas mind taga. Köis lõikas kaenla alt, suu läks vett täis. Siis tõsteti mind köitpidi laevaküljele rippu ja lasti uuesti vette. Jälle sukeldusin ja siplesin vees. Nii tehti kolm korda, siis tõmmati tekile. Puristasin ja köhisin, riided tilkusid, saapad lirtsusid – olin vist õige naljakas, sest kõik puhkesid naerma. Peale selle pidin ära sööma tüki soola-leiba ja peale jooma lonksu merevett. Siis kuulutas Jaakson mu meremeheks ja kõik madrused andsid mulle kätt.
17. detsember, reede
Homseks peaksime end ekvaatorini välja vedama. Tappev palavus, kajutis ei liigu õhk üldse, ventilaator aitab läppunud õhku vaid veidi ringi ajada. Salongi termomeeter näitab üle 30 °C. Magada raske. Ärkasin öösel kell kaks higisena, välgud sähvivad, äikesepagi tuli peale. Aitasin Riisalol-Kamal genu sisse tõmmata. Järgmine tugevam tuulepuhang tuli kella nelja paiku öösel. Seejärel jäi jaht mõneks ajaks päris seisma, tuult polnud. Otsustasime just, et oleme jõudnud ekvatoriaalsesse vaikusevööndisse ehk doldrumisse ja vaja purjed alla võtta ning mootoriga kirdepassaadist kagupassaati sõita, aga nagu ikka – kohe kui purjede kallale lähed, tuleb ka tuul. Sõitsime terve päeva 7–9-meetrises tihttuules. Eks see olegi doldrum – kergelt varieeruvad tuuled, vaikus vaheldub äikesetormidega. Doldrum asub vööna kirde- (põhjapoolkeral) ja kagupassaatide (lõunapoolkeral) vahel, umbes 10° lõuna- ja 10° põhjalaiuse vahel. Doldrum varieerub oma positsiooni ja suuruse osas sõltuvalt aastaajast. Ka baromeeter on viimastel päevadel märgatavalt langenud, kõik nii, nagu doldrumis olema peab.
Oleme mitu ööd äikest saanud. Eile öösel tõusis tuul äkitsi 22 meetri peale, genua kokkurullimisel läksid lõdvad soodiotsad sassi ja puri mässis end sea moodi ümber vöörstaagi. Kõik mehed kamandati tekki, ohuvööd ümber. Mart karjus ruuporisse korraldusi, sest tuul, vihm ja taglase plagin olid nii häälekad, et niisama hüütud sõna kadus mõne meetri peal olematusse. Kui tuul veidi järele andis, tegime mootori abil ringe ja lõpuks õnnestus eespuri staagi ümbert lahti saada. Selgus aga, et ses mäsus ei pidanud purjeriie vastu ja Salvadori sailmaker’itel on taas veidi tööd.
Esimesed tugevad äikesepuhangud tekitasid hinge pisukese ärevuse. Uudne ja harjumatu olukord. Aga Mardi raudset kindlust on hea tunda. Ei mingit kõhklemist ega kokutamist, kogu meeskond pannakse kiiresti tööle ja siis pole enam aega muule mõelda, kui püüda võimalikult täpselt oma rolli täita.
Ekvaatori esmakordset ületamist tähistavad meremehed paganlikest aegadest pärit ristimisehk henseldamistseremooniaga. Kui sarnase tava algaegadel otsiti nõnda lepitust merejumalate Poseidoni või Neptuniga, siis praegu on see vaid lõbus vaheldus pikkadele ülesõidupäevadele. Enne ookeanisõite, mis algasid ju alles 16. sajandil, tähistati ohverdamistega olulistest neemedest möödumist. 1529. aastast on pärit prantsuskeelne ristimisjuhend laevapere noorliikmete tarvis – „Les Chevaliers de la Mer”, kus õpetati, kuidas neid kindlatest neemedest möödumisel tõelisteks meremeesteks lüüa.
Kunagi oli Tallinna Meremuuseumis üleval mitmeid pilte taolistest tseremooniatest nõukogudeaegsete kauba- ja kalalaevade pardail. Paraku jätsid need pildid sest üritusest mulje kui valdavalt maitselagedast taidlusest.
Aga kuna komme on nii iidne, siis seda eirata polnud kuidagi võimalik. Meie puhul tegi olukorra keerulisemaks aga see, et meritsi polnud keegi meist veel üle ekvaatori läinud. Otsustasime siis nii, et kapten läheb laeva ninasse ja on seega esimesena üle joone. See annaks talle ühtlasi nagu õiguse esineda Neptunina ja teisi ristida. Doktor Pruuli, kes ainsana maismaal ja õhus ekvaatorit ületanud, esines Mardi abina, kontrollides meeste merekõlblikkust, pannes plaastreid ja andes vitamiine.
Esmalt aga – „we must cross the line”, nagu laulavad selle kohta ingliskeelsed meremehed. Kuna 18. detsember, päev, mil ületasime ekvaatori, oli ühtlasi ka Kaido sünnipäev, siis anti selleks pidulikuks hetkeks rooliratas sünnipäevalapse kätte. Ja nii viis Kaido Lennuki kell 14.50 pikkusel 28° 08' 06" W põhjapoolkeralt lõunapoolkerale.
Mart oli näinud tõsist vaeva ja valmistanud ette meeldejääva sündmuse. Kapten pani esmalt proovile meeskonna professionaalsed teadmised. Milline on kõige lühem ots laevas? Kes on laevas tsimmermann? Mis on eeselkopp? Mis on kontraforss? Mis on koos? Teoreetilisele osale järgnes praktiline – igaüks pidi näitama oma oskust meresõlmede tegemisel. Lisaks tavapärastele paalikatele, rehvija soodisõlmedele tuli osata ankrusõlme, pikka pleissi ja ära tunda hoorasõlm.
Kaaslaste aasimise saatel said kõik oma eksamiga maha ja järgnes vande andmine: „Mina, see ja see, astudes Neptuni palge ette ekvaatoril, keset Atlandi ookeani, tõotan järgida mereseadusi, alluda laevakorrale, austada kaptenit ja lugu pidada kotermannist ning igal võimalusel valada meelehead Neptunile.”
Teisel korral Atlandil ekvaatorit ületades oli henseldamist vajavaks meheks madrus Simm. Ettevalmistused kulgesid aga sellevõrra lihtsamalt, et nüüd oli laevas ka Meelis, kes kalalaevas mitmel korral üle joone sõitnud. Nõukogude ajal oli see vaat et ametlik püha, üks vähestest päevadest, mil laevaperele ametlikult klaas kärakat pakuti. Meie ristimisnapsiks oli kange punase pipra segu, mis oli tembitud piirituse ja mereveega. Purju ei teinud, aga oli see-eest päris vastik. Teine jook, mida siin rüüpame, ei tee samuti purju, pole aga üldse halb. Nagu laevades ikka, kirjutatakse meilgi troopika puhul ajuti välja odavat valget veini, mida ohtra veega lahjendatakse. Niisutab kuivavat kurku ja leevendab suurepäraselt janutunnet.
JÕULUD
Kui ma pärast vahikorda istusin masti alla ja igatsesin, siis tundsin, et keegi pani käe mu õlale: see oli kapten. „Mis on, Nigul, kas jõule igatsed?” Vaatasin talle otsa ja nägin selle karmi merimehe silmis sama igatsust, mis vaevas mind. „Tule minuga kaasa!” lausus ta mulle. Siis viis mu kajutisse, pani istuma laua taha, avas oma laeka ja võttis välja kollase rasvaküünla. Asetas selle küünlajalale ja ütles: „Peame ka jõule, Nigul.” Ragisedes võttis küünal tuld, ta kiired tungisid igale poole ja ma tundsin, et nad valgustavad ja soojendavad mu hinge.
Jõulude aegu sõidetakse saaniga. Või naelkummidega džiibiga. Minnakse lumisesse metsa ja tuuakse kuusepuu. Laiad lumeräitsakad ja karjastelaul külmas, ent hingeõhuga soojaks köetud kirikus. Eestlasele töötavad siin väga selged stereotüübid. Aga kujutage nüüd ette jõululaupäeva Brasiilias, Salvador de Bahias. Või Saint Helena saare lähistel, umbes 16–17° ekvaatorist lõuna pool. Nendes paikades tulid Lennuki jõulud. Väljas oli mõlemal korral 30 soojakraadi. Esimesel aastal kogus lõunamaine latiinotemperament päeva kuludes aina hoogu. Siis, kui meie tahaksime istuda vaikselt hämaras toas jõulupuu ümber, hakkavad rahvamassid tänavail liikuma.
Panime oma pisikese vineerist kuusepuu kokku, riputasime mõned piparkoogid, kommid, paar omatehtud ehet külge ja sulatasime küünlad supikaussi. Isegi laululehed ja kirjakohad piibliraamatust olid ette valmistatud. Keegi oli teinud kaerahelbeküpsiseid, keegi tõi välja piparkoogid, ühiselt valmistati seapraad.
Lisaks religioossele tähendusele on jõulud ju eelkõige kodune püha. Kas Lennuk on meie kodu, küsisime endilt. On ja ei ole ikka ka. Kõik me püüdsime oma kaheinimesekajuteid, kus küll vaid üks mees korraga askeldama mahtus, võimalikult hubaseks
