mitteverbaalne suhtlemine, sotsiaalse staatuse näitamine, šamaanirituaalide täitmine ja muu –, on kaotanud oma tähtsuse. Urubud ei tee enam juba mõnda aega oma kuulsaid peaehteid, sest linnud, kelle sulgedest neid valmistati, on kadunud. FUNAI (Fundação Nacional do Índio) ehk riiklikust indiaanlaste kultuuri säilitava fondi kauplustest võib osta mõningaid punutisi, puhkpüsse, peaehteid ja muud, mida valmistavad põhiliselt Amazonase indiaanlased.
Portugallastega kaasas olnud Pedro Vaz de Caminha kirjeldab esimesi kohtumisi indiaanlastega: „Nad olid tumepruuni nahavärviga ja täiesti alasti. Käes kandsid nad vibusid ja nooli. Nad kõik tulid otsustavalt paadi poole. Nicolau Coelho andis neile märku vibud maha panna ja nad tegid seda. Neil on ilusad näod ja hästi väljajoonistunud ninad. Intiimkehaosadele pöörasid nad sama vähe tähelepanu kui näiteks näo näitamisele. Alahuules olevas augus kanti ühest otsast teravat luust pulka. Mõnedel olid huuled lõhestatud ja lõhedes kanti puust kinnituspulki. Juuksed olid sirged ja neid lõigati terava kiviga. Reitel, põlveõndlates ja tuharatel võis näha kirevaid tätoveeringuid. Värvi selleks saadi marjadest ja pähklitest. Intiimkehaosad olid mitmetel raseeritud. Teiste hulgas oli üks, kes käskis neil meist eemale hoida. Mitte et mulle oleks tundunud, et neil tema vastu mingit respekti või hirmu oleks olnud, aga tõenäoliselt oli ta nende vanemaks. Ent juhi idee oli nende hulgas väga vähe tuntud, selle ühiskonna liikmed elasid võrdsuses ja koostöös.”
Meie esimesed kohtumised tänase Brasiilia ametlike esindajatega olid paraku ruineerivad. Meid maale mölliv föderaalpolitsei ametnik Alberto otsustas, et Brasiilia ei ole liitunud IMO konventsiooniga „Meremeeste isikut tõendavate dokumentide kohta” ning me ei tohiks oma meremehepassidega riiki pääseda. Kui näitasime talle liitunud riikide nimekirja, kus República Federativa do Brasil sees, siis otsustas ta, et see ei laiene eestlastele, ja ei aktsepteerinud endiselt meie dokumente. Olukorrast soovitas ta meil välja tulla nõndaviisi, et me võtaksime endile kohaliku agendi, nii nagu seda teevad kommertslaevad. Tal oligi kohe üks oma merendusagendist sõber soovitada. See rahaahne mees lootis meie pealt teenida 400 USA dollarit. Mõistagi see variant meile ei sobinud, veetsime viimase öö reidil ja kui saabus vahetusmadrus Tõnis Palts, tõstsime ankru, tänasime kõiki pühakuid, et tulema saime, ja asusime teele Rio de Janeiro poole.
Enne kohalejõudmist pidime laevaraamatusse tegema kaks nukrat sissekannet.
4. jaanuar:
Kuna Salvadoris ei õnnestunud gaasiballoone täita, jäi täna pajaroa valmistamine pooleli. Kergemat sööki saame valmistada avariiolukorraks kaasa võetud piirituspliidil. Laine loksutab paati, pliit sõidab mööda kokpitti ringi ja sellega opereerimine on paras akrobaatika. Aga mõne aja pärast on kaptenil põhjust kiita tüürimees Tuisu ja madrus Paltsi insenerimõtet ning päris söömata me ei jää.
5. jaanuar:
Kell 23.25 UTC ülesõidul Salvador – Rio de Janeiro koordinaatidel 21° 11’ S, 39° 45’ W murdus taganttuulekursil ootamatu halsi tõttu kontrasoodi rautise juurest grootpoom. Jaht purjetas vasakul halsil spinnakerpoomiga liblikasse viidud genua ja maksimaalselt viiratud groodiga. Lainetusest tingitud pekslemise vältimiseks oli grootpoom kinni seotud parduuni külge. Tuul NE 10 m/s, lainetus 1–1,5 m. Võtsime grootpurje alla, monteerisime katkise poomi masti küljest lahti ning jätkame eespurje all ülesõitu.
See, mis tegelikult juhtus, oli palju lihtsam kui keerulisena tunduda võiv ametlik sissekanne logiraamatusse. Kokpitis toimus tol õhtul Tarandi dembelski vetšer – Indreku pikk laevasolek hakkas paari päeva pärast otsa saama. Istusime, kuulasime Valgret ja püüdsime mõnda ta meloodiat bossa nova’ks laulda, Tõnis pakkus havanna sigareid. Oli üks neid ilusaid lõunamaa õhtuid, mida vanad liigesehaiged meremehed kamina ääres meenutavad. Tõnis oli välja käinud lubaduse, et esimene vahtkond, kelle neljatunnises vahetuses sõidetakse 33 miili, saab tema poolt preemiaks suure viski. Eks see janu ajaski mehi kihutama, laevalt püüti viimast võtta ning üks laine koos tuuleiiliga jäid roolimehele märkamatuks.
Purunenud grootpoomile laskis Mart Rio jahtklubi töökojas teha roostevabast plekist paiga, mille Aarne ja vahetusmadrus Indrek Kirss kohale neetisid. Kasutasime seda poomi kuni Buenos Aireseni, kus Selden AB esinduse kaudu uue saime.
Meie seiklused policia federal’iga jätkusid Rios, kus mustades särkides ja relvastatud mehed jõudsid sadamakaile juba mõni tund pärast meie saabumist reedel, 7. jaanuaril. Kaasas oli neil Alberto kiri, et meie näol olevat tegu illegaalidega. Näitasime oma purunenud poomi, et näete, pidime tulema hädasadamasse ja ootame praegu oma konsulit. Politseinikud keelasid meil esmaspäevani jahtklubi territooriumilt lahkuda. Nagu ütles jahtklubi tõlk, ei arreteeritud meid ainult seepärast, et nägime suhteliselt usaldusväärsed välja ja meiega oli kaasas välisministeeriumi kantsler hr Tarand. Üks võimu esindaja oli siiski teistest lahkem ja Indrek, kellele meeldisid hirmsasti politseinike mustad rambo-stiilis vormisärgid, kutsus ta kõrvale ja pakkus câmbio’t – sina mulle oma särk, mina sulle oma särk. Võmm, kellele jälle Indreku T-särk meeldis, oli kohemaid nõus ja hakkas juba oma vormi seljast ajama. Siis otsustas aga, et ta ütleb ülemusele ka, et vahetab endale uue camisa. Kohale tormanud ülemus tegi ettevõtliku vaimuga alluvale rämeda sõimuga selgeks, et munder on politseinikule nagu lahingulipp sõjaväelasele ja seda ei vahetata välismaiste hilpude vastu. Norus peaga lahkunud korravalvur iseloomustab aga hästi kolmanda maailma ametnikku, kes aktsepteerib heal meelel kingitusi, on meelitatud kiitustest ja mõtlemisega oma pead eriti ei vaeva.
Meie olukorra tegi närviliseks see, et lisaks mitmetele sõpradele-tuttavatele oli enamikule meeskonnaliikmeile abikaasa külla tulnud. Pärast kolmekuulist lahusolekut tundus talumatuna mõte, et äkki pole kokkusaamine võimalikki. Talumatu oli isegi mõte, et saame naistega kokku päev hiljem, kui oleme lootnud.
Esmaspäeval São Paulost kohale jõudnud aukonsul Jüri Saukas lahendas õnneks meie probleemid paari tunniga. ,,Kohaliku bürokraatia käitumisstiili ja mõttemaailma tuleb lihtsalt tunda,” ütles ta tagasihoidlikult. ,,Lisaks on siin hea, kui sul on taskus mõni soliidne visiitkaart.”
Jahtklubi, kus peatusime, asub kohe Suhkrupea mäe ehk Pão de Açúcari külje all Botafogo lahes ja tal on üle 3000 liikme. Tegu on korralikult turvatud ja range etiketiga eksklusiivse klubiga, kus külalisjahte võetakse vastu vaid mõne klubiliikme isiklikul kutsel. Meie kutsujaks oli aukonsul Saukase hea sõber senjoor Casanova.
Rio de Janeiro sai oma nime portugali meresõitjalt Gaspar de Lomoselt, kes avastas 1502. aasta jaanuaris lahe, mida ta pidas jõeks ja vastavalt ka nimetas. Inimtegevuse jälgi peetakse siin kandis vähemalt 5000 aastat vanaks. Esimese eurooplaste asunduse rajasid aga prantslased, kes nimetasid elupaigaks valitud saare Prantsusmaa Antarktikaks. Eurooplaste esimene tollane huvi oli brasiilia tsesalpiinia, millest toodeti väärispuitu. Portugallased, kelle huvi nende uute alade vastu oli esmalt üsna leige, lõid 16. sajandi teisel poolel prantslased minema, hoolimata sellest, et viimased võitlesid nende vastu koos tamoio hõimu pärismaalastega. Ka tamoio indiaanlased olid sunnitud lahkuma, need, kes paigale jäid, surid enamasti haigustesse või tapeti. Mõned teised kohalikud hõimud „tsiviliseeriti” ning paljudest neist said carioca’de esivanemad. 1567 rajasid portugallased esimese kindlustatud linna, et võidelda nii pärismaalaste kui valgete konkurentide vastu. Linna nimeks sai Portugali kuninga auks São Sebastião do Rio de Janeiro. Saja aasta pärast elas selles linnas juba 750 portugallast, 3000 indiaanlast ja 100 neegrit. Edasisele kasvule aitasid kaasa suhkrurooistandused, samuti looduslikult hea sadam. 18. sajandi algul lisandus sellele aga äärmiselt oluline komponent – kullakaevandused Minas Geraisi osariigis, Riost veidi põhja pool. 1710. aastal ründas seda rikkaks saanud linna Prantsuse laevastik ja sundis elanikke maksma ränki makse kulla, suhkruroo ja veiste näol. Mõned prantslaste laevad, kes täislastis kodu poole purjetasid, hukkusid aga tormisel merel. Rio rajas selle kallaletungi järel võimsamad kindlustused ning kosus 18. sajandi teiseks pooleks 50 000 elanikuga linnaks. 1763 kolis pealinn Salvadorist Riosse.
1808
