on ju hea, aga see pole veel meie jaoks. Liiga palju tsivilisatsiooni, liiga palju turismi, liiga palju kokakoolaautomaate. Aga võib-olla tuleneb Kokkukirjutaja skepsis lihtsalt sellest, et kuulus Madeira vein oli suur pettumus, ehkki sai proovitud üha uusi ja uusi marke. Muidugi röögatult kalleid 150 või 200 aastat vanu Madeirasid lihtsad madrused endile lubada ei saa. Pudel 60 aastat vana Verdelhot maksab 217 eurot, 1834. aastast pärit Malvasia hind on 350 eurot, 1875. aasta Moscatel maksab 450 eurot. Odavamate veinidega saabus pettumus tavaliselt hiljemalt järgmisel hommikul.
Ostsime turult 40 kilo kartulit, 10 kilo banaane, 4 kapsapead, 2 kilo porgandeid, sama palju kurki, tomatit, 4 kilo õunu, mõned võrgutäied apelsine ja mandariine, pakkisime laeva ka uue vahetusmadruse Indrek Tarandi ja heiskasime purjed.
Loe lisaks:
David S. Boyer, Portugal’s Gem of the Ocean: Madeira. National Geographic Magazine. March 1959.
L. Sprague de Camp, Lost Continents. The Atlantis Theme in History, Science and Literature. New York, 1970.
Manuel J. Esperanca, Madeira. The majestetic and mysterious land.
Lewis Spence, Atlantise ajalugu. 1998.
Veronica Thomas, Madeira. Like its Win, Improves With Age. National Geographic Magazine. April 1973.
Ene Veiksaar, Madeira – paradiis ookeanis. Pühapäevaleht, 01.02.1998.
LAEVATOIT
„Ja me kõik peame Provianti ka kaasa võtma.”
„Misasja?”
„Söögiasjandust.”
„Oo!” hüüatas Puhh rõõmsalt.
„Aga mina juba arvasin, et sa ütlesid Provianti. Ma lähen kohe ja teatan neile.”
Ega laevatoidul ja päristoidul palju erinevusi ei ole. See tähendab, et ka laevatoit võib olla maitsev. Koduse toiduvalmistamisega võrreldes on merel kaks erinevust: toitu nimetatakse proviandiks ja laevas ei ole kööki, vaid on kambüüs. Lennuki kambüüsi olulisim osa oli kahe põletiga gaasipliit, mis oli ehitatud nõnda kiikuma, et oli otse ka siis, kui laev ise mitukümmend kraadi kreenis. Kraanikaussi sai vett nii mageveetankist kui ka otse merest. Avaookeanil, kus vesi puhas ja teisalt probleemid mageda veega, kasutasime nõude- ja enda pesuks reeglina merevett. Köögikapid ja – sahtlid käisid kinni spetsiaalse lukuga, et vältida nende avanemist tormi aegu. Samal põhjusel olid kindlates hoidlates soola-, pipratopsid ja kõik muu. Roostevabad taldrikud ja kausid andis meile kaasa Eesti kaitsevägi, lauanõud olid suisa hõbedast. Need laenas meile Tiit Riisalo antikvaarist isa ja hõbeda kasutamise põhjus polnud mitte edevus ega uhkus, vaid hõbe lihtsalt ei roosteta. Tavalised konserviavajad näiteks muutusid ses soolases niiskuses töökõlbmatuks vähem kui poole aastaga.
Pole enam need ajad, kus pika otsa mehed pidid sööma ussitanud kuivikuid ja tulisoolast loomaliha, mida soolaseks hobuseks kutsuti. Ometi ähvardab toidu üksluisus ka tänaseid purjetajaid. Lennuki napp ruum ja imepisike külmutuskapp ei võimaldanud kaasa võtta teab kui suuri varusid. Eriti keeruliseks muutus produktide säilitamine troopikas, kus pidev kuumus ja niiskus pani hallitama leivasaia ja köögiviljad ning puuviljad muutusid kiiresti üleküpseks.
Tallinnast välja sõites nägi Lennuk tõesti välja kui hulgikauplus, näiteks nagu Säästumarket, kust me oma sisseostud suures osas tegimegi.
Kõike, mida kaasa võtsime, ei jõua ja pole mõtetki üles lugeda, aga mingi ettekujutuse saamiseks osake meie esialgsest proviandi nimekirjast: 5 liitrit Põltsamaa Felixi õunamahlakontsentraati ja 10 kilo sama firma kartulipudrupulbrit, 20 liitrit Öseli kaljakontsentraati, 30 kilo Põltsamaa moose, 300 Hiiu Kaluri kalakonservi, 400 AP&Co lihakonservi, 40 kilo Kalevi komme ja šokolaaditahvleid, 48 pudelit Remedias villitud brändit, 100 pudelit Liviko Viru Valget (kõik plasttaaras), 20 kilo Pauligi kohvi, 20 kilo kartuleid ja mitu kotti legendaarse Saaremaa purjetaja Heiti Rebase koduaia õunu.
Kambüüsivahid roteerusid Lennukis samamoodi kui tekivahid, iga päev õiendas toidutegemisega üks lahingpaar. Pikapeale kujunesid välja ka oma firmaroad. Tuisu-papi pärandas oma pannkoogitegemise oskuse Margusele, kes lisaks pannkookidele aeg-ajalt pidupäeva või lihtsalt hea tuju puhul mõned maitsvad tordid valmistas. Riisalo spetsialiseerus suppidele, Pruuli putrudele, Meelis kalaroogadele. Kapten, kes kambüüsivahist vaba, aitas meelsasti abitöödel, nagu näiteks kartulite koorimine (sest muidu võis juhtuda, et tehakse makarone), kala puhastamine (sest ihtüoloogiahuvilisena tõi Mart Eestisse kaasa hulga kalanahku, selgrooge jms) ning degusteerimine. Kaido oli toiduvalmistamise osas vaieldamatult algusest peale kõige universaalsem, tal kukkusid võrdselt hästi välja nii ühepajatoit kui ka lihakonservi maitsvaks soojendamine. Enamik pidi siiski kokakunsti võimalusi hakkama avastama päris algusest. Nii õppis Riisalo ära viinerite keetmise (arutledes, kas kile tuleb eelnevalt ära võtta või mitte), Aarne abikaasa juhendas telefoni teel Pruulit mannapudru valmistamisel, kõik me kasutasime intensiivselt laevas olnud 1966. aastast pärit raamatut „Valik toiduretsepte”. Päris jänni ei tahtnud kambüüsis keegi jääda, sest meresõiduajalugu tunneb mitmeid kuulsaid mässe – Saksa laevastiku mäss 1918 või soomuslaev Potjomkin näiteks –, mille üheks põhjuseks on olnud kehv laevatoit.
Tallinna ühe nooblima restorani – Le Bonaparte – omanik Arho Anttila kirjutas meie toitumisharjumustest: „Tüüpiliselt süüakse hommikuti ja lõuna ajal praemuna, maisihelbeid või võileibu, mõnikord tehakse ühiselt manna- või neljaviljaputru. Kuna igal vahimeeskonnal on oma ööpäevarütm, võib ühe hommikusöögiaeg olla juba teise lõunasöögiaeg ja nii ongi päeva esimene pool täis küllaltki koordineerimatut askeldamist pliidi ja külmkapi ümbruses. Iga päev tehti vähemalt üks kord sooja sööki. Reeglina olid kõik praed, mille söömises mina osalesin, üllatavalt hästi õnnestunud – üllatavalt seepärast, et Lennuki meeskonna liikmed paistavad olevat oluliselt paremini kodus purjede, vallide ja sootide kui pannide ja pottidega. Ainukeste eranditena hakkasid silma Margus ja Kaido, kellel oli ka köögis väga selge nägemus olukorrast.”
Proviandi varumise eest vastutas supercargo’na Margus. Tema pidi mõistatama, mida mehed ülejärgmisel nädalal süüa tahavad, kui palju kartuleid, riisi, makarone nad konsumeerivad. Ja muidugi langes viha tema peale, kui kellelgi tuli äkki kakaoküpsise isu, aga need olid just eile otsa saanud. Teiseks pidi Margus ka une pealt teadma, kus asub sidrunipipar ja millise koi all on seitse viimast „Turisti einet”. Targu oli Margus kogu laeva jaganud sektoriteks, iga sektor oli saanud oma tähe – A, B, C jne – ning panipaigad sektorites olid omakorda nummerdatud. Kui kellelgi oli näiteks isu kuivikute järele, läks ta kambüüsi, leidis seal asuvast tabelist, et neli pakki kuivikuid asub hoiukohas B3, ning tegi tabelisse märke, et ta on ühe paki sealt ära võtnud. Tõele au andes tuleb tunnistada, et näljased mehed polnud tabeli täitmisega just üleliia hoolikad ja tihti olid toiduained otsas, ehkki arvepidamine näitas, et kapid on head-paremat kuhjaga täis.
Meie elu tegi keeruliseks see, et sügavkülma saime panna vaid paar kilo liha, teist samapalju veel külmkappi. Ja kui pika etapi jooksul polnud kalaõnne, tuli viimastel sadamaeelsetel päevadel süüa flotilli makarone või riisiputru. Salongi lae alla ehitasime võrkudest kiiged, kus hoidsime puuvilju. Aga kiiged mahutasid vaid 4–5 päeva varud.
Varustamisvõimalused ja toiduainete hinnad olid me teel väga erinevad. Olime arvestanud toiduraha mehe peale päevas umbes 60 krooni. Sellega sai lahedasti hakkama Vanuatul, samas näiteks Inglismaal ja Kookossaartel maksid kvaliteetsed toiduained märkimisväärselt rohkem. Vähem arenenud riikides (Bali, Tonga, Paapua Uus-Guinea) võis kohalikke toiduaineid, mille kvaliteeti tuli aga hoolsalt kontrollida, saada küllalt odavalt, kõik, mis imporditud, oli ka kallis.
