ent Darwinis tuleb neile lisada umbes 10 %, Austraaliale kuuluvail Kookossaartel veel palju rohkem. India ookeani saared pole väikese eelarvega reisijale üldse mingiks meeliskohaks, sest transpordikulud kergitavad toiduainete hindu märgatavalt. Pisikestes kohtades on tihti probleeme ka sellega, et kogused, mida me vajasime, olid külapoe jaoks liiga suured. Puerto Edenis lasksime memmedel teha meile spetsiaalse leivateo, Kookossaartel tellisime toidu kohalikust farmist. Lõuna-Ameerikas aga on kõikjal häid võimalusi odavaks ja tervislikuks toitumiseks. Isegi Lõuna-Tšiili ja Argentina sadamalinnad Ushuaia, Punta Arenas, Valdivia pakuvad laia valikut värskeid ja odavaid produkte.
Sadamais muutus kambüüsivahtide elu kergemaks, sest kõik otsisid vaheldust senisele menüüle ja himustasid proovida kohalikke spetsialiteete. Nii sõime selle tiiru jooksul kaheksajalgu, merikarpe, kookospähklit, tarot, maniokki, jamssi, espada’t, kõblasnina, lehma peensoolt koos naturaalse sisuga, krabisid, rõõneskarpe, krokodilli, jaanalindu, kängurut, elevandi lonti. Ilusaim ja maitsvaim söömaaeg toimus aga Argentina lõunatipus Puerto Españioli lahes. Sealne ainuke elanik Pedro Gomez Vargas on karjus ja kunagiste gautšode järeltulija ning hingesugulane. Meie ja Discovery telekanali võttegrupi üheaegne saabumine üksildasse, vaid meritsi ligipääsetavasse lahesoppi liigutas Pedrot sedavõrd, et piduohvriks toodi rammus herefordi veis ta kahesajapealisest karjast. Küpsetasime teda lahtisel tulel vardas ja praerestidel, maitsestasime liha vaid pisukese soolaga. Eraldi delikatessidena veel maks, süda, kopsud, neerud. Sõime, rüüpasime kõrvale Argentina veine ja Viru Valget. Pedro ajas välja oma hobused ning korraldas meile matka mööda Patagoonia metsikut loodust, üle mägede ja läbi kärestikuliste jõgede. Õhtul kogunesime väsinuina taas lõkke äärde, lasksime vihmal krae vahele sadada ja rääkisime lugusid meresõidust ning vabadusest.
Loe lisaks:
Lin Pardey, The Care and Feeding of Sailing Crew. 1980.
KABUVERDI
2. detsember, neljapäev
Tuisk ja Tarand sisustasid oma öise vahi laulmisega. Muidu kenad vaiksed viisid, aga Aarnel on rumal komme jalaga takti lüüa. Ja kogu see tegevus toimub meie kajuti kohal.
Krüssasime ööpäevaga 120 miili ehk keskmiselt oli käiku viis sõlme. Ent kus on see kauaoodatud passaat? Teine Mardi lubadus, mida juba nädalaid kuulnud oleme, et varsti läheb soojaks, sai täna siiski tõeks. Võisime juba särgita tekil seista, Riisalo käis ahtritrepil kümblemaski. Eriti soe tundus siis, kui paar keskpäevast tundi tuulevaikuses istusime. Küll püüdis Margus grooti liigutada ja rooli väänata, ent jäime triivpakki. Kalad ei näkanud (nägime küll kaht vaala), niisama istumiseks liiga palav, ujumiseks vesi veel jahe. Panime mootori tööle, nagunii oli vaja akusid laadida. Pärastlõunal saime taas tuule kätte, õhtul hakkasid pagid üllatama. Looduspilt muutub siin väga kiiresti. Pilvitu taevas tõmbub äkki, tihti mõne minutiga, halliks, tinahalliks, sootuks mustaks ja lähebki lahti. Öised pagid on mõistagi palju rusuvamad, sest tähistaevas, mis muidu pakub võrratut vaatepilti ja seltskonda, muutub pimedaks, tuled kustutatakse ja algab etendus. Kottpimedas ei saa ka purje järgi sõita ja siis peavad appi tulema purjetaja tundlikuimad kehaosad – tagumik, mis tunnetab laineid, ja sõrmeotsad, mis mõistavad ja kontrollivad rooli käitumist. Eilse öö kohta ütles Kaido, et ajuti oli tunne, nagu oleks hobune künklikul metsateel lõhkuma hakanud.
6. detsember, esmaspäev
Passaat toimib. Juba eile viisime genu liblikasse ja hakkasime tegema 25-miiliseid vahikordi ehk 150 miili ööpäevas. Määrasime esimesed tekile maandunud lendkalad – harilik pääsukala (Exocoetus volitans). Pääsukalad elavad tavaliselt umbes kümneisendilistes parvedes, väiksemad parved liituvad tihti suuremateks, rikkalike toiduvarude korral võivad parved paisuda vägagi suureks. Söövad planktonit, vee pinnakihis olevaid väikesi koorikloomi, tiibjalalisi limuseid ning kalade vastseid. Ise on nad saagiks röövkaladele (tuunid, kuldmakrellid jt), kalmaaridele ja merelindudele. Öösel lähenevad nad kunstlikule valgusele. Paar päeva tagasi jäi meile landi otsa ka kalmaari kombits, mille Tarand hommikul keetis. Maitses nagu krabi, aga närida tuli kui kummit.
Ka esimese linnu oleme jõudnud määrata. Vastu poomi lennanud ja kokpitti prantsatanud suleline osutus tõmmuks tormipääsukeseks. Ja esimesed suured kilpkonnad ujusid laeva ümber.
Lugesin Chichesteri, kes muuhulgas kirjeldab värvikalt habemeajamise raskusi merel. Olen ise seda protseduuri mitu päeva edasi lükanud, niiskes peldikus pole see töö kuigi mugav, reelingu ääres on jälle viimased päevad veidi jahe olnud. Peaks selle asja siiski homme ette võtma, sest ilmselt jõuame Mindelosse. Chichesteri reisiraamat on tegelikult otsast otsani täis muresid. Raske ilm, halb tervis, söögiisu puudumine. Lisaks õlle, šampanja, džinni joomine. Nendest hädadest pole meid veel ükski tõsiselt tabanud.
Ülesõidul Madeiralt Roheneemesaartele ehk Cabo Verdele ehk Kabuverdile, nagu kohalik rahvas oma saareriiki kutsub, ületasime troopikajoone.
Roheneemesaared, mis asuvad Aafrika mandri läänetipust Roheneemest 385 miili kaugusel läänes ja üle 800 miili Kanaari saartest edelas, on Aafrika mõistes üle keskmise elatustasemega riik. Saarestik koosneb kümnest suuremast ja neljast väiksemast saarest, maismaapinda kokku 4033 km2. Kellaosuti liikumise suunas on saartel järgmised nimed: Santo Antão, São Vicente, Santa Luzia, Ilhéus Branco, Raso, São Nicolau, Sal, Boa Vista, Maio, São Tiago, Fogo, Brava, Ilhéus Grande, Cima, Seco saared. Viimased seitse moodustavad Sotavento ehk Tuulealuse, esimesed aga Barlavento ehk Tuulepealse grupi. Enamik saari on mägised, kõik nad on vulkaanilise tekkega, umbes 120 miljonit aastat vanad. Tegevvulkaane on siiski vaid üks. See asub Fogol ja tema viimased pursked olid 1951 ja 1995. Ent maavärinaid võib ajuti tunda üle terve Sotavento saarestiku.
Saarte avastamise au kuulub Portugali meremehele Diego Gomezele (surn 1482). Oma esimesel reisil, mille Henrique Meresõitja saatis teele 1445, kaldus ta India meretee otsinguil hoovuste tõttu kursist kõrvale ja mitmed meeskonnaliikmed keeldusid edasiminekust, arvates, et ookeani serv peab nüüd käes olema. Teise reisiga 1462 jõudis ta Roheneemesaarteni. Indias jäigi Gomezel käimata, see-eest on ta koostanud oma patrooni tähelepanuväärse eluloo.
Portugallased kasutasid saari pikka aega kui orjade vaheja kogumisjaama teel Aafrikast Ameerikasse. Samuti oli see üheks vahepeatuseks ja orientiiriks Indiasse mereteed otsinud purjetajatele.
Eurooplaste ekspansioon väljapoole oma piire sai alguse 1415, kui portugallased vallutasid 200 laeva ja 20 000 mehega Ceuta linna Põhja-Aafrikas. Samas regioonis langesid portugallastele mõne aja pärast linnad nagu Alcácer-Quiber (1458), Arzila ja Tangiers (1471), Safim (1508), Azamor (1513) ning Mazagão (1514). Piki Aafrika läänerannikut liikudes jõudsid nad juba 1339 Kanaaridele, 1419 Madeirale, 1441 Branco neemeni, 1444 Roheneemeni. Valdavalt oli nende reiside põhjuseks see, et Marco Polo aegadest kasutusel olnud karavanitee Aasiasse oli aeglane ja kallis. 1448 avas Bartolomeu Diaz (u 1450–1500) meretee ümber Hea Lootuse neeme ja 1449 tõi Vasco da Gama (u 1469–1524) Lissaboni tagasi teate Indiasse jõudmisest.
Portugallased sõitsid Indiasse piki Aafrika idarannikut, rannik oli neil kindlustatud ja paigad tuttavad. Pärast da Gama sõitu oli portugallaste käes järgmise sajandi jooksul vaieldamatu kontroll meretee üle Aasiasse. Nad kauplesid Pärsias, Indias, Indoneesias, Hiinas ja Jaapanis. Inglismaa laevad hakkasid ümber Hea Lootuse sõitma 1580. aastal, hollandlased 1602. Nende laevateed kulgesid esialgu Madagaskari lõunatipu lähedalt, aga 1613 avastasid hollandlased kiirema tee, lähenedes Aasiale veel rohkem lõunast, mööda möirgavaid neljakümnendaid, millega võitsid reisil ligi kolm kuud. Kuus aastat hiljem hakkasid sama marsruuti kasutama inglased.
Portugallastest veel nii palju, et Atlandile jõudes hakkasid meie ümber ujuma „portugali sõjalaevukesed”. Ent need olid värvilised
