Mosambiigis ja Guinea-Bissaus läks see teadupärast palju valulisemalt. Hea algus on andnud enamiku Aafrika riikidega võrreldes ka kõrgema elatustaseme ja stabiilsema sisepoliitika.
Kuigi riigi pealinn on Praia, otsustasime meie peatuda purjetamissõbralikus kultuurielukeskuses Mindelos São Vicente saarel. Mindelo on oluline peatuspaik neile purjetajatele, kes soovivad sõita kas Brasiiliasse või Kariibi merre. Enne Porto Grande lahte sisse pööramist ankurdas Mart merre poijaama ühe settepüüdjaga. Teaduskeelne „poijaam” tähendab tegelikult seda, et vette lasti kaks mahlaautomaati meenutavat toru, mida ametlikult kutsutakse Sediment Trap According to Saarso. See tähendab, et need Saksamaal toodetud settepüüdjad konstrueeris Mart Saarso ja nendega on võimalik mõõta tahke aine vertikaalset voogu veekogu erinevates veekihtides. Lihtsalt seletatuna on settepüüdja vertikaalselt veekogusse paigaldatud anum, mille sisse settivad läbi veesamba tahked osakesed, mille massi saab mõõta ja mida on võimalik sõltuvalt püstitatud eesmärkidest detailselt analüüsida. Tahke aine vertikaalne voog ehk settevoog on meres peamine protsess, mille tulemusena toimub energia transport mere sügavatesse kihtidesse, kus valguse puudumise tõttu fotosünteesi ei toimu. Sellest protsessist on otseselt sõltuvad paljud põhjaloomad, kelle toiduks on settiv orgaaniline aine.
Setetega tegelemine on Mardile olnud aastaid palgatööks, mille tulemusi on ta avaldanud erinevates teaduslikes ajakirjades ja kogumikes. Lennuki reisil tehtud mõõtmisi nimetas ta tagasihoidlikult hobiks.
Kui São Vicente väina tugev hoovus vedas pinnapoi vee alla ja siin-seal nägime ka kohalikke kalapaate, pidi Mart tunnistama, et jaama tagasisaamise šansid pole ülemäära suured. Uudishimu saada sellest kiire hoovusega väinast settevooproov oli aga suurem kui võimalik kaotus riistvaras. Paari päeva pärast, kui juba sadamas seisime, avaneski ühel õhtul laevasolijaile järgmine vaatepilt. Pimeduse hakul aerutas Lennuki juurde pisike kalalootsik, mille ahtripingil istus Indrek Tarand ja laulis käredal häälel „Viljandi paadimeest”. Noorteks paadimeesteks olid sel korral aga kolm mustanahalist kalurit, kelle jalgade juures vedelesid Mardi uurimisriistad, poid, ankrud ja muu sinna juurde kuuluv.
Indrek ja Margus olid istunud kalasadama lähedal majatrepil, kui äkki nägid, et võõrad mehed veavad Mardi varandust oma osmikute poole. Kiire sekkumine ning jutt rikkast ja tähtsast valgest kaptenist, kellele need asjad kuuluvad, tõigi mehed sadamasse. Mehed väitsid, et nemad leidsid selle kraami mererannalt ja pole nõus seda loovutama, sest nemad on nüüd omanikud. Mardi pikk selgitustöö, et need on teadustöö vahendid ja Mindelo vetesse hakkab selle töö tulemusena rohkem kala tulema, ei andnud mingeid tulemusi. Rohkem oli kaalu väitel, et tegu on vargusega ja kohale tuleb kutsuda Policia Maritima. Pika kemplemise peale, mille käigus mehed praktiliselt miljoneid küsisid, lepiti lõpuks väikese meelehea (500 eskuudot) peale kokku ja pooled läksid sõbralikult lahku.
Mindelo jahisadamaks on kaldast poole kaabeltau kaugusele ankurdatud vana reisilaev Airenne, kes kuulub ettevõtlikule sakslasele Kai Brossmannile. On võimalik siduda end meretee lõpetanud aluse poordi ning 13-dollarilise sadamamaksu sisse kuulub ka hommikust hilisõhtuni lootsikutransport „sadamast” maismaale. Kes aga vastu päikesetõusu jahile tahab pääseda, peab seda tegema ujudes. Ka see tee tuli meil ühel korral ette võtta, kui olime vähe kauemaks saare kultuurieluga tutvuma jäänud. Hiljem Brasiilias kohatud norralasest ümberilmasõitja Håvard Granodd rääkis aga, et kui ta oma jahi Fossekalleniga Mindelos oli, otsustas ta ühel ööl rannaliival olevas kaluripaadis puhata, sest ujumiseks oli mees juba ilmselgelt liiga väsinud, ja noormees, kelle ta õhtupoolikul linna minnes oli jätnud oma väikest jullat valvama, oli kadunud koos paadi ja päramootoriga. Hommikul ärgates oli lisaks peavalule aga teinegi ebameeldiv üllatus – pätipoisid olid ära viinud kõik, mis tal kaasas ja ka seljas oli. Alles olid vargad jätnud vaid Håvardi aluspüksid. Meie olime mõistagi ettevaatlikumad, end giidiks pakkuvatele ja tihti käsi meie reisikottidesse või taskutesse poetavatele poistele-tüdrukutele tegime üsna ruttu selgeks, et me nende teeneid ei vaja. Ainukese Euroopa mõõtu hotelli ümbert peletasid vargapoisse ja almusepalujaid eemale turvameeste armeed.
Filoloog Andres Heinapuu kirjutas meie reisi internetileheküljel: „Saartel valitsev kreooli (kriolu) keel on kujunenud Aafrika keelte mõjul. Enamasti peetakse seda portugali keele murdeks. Kreooli keelt kõneleb 70 % caboverdelastest, lisaks 100 000 inimest Guinea-Bissaus ja 55 000 Senegalis. Kirjakeel rajati 1950. aastate teisel poolel ning on eestlastele mugav lugeda: näiteks u-na häälduv o kirjutatakse kreooli keeles u-ga, c asemel on k, üldse on ortograafia häälduspärasem portugali keele omast. Pärast iseseisvumist on kreooli keel („rahvuskeel”) asunud portugali keelt („riigikeelt”) mitmetelt aladelt välja tõrjuma.”
Mindelo linnapeale Onesimo Silveirale polnud vaja seletada, kus asub Eesti, et me oleme väike, demokraatlik ja Euroopa Liitu pürgiv riik, et meil on külm kliima, snow and ice you know. Silveira on õppinud Uppsala ülikoolis ning sel ajal ja ka hilisemate sagedaste Rootsis viibimiste jooksul 11 korral Tallinnas käinud. Ses mõttes on ta tüüpiline Musta Mandri poliitik – asjatoimetusi on nii palju, et vaesel kodumaal pole eriti mahti viibida.
Saarte olulisimaks välispoliitiliseks suunaks on heade suhete hoidmine Portugaliga ja teiste Euroopa Liidu maadega, kust loodetakse investeeringuid turismitööstusesse (itaallased olid äsja Mindelosse ehitanud uhke neljatärnihotelli) ning haridus- (kirjaoskus on riigis 72 %) ja abiprogramme.
Maastiku poolest on Roheneemesaared visuaalselt väga sarnased Kanaari saartega. Rohelust on neil nime poolest rohelistel saartel väga vähe, see asub põhiliselt pealpool pilvi, kus rohkem niiskust. Maapind on kaetud vaid vulkaanilise kiviklibuga. Me rentisime veoauto, kutsusime kaasa kohaliku giidi ja sõitsime, sinna, kus tõesti on rohelust – kõrgeima mäe Monte Verde (750 m) tippu. Saarel on vaid üks asfalttee, mis viib lennujaama. Ülejäänud maanteed on sillutatud pisikeste tahutud vulkaaniliste kividega.
Cabo Verdel oli meil ka esimene tõsisem kokkupuude kolmanda maailma bürokraatiaga. Kui lahkudes kaubasadamast joogivett tahtsime tankida, selgus, et sadamakapten on kadunud.
Õnneks andis üks möödakõndiv paljasjalgne mees meile nõu oodata, öeldes, et „harbormaster is sleeping”. Lõpuks ärkas ööl kui päeval staatuse sümbolit – plastmassist ehitajakiivrit – kandev mustanahaline sadamakapten ikka üles. Tema varustusse kuulus ka kolm käes kantavat raadiot. Üks rahvusvaheliste merekanalitega, teine kohaliku side tarvis ja kolmas, mis ainsana oli sisse lülitatud … mängis muusikat. Kail kõndides hoidis ta raadiot kõrva juures ja jättis eemalt vaadates hõivatud inimese mulje.
Harbor master kuulas Mardi jutu veevajadusest emotsioonideta ära ja ei näidanud ühtki abivalmiduse märki. „No possible,” ütles ta inglise-prantsuse segakeeles. Kogu häda seisnevat selles, et water man, kes ainsana on volitatud kraani avama, ei ole nädalavahetusel tööl. Lõpuks leidis Mart mehe, kes kinnitas et võib kraani avada iga kell, kui vaid harbor master loa annab. Läkski kapten uuele ringile, kaasas väikese meeleheana Lennuki kirjadega pastapliiats ja reisi tutvustav voldik. Ka Tarandi-poiss astus Mardiga ühes ja aitas tal meeles pidada Mindelo linnapea nime, et see vajalikul hetkel välja käia.
Mart meenutab ettevõtmise õnnelikku lõppu: „Harbor master oli vahepeal taas uinunud ning näis nüüd juba pisut pahur. Teisalt meeldisid talle pliiats ja voldik. Peamist mõju avaldas aga härra Silveira nime mainimine. Vastumeelselt andis ta käsu water man üles otsida, mis ei võtnudki kaua aega. Kui vesi lõbusalt tanki voolas, seisid kaldal water man ja teda abivalmilt otsinud mees. Mõlemad said vaevatasuks mõned konservid ja veemehe kohaletooja T-särgi, millel uhke kiri: „Viru Valge”.”
Võisime alustada sõitu üle ookeani. Olime moraalselt valmis, et halva õnne korral võib see kesta kuni kolm-neli nädalat. Vastavalt sellele varusime ka provianti, nii keeruline kui seda ka Mindelo turult teha oli. Riisalo on oma reisipäevikusse üles märkinud ka meie arutelud, kuidas eestipäraselt jõule ja uut aastat vastu võtta: „Fantaseerisime pikalt teemal, kas tasub Mindelost
